Elusad kehad Hiina toas

Leenu Nigu

Kenneth Flaki tantsulavastus mängib keha kui masina sajandeid vana metafooriga. Kenneth Flaki (Norra) ja Külli Roosna „The Chinese Room” („Hiina tuba”), koreograaf Kenneth Flak, dramaturg Thomas Falk, valguskujundaja Thomas Dotzler, lavakujundajad Kenneth Flak, Thomas Dotzler ja Matsuo Kunihiko. Esitavad Kenneth Flak ja Külli Roosna. Esietendus 16. IX 2010 Hollandis, etendused 2. ja 3. IV Kanuti gildi saalis. „Hiina tuba” viitab 1980. aastal USA filosoofi John Searle’i välja käidud mõtteeksperimendile, millega ta püüdis tehisintellekti entusiastlikele uurijatele tõestada, et arvutiprogramm – kui keeruline see ka poleks – ei ole kunagi päris sama, mis teadvus. Selle illustreerimiseks palus Searle oma lugejatel ette kujutada suletud ruumi, mille sees istub ta ise, varustatud erisuguste juhenditega hiina keele märkide kirjutamiseks. Kui keegi libistaks toa ukse alt sisse hiinakeelse sedeli, võiks Searle juhendeid hoolikalt järgides sellele vastata, saamata ise aru oma vastuse sisust. Täpselt samamoodi toimib Searle’i meelest arvuti: see täidab küll võrdlemisi intelligentselt erilaadseid ülesandeid, ent sellegipoolest on väär väita, nagu oleks masinal mõistus. Searle’i seisukohta nimetatakse vaimufilosoofias bioloogiliseks naturalismiks ja selle põhipostulaat sedastab, et teadvus ja mõistmine ei saa eksisteerida ilma spetsiaalse bioloogilise masinavärgi, see on ajuta. Aju aga vajab funktsioneerimiseks keha, mis seda ümbritseks, sellele signaale annaks ja impulssidele alluks. Vaim pole mingi eeterlik ollus, mõtte liikumine ja keha liikumine on omavahel seotud. Ja just see on see koht, kus tuleb mängu tants.

Norra päritolu, ent viimasel ajal Eestis tegutseva koreograafi Kenneth Flaki tantsulavastus „The Chinese Room” („Hiina tuba”), mis aprilli alguses etendus esimest korda Eestis, harutab lahti küsimuste pundart, mille moodustab tehnoloogia, teadvuse ja keha kolmnurk. Iseenesest pole selles temaatikas suurt midagi uut. Liikuva keha ja tehnoloogia suhteid on eesti uuemas tantsus proovile pandud varemgi (nt Taavet Jansen, Saša Pepeljajev, Henri Hütt), muust maailmast rääkimata. Sellest hoolimata on Flakil õnnestunud luua terviklik ja sisendusjõuline tantsuteos, kus on oskuslikult dialoogi asetatud tehnoloogia ja kehatehnika. See on tehnoloogiline tantsuteater, mille puhul, nagu Searle’i Hiina toa argumendi juureski, on oluline just füüsi(ka)lisus.

Flaki lavastus mängib keha kui masina sajandeid vana metafooriga. Mingis mõttes võime me inimesest mõelda kui 200 000 aasta vanusest leiutisest, mis olude muutudes kogu aeg täieneb ja transformeerub. Peamine pole Flaki „Hiina toas” siiski tehisliku ja kehalise samastamine, vaid nende pooluste kokkupuutepunktid, üleminekud, vastastikune koostoime: avastseeni robotlik liikumine, lavaruumi laiendamine peaaegu lõpmatusse tänu arvukatele veebikaameratele, dissonants lavalise tegevuse ja selle tegevuse ekraanil kujutamise vahel. Kontrollitavus, käsklused, masinlikkus. Millisel määral on võimalik programmeerida inimest? Ja kui kaugele on võimalik minna kehade tehnoloogilise manipuleerimisega? Flaki kõrval on laval tantsija Külli Roosna, kelle tütarlapselike piruettidega pikitud tants moondatakse oskusliku valgus- (Thomas Dotzler), visuaal- (Matsuo Kunihiko) ja helikujundusega (Flak) koletislikult möirgavaks ja ähvardavaks liikumiseks. Mikrofonid võimendavad keha tekitatud helisid ja loovad sellega võimaluse kuulata liikumist: südame lööke, õhu vihinat hingetorus. Südametuksest saab ühel hetkel rütmibaas lavastuse efektseimale stseenile, kus Roosna sõna otseses mõttes turnib laulva Flaki otsas. Südametukse tantsitud trajektoor?

Tehnoloogilisest pillerkaarist kumab kohati läbi veel teinegi väga levinud mõttekäik, mis vastandab olemuslikult loomulikku/looduslikku keha ja loodud/kunstlikku tehnoloogiat. Mis on tehnoloogia võidukäigu kontekstis päris, loomulik, inimlik? Teatavat pessimistlikku hirmu inimlikkuse kadumise ees võib aimata Kenneth Flaki teisteski töödes. Külli Roosnaga koos Estonia sarja „Pööningutants” tarvis lavastatud „Pärast maailma” lõi sarnaselt „Hiina toaga” nukravõitu alatooniga maailmalõpujärgse tulevikumaailma, Flaki lavastuste sari „Jumalate juures” aga portreteerib Skandinaavia mütoloogilisi jumalaid ülevõimendatud inimlikkuse rakursist lähtuvalt. Nüüd uurivat Roosna ja Flak kuuldavasti kurjuse kehastumisi ja toimemehhanisme.

Ometi on „Hiina toa” peamine trump just tantsijate kehade väga täpne ja kontrolli all liikumine, mille puhul inimlik kontakt mängib sama olulist rolli kui suurepäraselt vallatud kehatehnikad. Roosna ja Flaki lavapartnerlust iseloomustab perfektsusele lähenev teineteisetunnetus, mida õnnestub tunnistada võrdlemisi harva. Nii lavastuse kaudu aina arenev koreograafiline keel kui ka selle läbimõeldud ja keskendunud teostus tõestavad, et liigutus võib olla intelligentne ja et liikuv elus keha on tantsukunstist taandamatu.

Lavastuse lõpetab stseen, kus tantsijad esitavad peast juhitud lülisamba vonklevale liikumisele üles ehitatud spiraalse dueti. Liikumise abstraktsus tuletab mulle äkki meelde igiammuse ja paljukritiseeritud käsitluse tantsust kui muusikast. Mitte et tants peaks tingimata muusikat illustreerima, seda püüdlikult järele aimama, sugugi mitte, kuid siingi on oluline harmoonia, voogamine, kokkukõla või kokkuliikumine. Ehkki semantiline plaan võib sootuks puududa, ei tähenda see tingimata mõtte puudumist, sest rütm ja korrastatus on väga täpselt paigas. Või, William Forsythe’i sõnadega: „„Elemendid” lihtsalt on, ma ei oskagi seletada miks just, hoolimata sellest, et lavastuse loogika kohaselt on need absoluutselt hädavajalikud. Muidugi võib pärast igasugu seletusi välja mõelda, kuid see kõik tuleb hiljem. Tung projitseerida tantsu sisse lugu näib olevat üldlevinud. Ma tahaks alati sellele vastata, et te ei peagi tantsu mõistma. Lihtsalt vaadake seda ja siis võib-olla juhtub teiega midagi, ilma et te isegi selle peale mõtleks.”

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming