Enesetsensuuriga lavastus

Maris Balbat

Roman Baskini lavastus lööb musta komöödia kohta liiga vähe üle aisa. Eesti Draamateatri „Teed juuakse kell viis”, autor Graham Linehan, tõlkija Liisi Erepuu, lavastaja Roman Baskin, kunstnik Maret Tamme, valguskunstnik Margus Vaigur (Pärnu Endla), helikujundaja Külli Tüli(Raadioteater), kaklusstseenide seadja Indrek Sammul. Mängivad Ita Ever, Lembit Ulfsak, Martin Veinmann, Egon Nuter, Tõnu Kark, Ain Lutsepp, Jüri Tiidus, Ester Pajusoo jt. Esietendus 3. XI 2013 Eesti Draamateatri suures saalis.

Ita Ever ja Roman Baskin ei ole kunagi kuulunud ühe ja sama teatri koosseisu, ent nad on korduvalt koos tööd teinud. Ita Ever on mänginud mitmes Roman Baskini lavastuses: rohkem kui veerandsada aastat tagasi oli ta Åse „Peer Gyntis”, kolmeteistkümne aasta eest mängis Joseph Kesselringi „Pihlakaveinis”, neli aastat hiljem peaosa Alan Bennetti „Õuedaamis”, veel kolme aasta pärast esines Mamma rollis Sirkku Peltola „Soome hobuses” (kõik Eesti Draamateatris). 2003. aastal oli Ever vana paruness poja lavastatud Raudsepa „Roosades prillides” Vanalinnastuudios ning 2010. aastal mängis Noel Gowardi „Pühas müristuses” Vana Baskini teatris (mõlemas oldi koos ka laval, nii nagu Eesti Draamateatri „Pihlakaveiniski”). Peale selle on Ever osalenud paaris Roman Baskini telelavastuses ja ühes filmis. Nüüd siis, novembris, lisandus oluline roll Graham Linehani komöödias „Teed juuakse kell viis” (originaalis „The Ladykillers”) Eesti Draamateatris. Nii sellel viimasel juhul kui ka vähemalt osal eelmistest on Roman Baskin otsinud ja leidnud näidendi just Ita Everi tarvis.
Kuivõrd Ita Everil on olnud ka rollivaeseid aegu (ei 2002., 2003. ega 2005. aastal lisandunud Everi kontosse Eesti Draamateatris ühtegi uut osatäitmist), on Roman Baskin siingi valvel olnud. 2004. aastal lavastas ta Everiga peaosas „Õuedaami”, tõenäoliselt 2004. või 2005. aastal pakkus Eesti Draamateatrile välja Dürrenmatti „Vana daami visiidi” (Everiga keskses rollis), mida teater vastu ei võtnud ning mispeale Roman Baskin realiseeris oma idee 2006. aastal Exitfilmis ekraanilooks.
Roman Baskin on Everiga seoses korduvalt rõhutanud, kui hea on teha tööd tugeva professionaalse näitlejaga, ning nimetanud Everit lavastajakeskseks näitlejaks. Rohkem kui veerand sajandi jooksul oma pojaga mitmeid kordi koostööd teinud Ita Ever on kinnitanud tema lavastajana tüsedamaks muutumist.
Nii Graham Linehani „Naisetapjad” („The Ladykillers”, 2011) kui ka kaks sellele eelnenud filmiversioon on olnud menukad ühtviisi publiku ja žüriide hulgas. Ka meil on „Teed juuakse kell viis” juba esietendusest saati Eesti Draamateatri suures saalis pikalt välja müüdud – julgen arvata, et eeskätt Ita Everi tõttu (ühe uuringufirma andmetel kuulub Ita Ever Eesti Politsei ja Google’i kõrval Eestis kolme populaarsema tootemargi hulka!).
Seda näidendit on žanri järgi nimetatud mustaks komöödiaks, milleks annab situatsioonide absurdsus ka põhjust. Tegu on viie kurikaelast veidrikuga, kes üürivad justnagu muusikutena orkestriproovideks endale vanaproua Wilberforce’i maja teise korruse, kavandavad seal tegelikult aga pangaröövi, millesse mässitakse ka vana daam, kelle tõttu ettevõtmine kolossaalselt ebaõnnestub.
Iseasi, kas musta komöödia nõudlikku žanrinimetust saab ka Roman Baskini hillitsetud lavastuse puhul täiel määral kasutada. Lavastus on selleks ehk liiga korralik: lööb liiga vähe üle aisa, ilmutab liiga vähe omafantaasiat. Lavastaja on ühes esietenduse-eelses inter­vjuus ka ise rõhutanud musta komöödia kui žanri nõudlikkust. Ehk just see pingutav teadmine tegi ta liiga ettevaatlikuks, sundis ennast tsenseerima. Lavastus pole ju iseenesest sugugi halb, liiatigi ilmestab seda mitu säravat näitlejatööd (ega needki valmi ilma lavastajakäeta). Ka on Roman Baskin korduvalt tõestanud oma võimekust komöödialavastajana (pööraselt naljakana meenub kunagine Horowitzi „Öö-öö” Noorsooteatris, vägagi komöödiapärane oli Raudsepa „Roosad prillid” Vanalinnastuudios, vaimukas nii tekstilt, lavastuselt kui ka mängult Toomas Kalli kirjutatud „Päikesekontsert” Kolga mõisa õuel). Siinne lavastus ei kee aga naljarohkuselt ega lavastajaleidudelt üle, vägisi tekib tunne, et liigset naerutamist ongi ehk lavastaja peljanud, kartnud maitsevääratusi. Neid tõepoolest ei ole, aga kui meenutada, siis ega ka Panso ületanud oma mustades ja muudes komöödiates uljalt koomuskit visates kunagi hea maitse piiri. Eks seisne see piir alati küsimuses „kuidas”.
Ita Everil on viimastel aegadel (ka nii mõneski Roman Baskini lavastuses) olnud tihtipeale mängida veidrate, eks­tsentriliste vanade daamide roll. See on talle enamasti hästi istunud. Mõne varasemaga võrreldes on vanaproua Wilberforce veidi tavapärasem, lihtsalt üks kena, armas, lihtsameelne vanainimene, kes kistakse küll päris pöörastesse situatsioonidesse, et sealt siis võidukalt välja tulla. Roll ei paku säramiseks otseselt nii suuri võimalusi kui näiteks  kolonelilese Vera Malmgreni atraktiivne kuju Bengt Ahlforsi „Tuhas ja akvaviidis”, mis pool aastat varem Eesti Draamateatris Priit Pedajase käe all samuti Everi 60 aasta lavatähtpäevaks esietendus ning kus (eriti teises vaatuses) näitlejanna särab kogu everliku tulevärgi võimsuses (etendused on samuti pikalt välja müüdud).
Kuid kahtlemata on Ita Ever sellel oma kuuekümnendal Eesti Draamateatris oleku aastal saanud hakkama ei millegi vähema kui imega. Tal on 82aastasena ühel hooajal laval olla kolmes olulises ja mahukas rollis: lisaks eelmainituile veel erakordselt särav Violet Weston Tracy Lettsi „Augustikuus” (2011. aasta parima naisnäitleja auhind, lavastaja Priit Pedajas) ning neljandana proua Cowperina Michael Cooney’ „Raha­uputuses”. Ma ei tea, kas välismaiseski teatris on sellele fenomenile midagi võrdväärset kõrvale panna. Eesti teatrist meenub muidugi praegu üheksakümnene Herta Elviste, kes on Vanemuise teatris 1958. aastast ja tegi seal oma viimase rolli kaheksakümnekuuesena. Ent oma teatrielu intensiivsuselt Ever siiski edestab teda.
Everit siinjuures komöödianäitlejana kiites tahan siiski loota, et lavastajad tema seda andekülge ekspluateerides ei jäta unustusse tema vähemalt samaväärset võimekust traagilise ja dramaatilise näitlejana (kuningas Lear, ema „Pilvede värvides”).
Näitlejasära jagavad Roman Baskini lavastusse Ita Everi kõrval eeskätt Lembit Ulfsak ja Ain Lutsepp oma nõnda-öelda muusikute rollides. Lembit Ulfsak on aferistide viisiku juhina köitev, isikupärane ja karismaatiline. Ma ei teagi – vähemalt tema viimaste aegade rollide hulgas (ka kõrvalosades) – ühtegi, kus ta karismaatiline ei oleks. Samavõrd nauditavat ja omalaadset karakteriloomingut pakub Ain Lutsepp ühena valemuusikutest. Tõnu Kark nn tšellomängijana särahtab oma mõnedes sooloetteastetes, läbiva karakteri loomises on ta vähem järjekindel. Ansamblit ei riku ka ülejäänud (Egon Nuter, Martin Veinmann), aga ehk ei paku ka nende rollid nii rikkalikke võimalusi kui teistel äpardunud pangaröövlite esitajatel.
Lavakujundus (Maret Tamme) esitab proua Wilberforce’i maja mõlemad korrused täies realismis ja ülevaatlikkuses, kuigi loo stiil oleks ehk võimaldanud ka mõningast groteski. Kindlasti oleks aga nii lavastusele tervikuna kui ka kokkuvõttes näitlejatelegi tulnud kasuks tihedam, komöödiapärasem tempo. Siinne mõningane norimine ei väära aga tõsiasja, et aplodeeriv publik oli etenduse lõppedes vaimustuses.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming