Embrüonaalses olekus noorsooteater

Margot Visnap

Kellele kuulub noorsooteater? Vastus: noortele!

“Kilplaste klubi” alles kompab noorsooteatri olemust.

Kui 1965. aastal Tallinna noorsooteater loodi, siis pigem tänu klauslile, mis nägi ette, et toonases NSV Liidus peab iga liiduvabariigi pealinnas ja suuremas oblastikeskuses olema nukuteater ja noore vaataja teater (Teatr Junogo Zritelja). Tallinnas niisugust teatrit polnud,  sildi all “noorsoo kommunistlik kasvatustöö” seega Eestisse uus teater  sündiski. Nii et uute teatrite loomine polnud sugugi lihtne ka nõukaajal. Erinevatel aegadel (nii Panso algusaastad, aga kindlasti Komissarovi juhitud teatris) on ENSV Riiklikus Noorsoteatris noortele vägagi huvitavat ja olulist teatrit tehtud. Ent ajapikku, eriti pärast nimemuutust 1994 (teater nimetati ümber Tallinna Linnateatriks) on teater eeskätt noortele mõeldud teatritegemisest kaugenenud.

Tänavu kevadel võttis Noorsooteatri nime (ja ka ülesanded) ametlikult enesele  Eesti Riiklik Nukuteater. Niisiis ühe katuse all justkui kaks teatrit? Tänuväärt ettevõtmine on esialgu veel embrüonaalses staadiumis – ju tulebki noorsooteatri näo väljakujunemisele aega anda. Ja vett ja väetist, nagu ütleb siinses intervjuus Andres Dvinjaninov.  Esialgu astub uus teater alles esimesi samme, kuigi aluspõhi on justkui olemas: viis aastat nukuteatri juures tegutsenud noortestuudio, aga ka kolme aasta jooksul teatri egiidi all läbi viidud laste- ja noorsoonäidendite võistlus “Pööning”.

Suhtlemine noortega on tingimatu eeldus, et teater enesele ka kombatava sisu saaks. Näiteks noortestuudio värskeim lavastus, Jevgeni Švartsi “Tavaline ime” kannab endas noorsooteaterlikku hingust isegi rohkem kui juba noorsooteatri sildi all esietendunud ja proffide tehtud Vahur Kelleri “Kilplaste klubi”. Nii veider kui ka pole, aga diplomeeritud näitlejate poolt ette kantud kilplaste lugu sisaldas professionaalse teatri painet, ehkki kontseptuaalselt ja režiiliselt oli lavastus kindlasti täpsem kui noortestuudio nn koolitöö. Aga paraku ka elutum ja igavam. Ilmselt jäi seekord autoril-lavastajal Vahur Kelleril kilplaste pähkel lahti hammustamata. Valitud tee – peaaegu sõnatu teater – eeldanuks autorilt vaimukamalt puänteeritud lugusid, lavastuselt hoogsamat tempot ja näitlejailt väljendusrikkamat pantomiimilist kehakeelt. Ei aidanud igavusetonti peletada ka video kasutamine… Kummaline, et elusamaks läks lugu siis, kui mängu tulid nukud.

Kindlasti osutub noorele vaatajale publikumagnetiks augustis esietenduv noortemuusikal “Romeo ja Julia”, selles valdkonnas on nukuteatri tegijail “käsi valge”: varasemad noortemuusikalid “Risk” ja “Grease” tõid tõenäoliselt paljugi noori teatri juurde (ärgem unustagem, et kõigis muusikalides on üheks tõmbenumbriks Terminaator).

Ent sisulisem töö – kombata noorte mõtte- ja huvipiire, nende ootusi teatri suhtes – seisab teatril tõenäoliselt ees. Pealegi, ei saa endale noorsooteatri sildi võtnud nukuteatrit pidada noortele tehtava teatri kontekstis ainumonopoli omanikuks. On meil ju ka üle kümne aasta tegutsenud VAT, on kooliteatrid, pealinnas tegutseb muuseas ka Vene Noorsooteater ja mittetulundusühing Tallinna Noorsooteater. Aga noortele tehtava teatri pildi selginemisele aitab Eesti Nuku- ja Noorsooteater kindlasti kaasa. Seega, kui küsida: kellele kuulub noorsooteater? Saab vastus olla ainult üks: noortele! Nemad otsustavad ja hääletavad – etendustele piletit ostes.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming