Elutute esemete elavad pildid

Rait Avestik

„Stalingradi lahing„, autor-lavastaja Rezo Gabriadze (Gruusia) Thbilisi marionetiteatri etendus Eesti Noorsoo- ja Nukuteatris.

Esiteks tuleb muidugi tänu avaldada meie presidendile, tänu kellele nägi üks lõhkemiseni täis nukuteatri saalijagu inimesi maailmakuulsat lavastajat ja sama kuulsat lavastust. Eks seesugused ülikuulsad lavastused loovad ikka ja paratamatult vaatajate ootushorisondi, mis pahatihti, nagu kogemused on näidanud, ei pruugigi kunstiteose vastuvõtule kasuks tulla. Ja ootushorisont võib ka vastupidiselt tööle hakata. Loomulikult, „Stalingradi lahing„ oli vaatamist väärt, ja seda isegi sel juhul, kui etendus kujundas ainult teadmine, et ollakse Gabriadzet ja tema tipplavastust näinud. Võib-olla oleks vaatajat täielikult haarava elamuse saavutamiseks võinud midagi ette võtta saali ülerahvastatusega (näiteks anda ühe etenduse veel) ja, mis olulisim (vähemalt minu arvates), midagi oleks pidanud ette võtma ka ebaproportsionaalselt kõvasti ja maitsetult (tehniliselt) kõlava lõiganud ingliskeelse tõlkega. Sest just atmosfääril, vaikusel ja isegi mingil rahul, mis tundub sõjateemalise lavastuse puhul paradoksaalsenagi, oli oluline osa terves selles lavastuses. Kas tõesti ei saa enam endised NSV Liidu inimesed aru vene keelest? Kui nii, siis parem isegi mitte tekstist sajaprotsendiliselt aru saada kui loobuda originaalist ja elamusest. Sest no tekst ei peaks esemetega teatris küll primaarne olema.

Kuigi kujutasin ette, et näen vastavalt teatri nimele lavastust vanima tänaseni püsinud nukuteatri liigi nukkudega ehk keelestatud (niidistatud) nukkudega ehk marionettidega, ei kujutanud see ootushorisondi kapriis ohtu lavastuse vastuvõtule. Esmalt oli oluline märgata, et juba 1994. aastal esietendunud lavastuses polnud märgata mingeid lagunemise, tüdimuse või mahakäimise märke. Ega ei tahagi uskuda, et Thbilisi teatri puhul see teistmoodi olla saaks, aga siin avaldus ka nüanss, mispoolest nukuteater on elujõulisem inimestega teatrist. Tegelikult ei tahakski seda Stalingradi lahingust rääkivat lavastust nimetada nukulavastuseks, sest see seab Gabriadze lavastusele liiga kitsad piirid. Nukud küll, aga mitte ainult. Pigem kujutati nii loomade (sipelgas, hobused) kui inimeste kulgu ja hukku hävingus küll inimeste poolt meisterdatud mänguvahenditega ehk tõesti metafüüsilisemat laadi nukkudega, mis aga vormus nukuliigutajate töö ning valgus- ja helikujunduse tulemusel elavaks ja ahervareliselt valusaks pildiks absurdsest ja ebaõiglasest ajast. Ajast, mis siiski ikka ja jälle saabub. Peamine põhjus, miks lavastust on ülevoolavalt (ja õigustatult) maailmas kiidetud, on ilmselt see, et on suudetud täpsete, ühtlasi habraste ja trööstitute, ent luukerelikult tugevate nukkude ning pommitamisel hõredaks ja värdjalikuks muutunud linna meenutava kujundusega luua nägemus, mis ühelt poolt opereerib dokumentaalsusega, teiselt poolt on teatrikunstiliselt kõrgel tasemel.

Hea meel on selle üle, et paljud nukuteatriga seotud inimesed nägid veel kord, et on võimalik teha esemetega teatrit, mis pakub huvi ka täiskasvanud targale inimesele. Siiski ei juhtu midagi enne, kui muutub mõtlemine. Ei tea, mis siis juhtuks, kui president võtaks põgusalt vaatluse alla meil Kalamajas asuva marionettide lao koos sellenimelise teatriga…

P. S. Kuna Internetis leidub piisavalt „Stalin­gradi lahingu„ kohta käivaid arvustusi-kirjeldusi, siis siinse ruumi kokkuhoiu mõttes mõni: http://www.villagevoice.com/theater/0231,solomon,36979,11.html

http://query.nytimes.com/gst/fullpage.html?res=980CEFD61638F931A15754C0A9649C8B63&sec=&spon=&pagewanted=1

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming