Eluaegne töö ja kallistused

Vähem kui kahe tunniga tehakse „Tõe ja õiguse“ I osale ring peale: mõndagi ränka ja valusat jäetakse vahele, mõnigi vägisõnake lausutakse mõnusalt lastepäraseks.

PILLE-RIIN PURJE

Ugala „Vai-vai vaene Vargamäe ehk „Tõde ja õigus“ lastele“, autor A. H. Tammsaare, dramatiseerija ja lavastaja Urmas Lennuk, kunstnik Liina Tepand, muusikaline kujundaja ja helilooja Kulno Malva, valguskujundaja Laura Maria Mäits, liikumisjuht Kadri Sirel. Mängivad Rait Õunapuu, Tarvo Vridolin, Kata-Riina Luide, Adeele Sepp, Ringo Ramul, Andres Tabun, Vilma Luik ja Kaarel Kauts. Esietendus 13. IV Ugala väikses saalis.

„Vai-vai vaene Vargamäe“ on Urmas Lennukil seitsmes Tammsaare romaanist „Tõde ja õigus“ inspireeritud lavatekst, kusjuures neli neist on Lennuk ise lavastanud. Stiililt sarnaneb „Vai-vai vaene Vargamäe“ kõige enam „Vargamäe unistajaga“ (2014): mõlemad põhinevad romaani I osal, mõlemas on Lennuk kasutanud luulelist ja laulvat, pillavalt alliteratsiooniküllast eesti keelt.

Uuslavastus Ugala väikeses saalis kannab alapealkirja „„Tõde ja õigus“ lastele“. Üllatav lähtepunkt on muutnud lavahelistiku rõõmsaks, harjumatult värviliseks. Erksalt kirev on Liina Tepandi kujundus: vallatult värvilised kivid, keset lava kõrgub suur roheline heinamütsakas, mille sisse oleks justkui keegi peitu pugenud. Kahele lavaküljele on rajatud laste mängu-Vargamäe. Kostüümides torkavad silma õunad Krõõda põllel, iseäranis aga Pearu tubli tantsupeolise tõugu põlvpüksid ja kirev vest, mille edevus seostub Paul Pinnaga.

Uudne võte Lennuki dramatiseeringus on seekord noore Andrese lapsehääl (Kaarel Kauts), kes Vargamäe sündmusi lühidalt ja nutikalt kommenteerib ning mõtestab. Tema elutark naivism, lapse vaistlikult läbinägelik pilk, annab võimaluse avatumalt ja klaarimalt kaasa elada just täiskasvanud publikule. Ootuspärasem olnuks jutustajana mõistagi Indrek, vaatlejahing ja autori võrdkuju. Aga Lennuki eesmärk ongi meid stampmõtlemisest ja eelarvamustest lahti kiskuda, vaadelda Vargamäed imestavate lapsesilmadega, otsekui esimest korda. Lavastuse adressaati ei raatsi kuidagi piirata. Mäng sobib tõesti „Tõe ja õiguse“ esmaavastamiseks, mitte küll päris pisikestele, aga teose tundmine lisab kuhjaga mõtestamisrõõmu. Lapsehingega täiskasvanu saab saalis südamest naerda ja poetada mitmel korral liigutuspisara.

Rait Õunapuu Andres Paasis on veenev tema aus tööhimu, eluaegne töö kui kirglik ja kompromissitu eneseteostus.

Gabriela Liivamägi

Vähem kui kahe tunniga tehakse „Tõe ja õiguse“ I osale ring peale, mõndagi ränka ja valusat jäetakse vahele, mõnigi vägisõnake lausutakse mõnusalt lastepäraseks. Ometi ei mõju see kõik Tammsaare lihtsustamisena, vaid kirjaniku mõttekäikude tabava ümberütlemisena. Üks näide. Pajatades, kuidas Juss end üles poos, lisab lapsehääl: aga oleks ta ometi Mariga rääkinud, siis oleks ta teada saanud, et Maril oli ka süda raske peremehega jõulupühal kirikus käimise pärast. Ütlemata jäetud sõnad on Vargamäel üks läbivaid painemotiive.

Lavastajana on Urmas Lennuk rollid näitetrupis põnevalt jaotanud, eelkõige puudutab see Andrest ja Pearut. Kui seada vaimusilmas kõrvuti näitlejad Rait Õunapuu ja Tarvo Vridolin, ei teki kahtlustki, kumb on kumb: Vridolin muidugi jõuline Andres ja linnavurle vurhvi Õunapuu krutskimees Pearu. Aga võta näpust! Lennuk lõhub stampkujutelma mängleva kergusega ja tulemuseks on kaks õnnestunud, uudset rolli. Tarvo Vridolini Pearu lehvitab punakuldset juuksetukka, kamandab saunarahvast „hüppa ja karga!“, olles oma karglemise raugematus reipuses sõgedamgi kui Andres oma tööhulluses. Selle Pearu silmis hüpleb koerusesädemeid ja liugleb luuletujusid. Pearu ongi see, kes prohvetlikult Vargamäe vai-vai vaeseks manab, kui Andres temale nuabrimeheks kolib. Pearu mõtteuperpallides kuuldub õhulisi sõnatantsisklemisi ja nii rabavaid käänakuid, et ainsa vaatamisega ei jõudnud poolel tema sõnadest sabast kinni saada. Segadust külvas hinge Pearu näärimeheks olemise kalambuur – kuskohast ja misajast näärid nüüd järsku Vargamäele said?!

Rait Õunapuu üllatab täiesti uute mänguvärvidega, tema Andres on üks täpsemaid Lennuki Tammsaare-mängudes. Andrese hingeelu paotamine on ju ülikeeruline ülesanne, vaata et raskemgi kui Indreku roll. Õunapuu Andres Paasis on veenev tema aus tööhimu, eluaegne töö kui kirglik ja kompromissitu eneseteostus. Aga hinge läheb ka Andrese oskamatus olla hell, headuse häbenemine – minu isa kartis, nendib laps-Andrese hääl. Kui Andres ootamatult kraamis põuest välja kimbu kevadlillekesi, läbistas teatrisaali kuuldav heldimushäälitsus – reaktsioon sarnanes nii kangesti Ameerika seriaalidesse sisse lavastatud taustapubliku omaga, et ehmatas päris ära. Õhkamine stiilis oi-oi-oi-kui-nunnu mõjub siinmail siiski võltsina, Vargamäe vaikimised on meie hingele omasemad.

Veel mängib Rait Õunapuu vihjamisi, aga täpselt tajutavaks, kuis kasvatavad Vargamäel elatud aastad Andreses kangust ja viha. Kuid meelde jääb ka kontrastne kurbusepuhang, kus Pearu ja Andres üheskoos ja täies üksmeeles uluvad, nii et taevas hakkab halastavat lumepihu alla pillutama.

Ka Kata-Riina Luide ja Adeele Sepa puhul olnuks vastupidine rollijaotus trafaretsem. Hea, et nüüd on niipidi, sest mõlemad on loonud südamlikud ja meeldejäävad tegelased. Kata-Riina Luide Krõõt on leebelt emalik, seejuures iseloomukindel, mõtlik igatsusteilm silmis. Adeele Sepp lisab Marile lüürilisi toone, tema Tammsaare rollidest hakkab vargsi kujunema teekond: Tiina „Vanades ja noortes“, Kuusiku Eevi „Kõrboja perenaises“ ja nüüd Vargamäe Mari – kõik isikupärased hinged.

Maria ja Jussi armastus on Lennuki varemgi eriti sõnaleidlikuks sütitanud. Kohemaid meenub Ülle Lichtfeldti ja Indrek Saare tragikoomiline tundlik duett „Vargamäe varjus“, aga ka Maria Soometsa ja Priit Strandbergi Marit-Jussi Vanemuise lavastuses „Meie oma tõde, meie oma õigus“ (lavastaja Tanel Jonas). Kui Jussi pole Vargamäel, kui temast vaid räägitakse, jääb üks oluline tunde­tasand vajaka. Ringo Ramul mängib Jussi intensiivselt, humoorikalt ja hella­meelselt armunuks. Mari õrritamised ajavad poisi segadusse, heinakaarel Juss aina kargab Mari vikati eest kõrvale, nii et kannad välguvad. Ringo Ramul saab mängida kogunisti kolm rolli, lõpuks saab temast noor Andres, aga vahepeal sööstab mängu punane lehm, kes lavastuse naljakaimas tantsusoolos kepsleb kui põrgust pääsenud sarviline paharet.

Tegelastest on veel nimetamata sauna­rahvas, keda Pearu hüppama-kargama utsitab, aga kes loomuldasa vagusad ja üpris lahkemeelsed: Andres Tabun – Sauna-Madis ja Vilma Luik – saunanaine Anu oma „löö või maha“ lööklausega. Nemad takseerivad Vargamäe elamist-olemist pisukeselt distantsilt. Kui peremehed viimaks vanaks jäävad ja pikka habemesse kasvavad, on Madis ja Anu muutumatud, meenutades küll kärbeste asemel aina enam mesilasi.

Lennuki selle lavastuse eripära on lavategevuse dünaamiline rütmistatus, ootamatult puhkevad laulu- ja tantsustseenid. Muusikaline kujundaja ja helilooja Kulno Malva (muusika sisse mängitud koos Kristjan Priksiga) ning liikumisjuht Kadri Sirel on loonud muigamisi ja tundlikult stiliseeritud, rahvalaulule ja rahvatantsule viitava esteetika. Laulu- ja tantsuviivud saavad kujundlikeks, tõstavad mängu õhku. Jussi ja Mari kelmikas kand-ja-varvas-armutants. Krõõda sigade kutsumise laul, roosad kõrvade ja kärssadega õhupallid on notsudena veel kröömike luulelisemad kui „Vargamäe unistajas“. Kui lapsehääl kuulutab „algas eluaegne töö“, näeme tempokat, korduva ja vahelduva tegevusega tööpantomiimi: külvamist, kraavikaevamist, ketramist jms. Aja seiskab Krõõda taevamineku rituaal, kus talle ärasaatmise teel kujuteldavat mulda visatakse – korraks seisatab Krõõt Mari ligidal. Vastupandamatu on Andrese peibutustants Marile, et see tuleks jõulupühal peremehega kiriku: kaks kaunist looka, kuljuskellad küljes, helisevad Andrese kärmetes kätes, kuni Mari enam vastu tõrkuda ei jaksa.

„Teeme töö ära, näeme vaeva ära, siis tuleb armastus, nii et maa must!“ kordab Andres oma elurefrääni, mida kuuldes täiskasvanud publik mõistvalt muhelema kipub. Aga oh paraku, ei saa Vargamäe kunagi valmis, enne lõpeb inimlapse üürike elu otsa. Armastuse must maa muutubki mullaks.

Hää meel on, et Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva lävel käsitletakse Tammsaare loomingut nõnda mitmeplaaniliselt. „Tõe ja õiguse“ I osa viimaks ometi suurfilmiks saamise ootuse kõrval on sümpaatsed ja vaimu virgutavad teatrite väikevormid. Äsja esietendus Tammsaare majamuuseumis Andrus Kiviräha „Vaimude tund Koidula tänavas“, kus kirjanik Tammsaare Mati Undiga kohtudes ise näitemängu sisse ilmub (Eesti Draamateater, lavastaja Priit Pedajas). Urmas Lennuki „Vai-vai vaene Vargamäe“ tabab „Tõe ja õiguse“ tuuma kujunditasandil. Lennuki lavailma kvintessentsiks võiks jääda noormeheks sirgunud Andrese lahkumine isakodunt, kui lapsehääl meenutab: läksin koju tagasi ja kallistasin oma isa. Võime ju vastu vaielda, et kesse ikka Vargamäel kallistas, saati siis täismehest poeg ja tema vana isa.

Ent loeme veel kord „Tõe ja õiguse“ I osa viimast peatükki, kurikuulsat kahekõnet, kus noor Andres ütleb isale rasked sõnad: „… aga armastus ei tulnd, teda põle tänapäevani Vargamäel.“ Kui poeg seejärel näeb, kuis vana Andres on tema sõnadest veel palju vanemaks ja vimmakamaks muutunud, hakkab tal isast kahju. Ja noor Andres ütleb: „Aga kes seda siiski teab, inimene mõtleb, jumal juhib.“ Neis sõnades ongi poja kallistus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht