„Ema, nad teotavad su poja kuninglikku pead!“

Pime viha ja lõputu kadedus usutakse olevat kõigi kriitikute pärispatt, kutsehaigus ja peamine motiveerija.

ALVAR LOOG

Kunstimeistrid (fotol Indrek Ojari ja Andrus Vaarik 2013. aastal Tõstamaal etendunud „Vanameestesuves“) peavad aeg-ajalt lugema lehest oma loomingu kohta karme sõnu, kuid pole parata, iga avalik ülesastumine sünnitab avalikku arvamust.

Ants Liigus / Pärnu Postimees / Scanpix

Kõigil, kes usuvad enese olevat geniaalse, ideaalse ja eksimatu, ning soovivad, et seda uskumust jagaksid ka teised, tuleb aeg-ajalt leida veenev ja avalikku kasutamist võimaldav vastus küsimusele: kes mu püksi sittus? Sest nagu selgub, on ideaalse inimese pükstest tuleva halva lõhna puhul enamasti süüdi keegi teine. Keegi, kes pole nii täiuslik. Keegi, kelle loomuses on eksida, mõni kuri või käpardlik tegelane.

Minu tähelepanekute kohaselt on isehakanud ideaalinimesi eriti palju (tipp)juhtide, poliitikute ja loovisiksuste hulgas. Omaenese geniaalsuses veendunud loojat iseloomustab uskumus, mille kohaselt ei saa ükski tema teos ebaõnnestuda, selle saab läbi kukutada üksnes asjatundmatu publik ja/või pahasoovlik kriitika. Sellise inimese silmis on negatiivne arvamus tema teos(t)e kohta alati vähemalt üks kahest: kas võhiklik või kallutatud.

Mind, kes ma oma igakülgset piiratust trotsides olen aktiivselt tegelenud kultuurikriitika kirjutamisega viimased 15 aastat, on alati hämmastanud ja kurvastanud eelkõige diagnoos kriitika kallutatusest. Kõigi nende aastate jooksul olen vaid vähestel kordadel kuulnud end süüdistatavat selles, et ma ei suuda imet tabada oma ebakompetentsuse tõttu (mis on vähemalt osaliselt alati tõsi), küll aga ulatub ikka ja jälle minu kõrvu süüdistus, et ma ei soovi seda teha puhtalt pahasoovlikkusest (mis on alusetu väljamõeldis).1

Loojad, kes ei tunne mind, ei pea lugu minust kui inimesest ega ammugi mitte minu vaatepunktidest ja hinnangutest nende teostele (mis on hoiakuna igati mõistetav ja otsapidi isegi soovitatav), arvavad ometi olevat vajaliku käia mööda küla ja kuulutada, et ma vihkan kõiki ja kõike, neid aga iseäranis (mis on teguviisina paranoiline, ebaaus ja ebakonstruktiivne). Olen kahetsusväärselt sageli kuulnud, kuidas ma pidavat kirglikult vihkama mõningaid kirjanikke, lavastajaid, dramaturge ja heliloojaid, kogu sõnateatri žanri, naisluulet ja naisluuletajaid, peaaegu kõiki Eesti teatreid nii ükshaaval kui ka korraga; et ma tallan oma madalate kirgede väljaelamise nimel teadlikult jalge alla suurt kunsti, varjan oma süüdimatu mölaga vaadet Olümposele, loobin geeniustele pori näkku, käin nende püksi sittumas.

Kui seni on kirjeldatud süüdistused (ja mõnikord ka neid saatvad ähvardused) jõudnud minuni üksnes kolmandate isikute vahendusel või tulnud e-kirja teel vastust mitte ootava retoorilise küsimuse kujul, siis hiljuti otsustas üks kirjanikust ja teatrilavastajast isehakanud inimhingede insener oma kriitikat pälvinud teose päästmise nimel distantsilt pandud diagnoosiga avalikult välja tulla. Ajalehe KesKus mulluses oktoobrinumbris nimetatakse mind otsesõnaliselt „värdjast kriitikuks“, kes „kannab lavastaja pääle viha“. Ühtepidi on see kiiduväärselt aus käitumine (tüüp kannab oma paranoiat uhkelt nööpaugus nagu roosinuppu), kuid kahest esitatud väitest viimane on vale ning selle levitamine näib katsena õhutada viha.2

Selle asemel et teha kriitikat minu kriitikale (mis oleks harjumuspäratu, ent igati asjakohane teguviis), ehk näidata, kus olen oma eeldustes või tähelepanekutes eksinud ning kus ei ole minu järeldused kooskõlas eelduste ja faktidega, levitab riivatud uhkusega algaja teatrilavastaja sarnaselt oma arvukate kolleegidega hoopis alusetuid süüdistusi, omistades mulle madalaid tunge, ebaeetilist ja ebaprofessionaalset käitumisviisi ning lisades enese pead kaunistavale mõttelisele geeniusekroonile seeläbi veel ka märtri oma.

Siinse mõtteavalduse eesmärk pole märtrikrooni enesele väidelda. Minu võimalik valu ja alandus ei huvita isegi mind ennast. Pealegi olen piisavalt kaua ilmas elanud, teadmaks, et maailm on üpris ebaõiglane paik ning katse iga hinna eest õiglust jalule seada sünnitab sageli hoopis uut ebaõiglust. Pealegi puudub mul suutlikkus tõestada, et ma pole patoloogiline misantroop, vaid kultuurisõltlane, keda huvitavad esteetika sfääris autorite asemel hoopis teosed; et ma ei otsi raamatut avades või etendusele minnes mitte uusi süütuid ohvreid oma sihitule vihale, vaid kohtumist väljendussuutliku kunstiteosega, mis ütleks midagi uut ja mõtlemapanevat nii minu enese, ümbritseva maailma kui ka kehtivate kunstikaanonite kohta, oleks minu kulutatud raha, aja ja tähelepanu vääriline.

Teataval määral isegi lõbustab ja meelitab teadmine, et minu tühine isik ja pisike hing usutakse olevat koduks sellisele misantroopsele kirele. Ent seejuures kurvastab, et negatiivseid hinnanguid esitava kultuurikriitika tõlgendamine mitte selle autori vaatlusalusest teosest enesest tulenevate seisukohtade, vaid tema eraelust pärinevate eelhoiakute avaldusena on täiesti sümptomaatiline mitte üksnes minu tekstide, vaid negatiivse (ja mõnikord harva ka positiivse) tooniga kultuurikriitika žanrisse kuuluvate kirjutiste puhul laiemalt. Pime viha ja lõputu kadedus usutakse olevat kõigi kriitikute pärispatt, kutsehaigus ja peamine motiveerija. Loojate hulgas levinud eelhoiaku kohaselt pole kriitik mitte tegijanimetus, vaid diagnoos.

Ühe sarnase ja eelesitatust veelgi kõnekama näite kultuurikriitika žanrisse kuuluva arvamusartikli psühhologiseerimisest ning kriitiku demoniseerimisest ja stigmatiseerimisest võib leida ühe Eesti suure riigiteatri veebilehelt.3 Seal on lavastaja oma teosele osaks saanud kriitilise (kuid minu meelest valitud vaatepunkti, kasutatud kriteeriumide ning esitatud hinnangute seisukohast end igati õigustada suutva) artikli äratrüki all olevasse kommentaariumi kirjutanud avaliku vastulause. See pealtnäha konstruktiivne tegu (ikkagi dialoog) on oma sisus paraku kantud halvasti varjatud paranoiast ja avalikust vihkamisest.

Muu hulgas tuleb lavastaja välja sellise monoloogiga: „mina ei tea millest on tingitud kriitiku (asendasin kodanikunime ametinimetusega – A. L.) isiklik viha mu vastu. ainus võimalik seletus on see, et mõned aastad tagasi ma kuskil ytlesin või kirjutasin tema nime valesti.“ Seejärel on lavastaja vist ka ise aru saanud, et eelesitatud põhjus pole vihkamiseks piisav, ning pakub uue: „on ta äkki homo kelle käe ma oma põlvelt olen hooletu ykskõiksusega kõrvale tõugand.“ Ka seda nartsissistlikku kujutluspilti saadab kahtlus, kuid diagnoos vihkamisest jääb siiski püsima. Lõpuks jõuab lavastaja kriitiku isikut lahates süüdistuseni: „tal on ambitsiooni olla keegi. määrata jõuvahekordi ja olla otsustaja.“

Ma ei tea, kas või kuivõrd soovib kõnealune kriitik olla iga hinna eest „keegi“, määrata jõuvahekordi ja olla otsustaja. Ma ei tunne teda. Ei peagi tundma, sest tema eest kõnelevad tema tekstid, mis on minu hinnangul olnud alati selgelt eksplitseeritud vaatepunkti ja autoripositsiooniga, ning sealjuures pole nimetatud kriitik püüdnud kunagi oma hinnanguid või nende aluseks olevaid kriteeriume absolutiseerida. Ta ei kirjuta oma hinnangut otse ajalukku kui ainuõiget ja ainuvõimalikku, vaid avaldab üksnes isiklikku arvamust, tühistamata sealjuures teisi võimalikke vaatepunkte ja hinnanguid. Küll aga iseloomustab soov määrata jõuvahekordi kõnealust lavastajat ennast, kes ta püüab otsustada mitte pelgalt omaenese teose, vaid ka sellele osaks saava retseptsiooni üle; kes võtab enesele vabaduse mitte üksnes vaidlustada või kommenteerida, vaid tühistada teise inimese arvamus.

Tuleb välja, et looja puhul on tema ambitsioon olla „keegi“ loomulik ja tervitatav. Kuid ilmnedes kriitiku juures, kujutab see enesest piibellikus mastaabis kuritegu kunstiteose ja selle autori vastu, sest loojate meelest peab kriitika teenima teost ja tema autorit, olema mitte subjektiivse maitse vabavormiline väljendus, vaid harras eksegees. Kui see aga parasjagu nii ei ole, võib kriitikut avalikult vihkamises süüdistada ning vihata.

Sellise vastukajaga – mis tuleb peaaegu alati mitte tekstile, vaid tema autori isikule – on ilmselt kokku puutunud kõik kultuurikriitikud, kes pole soovinud oma avalike arvamusavaldustega teenida loojate enesearmastust ja avalikku kuvandit; kes mõtlevad kultuurikriitikat kirjutades üksnes oma muljetele vaatlusalusest teosest (ning unustavad sealjuures sageli, et selle autoriks on mõni nõrganärviline nartsissist); kes ei nivelleeri oma isiklikku arvamust ega toimeta seda kodurahu huvides tekstist välja; kes lähtuvad kriitikutena oma tegevuses arusaamast, et kultuur (ja kultuurikriitika sealhulgas) ei pea olema midagi „kultuurset“; et pieteet, mida mõne autori isiku vastu tunneme, ei laiene mingil moel tema (uutele) teostele; et kriitikal on õigus vabalt valitud vaatepunktile ning sellest tuletatud hinnangutele; et kultuurikriitika suhe selle objektiks oleva kunstiteosega on sama, mis kunstiteosel reaalsusega – mõlemal juhul peegeldab esimene teist, ent on selle suhtes igas mõttes autonoomne.

Kultuurikriitikas väljendatud negatiivse hinnangu korral muudetakse kriitiku ja teose suhe enamasti kriitiku ja teose autori suhteks ning kroonitakse süüdistusega kadeduses ja/või vihkamises. Mind on alati pannud imestama isehakanud geeniuste suur enesekeskus. Kust peaks kriitik leidma piisavalt põhjusi ja hingejõudu, et kedagi (pool)võõrast intensiivselt vihata, et ohverdada oma vaba aeg ja renomee selle viha avalikuks väljaelamiseks, lollitades seeläbi nii toimetajaid kui ka lugejaid?

Siis ka veel see igihaljas ja alati käepärane väide kriitikutest kui perssekukkunud näitlejatest, kirjanikest ja kunstnikest, mis madaldab kriitiku subjektsust ning diskrediteerib tema arvamusavaldusi. Kõigi nende kümnete kriitikute näitel, keda mul on au tunda, julgen väita, et need inimesed tegelevad kultuurikriitika kirjutamisega mitte vihkamisest autorite, vaid armastusest kunsti vastu – kunst läheb neile korda, nad võtavad seda isiklikult ning soovivad oma vaatepunkte ja hinnanguid jagada, tahavad dialoogi tekitamise kaudu osaleda kultuuri dialektilises arenguprotsessis. Kuidas see igal üksikjuhul välja kukub, on iseasi, sest suured tunded ja head kavatsused ei taga kahjuks head tulemust ei elus, kunstis ega ka mitte kultuurikriitikas.

Minu tähelepanekute ja uskumuse kohaselt valitseb nii kunstis kui ka kriitikas kvantiteedi ja kvaliteedi vahel looduslik tasakaal: küündimatut kriitikat on proportsionaalselt umbes sama palju kui küündimatut kunsti. Nagu ei ole üksnes kuldmune munevaid loojaid, ei ole ka eksimatuid (ehk ideaalse ja universaalse maitse ning veatu väljendusoskusega) kriitikuid. Kultuuris vohab seesama stiihia, mis looduses. Kultuur koosneb peaasjalikult möödarääkimistest, valetõlgendustest ning saatuslikest kohtumistest, mis oleksid võinud kõigi osapoolte huvides toimumata jääda. See näiline ebaõiglus, mida kultuurikriitika toodab, tõukub enamasti mitte inimeste rumalusest või pahasoovlikkusest, vaid omavahelistest erinevustest.

Kultuur on eelkõige dialoog. See dialoog ei toimu kunagi võrdsete vahel:4 meil kõigil (loojatel ja kriitikutel sealhulgas) on peale ealiste, psühholoogiliste ja hariduslike eripärade ning erisuguste poliitiliste, eetiliste ja religioossete tõekspidamiste veel üksteisega sageli täiesti ühismõõdutud eeldused, ootused, kogemused ja maitsed kunsti puudutavates küsimustes. Muu hulgas tingib see olukorra, et teos on üks, aga arvamusi selle kohta on sama palju, kui sellega tutvunud inimesi. Puudub objektiivne kriteerium, mille alusel jagada hinnanguid kompetentseks ja ebakompetentseteks. Kõik loojad, kes soovivad kiiret ja objektiivset – ehk kellegi võhiku või pahasoovliku isiklikust suvast sõltumatut – vastukaja oma tegemistele, peaksid tegelema mitte kunstiga, vaid mängima arvutimänge.

Kriitilise tooniga kirjutise sisulise väärtuse määrab mitte kriitiku igakülgne hingesugulus loojaga või negatiivsete ja positiivsete hinnangute osakaal, vaid eelkõige maitseotsustuste kasuks toodud argumentatsiooni sisukus ja sisemine koherentsus. Kui jutt on rumal (ehk selgelt esitatud vaatepunkti ning hinnangule lisatud pädevate näidete ja sisuliste argumentideta), ei suuda see teost ega selle autorit ühegi mõtlemisvõimelise inimese silmis alusetult jumalikustada ega alavääristada.

Postmodernistina usun, et iga teos on väärt mitte üksnes eluõigust, vaid ka oma publikut ja retseptsiooni. Loojad, kes leiavad, et see nii ei ole, kes ei soovi paratamatule võhiklikkusele ja väidetavale pahasoovlikkusele võimalust anda, peaksid ise hoolitsema, et nende looming leiaks esitamist vaid väljavalitute kitsas ja kinnises ringis, kuhu diletantide ja kadedate silmad-kõrvad ei ulatu ning aplaus on ühtlane ja katkematu. Iga looja, kes arvab nagu Eduard Vilde „Tabamata ime“ peategelane Leo Saalep, et „minu üle kohut mõista on üksnes minu usul õigus, ja tema mõistab mu õigeks!“, peaks oma teoseid esitama üksnes iseenesele.

Isehakanud elitaristlikule geeniusele oleks eriti ideaalne olla „teeneline“ (ehk teatud mõttes eksimatuks ja puutumatuks kuulutatud) rahvakunstnik mõnes totalitaarriigis – kriitiline retseptsioon tema teos(t)ele ei pääseks üldse trükki või saaks riiklike repressioonide saatel kuulutatud rahvavaenulikuks ning geeniusel enesel puuduks vajadus mõelda nii enese sisemise minapildi kui ka välise renomee kaitseks välja süüdistusi vihkamises.

Samastades enese teose oma isikuga (teos kui patsi- või peenisepikendus) ning nähes teosele tehtud kriitikas mitte süütut arvamusavaldust, vaid rünnakut oma isiku vastu, situvad loojad endale ise püksi. Nii näiteks kirjutab minu arvamuse kohaselt kehvakese teosega maha saanud algaja teatrilavastaja ajalehes KesKus: „Aga see on küll üks tükk, üks kunstiteos, mida ma praegu ise armastan, see on mulle tähtis. Selle ründamine teeb mulle isiklikult valu, mul on häbi mu sõprade pärast, keda ma olen niiviisi löögi alla seadnud. Ja see tähendab, et ma löön vastu, ja väga kõvasti.“

Kõigile isehakanud geeniustele, kes on selle maailma (sh kriitika) tarvis liiga head ega soovi oma jumaliku loomingu kõrvalt tegeleda solvumise ja solvamiste eest tasumisega, soovitan ilma igasuguse irooniata järgmist: ärge loopige oma pärleid sigade ette, presenteerige neid üksnes valitud publikule (sest avalik ülesastumine sünnitab paratamatult avalikku arvamust, mis on raskesti kontrollitav ning teie meelest enamasti võhiklik või kallutatud). Avaliku vastukaja korral ärge kulutage sellega tutvuda riskides oma habrast hinge ja ülearenenud õiglustunnet, vältige igasugust tsenseerimata võõrast arvamust. Või kui soovite kuulda hinnangut, mis on üheaegselt objektiivne ja positiivne, siis küsige oma ema käest. Tema hea sõna ja hell pilk ei tee teie teoseid küll kellegi teise silmis paremaks, ent aitavad kuivatada ka kõige märjemad mähkmed.

1 Osutan, et ligikaudu 90% minu artiklitest on valminud mitte kodanikualgatuse korras, vaid toimetuste ettepanekul.

2 Kasutan seda üksnes kui käepärast ja aktuaalset näidet ega soovi väljendada midagi rohkemat ei kõnealuse lavastuse ega lavastaja kohta. Selle süüdistuse vihkamises teeb rohkem nutma- kui naerma­ajaval moel jaburaks asjaolu, et minu väidetava viha ohvriks peab end inimene, keda ma absoluutselt ei tunne, kelle isik mulle üldse korda ei lähe, keda tean üksnes nägupidi. Olen lugenud, nautinud ja mitmel korral ka avalikult kiitnud tema luulekogusid, viimati tunamullu kevadel Loomingus avaldatud eesti luule aastaülevaates. Huvitav, millal ja miks ma teda vahepeal vihkama olen jõudnud hakata? Pealegi peaks see väidetav viha lavastaja (kui mulle täiesti võõra inimese) vastu kaaluma sel juhul üles minu ligemale 15 aastat kestnud tutvuse kõnealuse lavastuse trupi ühe liikmega, keda kogu selle aja olen pidanud oma sõbraks.

3 Kasutan seda üksnes kui käepärast näidet levinud hoiakutest ja hinnangutest, mis – kas kahjuks või õnneks – enamasti üldsuse ette ei jõua.

4 Ning kui ta toimuks võrdsete vahel, siis – nagu Juri Lotman on tabavalt osutanud – ei vahetataks selle dialoogi käigus mingit informatsiooni.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming