Enne kui vana puu lehed lendavad tuulde

Lembit Petersoni rollilahendus tõuseb argitasandi kohale. Tema André on võluvalt tabamatu: roll viivleks pidevalt justkui õhus, nii mõttekäikudes, kõnerütmis kui ka plastikas.

PILLE-RIIN PURJE

Theatrumi „Isa“, autor Florian Zeller, tõlkija Eva Eensaar, lavastaja Maria Peterson, kunstnik Lilja Blumenfeld, valguskunstnik Priidu Adlas, helikujundaja Marius Peterson. Mängivad Lembit Peterson, Liina Olmaru, Marius Peterson, Sandra Uusberg, Laura Peterson, Anneli Tuulik ja Andri Luup. Esietendus 29. XI 2016 Theatrumi saalis.

Pöördumatusse mälukaotusse libisev André Lembit Petersoni kehastuses.

Harri Rospu

Äsja lõppenud teatriaastal jõudis Eestis lavale menuka prantsuse kirjaniku Florian Zelleri (sündinud 1979) kaks näidendit: suvel „Tõde ehk Valetamise meistriklass“ projektiteatrilt Kell Kümme, lavastaja ja peaosaline Roman Baskin, hilissügisel Theatrumis „Isa“ Maria Petersoni lavastuses ning Lembit Petersoniga peaosas.

Žanrierinevusele vaatamata pakuvad mõlemad lavalood meesnäitlejale uhke mängušansi. Tõsi, kahe naise vahel hasartselt laveeriv Michel (Baskin) ja pöördumatusse mälukaotusse libisev André (Peterson) on eri eas ja neile langevad osaks eri tonaalsuses katsumused – kummatigi saab kõrvutada Zelleri kaosemudeleid, lähisuhete turvavõrgu rebenemist, mis teeb mõlemad mehed kaitsetuks. Muuseas, näitlejad Roman Baskin ja Lembit Peterson on eakaas­lased. Rollid on võrreldamatud, aga teatripublikul on võimalus vaagida Baskini lopsakalt groteskse Micheli ja Petersoni kummaliselt lenduva André teatraalsuskraade, seirata inimliku abituse paradokse, põhjatuma uudishimu korral mõlema rolli arengut etenduste käigus.

„Isa“ kaks nähtud etendust mõjusid erisuguselt. Esietendus tegi mu emotsionaalselt nii kaitsetuks, et lõppes pisaratega. Seda juhtub teatris harva. Teist korda, 5. detsembril, muukisin näidendit lahti tunduvalt mõistuslikumalt. „Isa“ samastumisväli on avar, lavasituatsioon puudutab isiklikult. Seejuures kätkeb Zelleri näidend endas saladusi, mis lahustavad olustikumõõtme, liginevad unenäole.

Esietendusel kippus lavastus kohati libisema kannatamise rajale, sentimentaalsussegi. Kolmandal etendusel olid mänguvärvid kontrastsemad, siseilmad irreaalsemad. Maria Peterson on tasahaaval ja järjekindlalt kujunemas isikupärase koomikanärviga lavastajaks. „Isa“ puhul on teema haprus ja paratamatu valulisus see, mis justkui ei laseks eriti huumorit usaldada. Põhjust peljata lavasuhetes kentsakaid ja kahtlustavaid, egoistlikke ja manipuleerivaid momente, ühtaegu kriminaalsust ja absurdsust riivavat teravust siiski pole. Eeldusi selleks näitemängus on.

Oma vormistuses, hämarduvate pildivahede aeglustatuses, mööblit ära tassivate lavatööliste liikumises, oleks „Isa“ otsekui Theatrumi lavastuse „Joobnud“ (autor Ivan Võrõpajev, lavastaja Lembit Peterson, 2014) mõjuväljas, matkiks justkui selle laadi. Lilja Blumenfeldi kujundatud lavaruum on seekord aga elutruum. Vähemalt näiliselt. Silma hakkab paar detaili, mis ei lase ruumil jääda pelgalt elutoaks. Tühjad pildiraamid loovad mäluseose Theatrumi lavastusega „Kokteiliõhtu“ (autor T. S. Eliot, lavastaja Lembit Peterson, 2006) kui kaitseinglite kujutlusruumiga. Ei saa olla juhus, et isa nimetab oma lemmiktütart Elise’i ingliks. Saalist vaadates parempoolne tühiraam mõjub üksiti nähtamatu peeglina – võib-olla ka ikoonina? Selle ligiduses põrandal põleb küünal, kogu etenduse vältel. Leeki ei näe iga vaataja igal hetkel, aga teadmine, et küünal põleb, sisendab igaviku-usaldust. Toa järkjärguline tühjenemine, mööbliesemete kaotsiminek, võimendab pidetust. Kõrva torkab isa küsimus tütrele kõletühjas toas: „Kes selle kujunduse tegi?!“ Lembit Petersoni nõudlikus pärimises kõlaks nagu professionaalse lavastaja pretensioon stsenograafile. See mõjub vaimukalt, aga loob ka traagilise üldistuse: inimene kui oma elu lavastaja, kes ei hooma enam mänguruumi ega reegleid.

Lembit Petersoni rollilahendus tõuseb argitasandi kohale. Tema André on võluvalt tabamatu: roll viivleks pidevalt justkui õhus, nii mõttekäikudes, kõnerütmis kui ka plastikas. Kui André esitleb end stepptantsija või tsirkuse mustkunstnikuna, mõjub see usutavamana kui tütre kainestav repliik: „Sa olid insener“. Stiilipuhas näide absurdipiire kompavast tragikoomikast on André monoloog kohvitassiga, selle alapealkiri võiks olla „Suhkrut oodates“. Lembit Peterson vahendab arutlust suhkru kohvi sisse panemisest nagu ambitsioonikat loengut, sel viivul usub isa ennast olevat filosoofiaprofessori ilmatu suure auditooriumi ees. Koomiline, ent järele mõeldes kohe ka traagiline, kuidas mälu ja mõtteilma ahenedes omandavad tühiseimad pisiasjad kõiksuse mõõtmed.

Viimases pildis lebab isa suures valges haiglavoodis tühjal laval. Lohutu lõpukaader. Mulle seostus valge voodi, puhtpildiliselt, Rakvere teatris kümme aastat mängukavas hoitud ja äsja viimase etenduseni jõudnud lavastusega „Oscar ja Roosamamma. Kirjad Jumalale“ (autor Eric Emmanuel Schmitt, lavastaja Üllar Saaremäe, 2006–2016), kus teemaks väikese poisi surmahaigus ja surmahirmu ületamine. Kui õige veidi ülemäära lahke põetaja (Anneli Tuulik) ulatab isale tütre saadetud kirjad, mõjuvad valged ümbrikud ka nagu kirjad Jumalale. Laval püsib André finaalis haigevoodisse vangistatuna. Palun vabandust oma pisuhänna pärast, aga ei saa lahti tundest, et autori napp remark „André tõuseb voodist“ sobinuks Lembit Petersoni osalahenduse, ka puhangulise liikumisega. Rollijoonis oleks kui võrsunud André poeetilisest tekstist, kus ta tunnetab ennast puuna: „Mul on tunne, et ma kaotan kõik oma lehed, üksteise järel. Ma räägin okstest! Ja tuulest …“. Petersoni kätes, žestide lendutõusus võib tunnetada tuuleiile.

Isa ümbritsevate kõrvaltegelaste süsteem muutub ühel hetkel veidraks. Jälle tekib analoogia Võrõpajevi näidendiga Theatrumi mängukavas, seekord „„Delhi“ tantsuga“ (lavastaja Lembit Peterson, 2015), kus samuti hakkavad stseenid korduma, kuni ei suuda eristada, kus lõpeb päris ja algab nägemus, neid lahutab õhe tumeloor. Kõige ilmsem versioon oleks, et vaatamegi isa, haiglavoodis üksildasena lakkamatult mälus sobrava patsiendi hallutsinatsioone, mida äratavad põetaja ja antipaatne arst või kes too mees (Andri Luup) seal hooldekodus ka on.

Aga … kas see pole liiga loogiline mõttekäik? Me ju näeme ka hetki, milles isa ei osale, näiteks tütre pihtimust oma unenäost. Kas isa saab vaadata tütre und? Sündmuste korduvust, lühemaid või pikemaid mälu stoppkaadreid ja kahtlust, kas ma pole mitte siin varem olnud, kogeme argipäevis ju kõik. Mulle kangesti meeldis isa tõdemus: „Ma ei taju seda tüüpi …“. Just seetõttu, et tavakeeles niimoodi ei öelda. Taju piirid hajuvad. Ei taju – see kõlab sarnaselt jonnaka veendumusega: ei talu.

Liina Olmaru lavaelus tütar Anne’ina on valulist hirmu, segadust, lapse kaitsetust: tema hääl kord kahiseb või habiseb sügislehena, seejärel heliseb tütarlapselikult. Tasane häälekasutus tütre kahekõnedes isaga on vahel riskantselt kuuldavuse piiril. Isa ja tütre kokkusaamist ja -saamatust väljendavad misanstseenid, kui olude sunnil tuleb Theatrumi saali toestavad postid mängu kaasata. Üks mõjuv pilt ongi, kuis isa ja tütar seisavad teine teisel pool posti, nende profiilid seostuvad fotodega karmi kiretu toimiku tarvis. Õnneks ei jää viimaseks hetkeks isa ja tütre vastastikune võõrus, vaid jagatud igatsus Elise’i järele, kelle saatus neid saadab ja lõpuks nad ometi liidab.

Üks häirivalt kaasakiskuvaid pihtimushetki on tütre monoloog eeslaval, kui Anne kirjeldab oma unenägu, isa ärakägistamist. Kahel etendusel erines see Olmarul üllatavalt palju, võib-olla pooleldi ebateadlikult. Esietendusel krampusid tütre sõrmed punakas valguses inetuteks kombitsateks, justkui õudusfilmis. 5. detsembril mõjus Anne’i kokkupandud käte palveasend hoopis liigutavalt, misjärel ta sõrmed muundusid väänkasvudeks – see seostub isa puuokste ja -lehtede hingeluuluga.

Sõrmede režiisse lisab irriteeriva pingenüansi Marius Peterson, Anne’i elukaaslane Pierre. Kui Pierre masseerib Anne’i õlgu, tekib hirm, et kohe sulguvad mehe sõrmed naise kaela ümber. Pierre’i suhtes samastub lavastus André umbusuga: mehe elegantsetes väljapeetud maneerides, raugelt valvsais poosides on hiiliv ähvardus, sordiinialune agressiivsus. Mitmel momendil, kui Pierre takseerib Anne’i, ilmutab end Marius Petersoni klaasja võrgutajapilguga Tartuffe (Lembit Petersoni Moliére’i lavastus Eesti Draamateatris, 2015). Isegi partner on sama, ehkki Liina Olmaru Anne’is pole raasugi „Tartuffe’i“ Elmire’i daamikoketsust. Mõlemas rollis saab saladuseruumi edasi sopistada. Korraks võis peaaegu aimata Pierre’i külma irreaalsuse mõranemist, kui ta püüdis Anne’iga jagada koosolemise, õnnelik olemise lootust; samuti tärkas Anne’i kaitsetul näol sekundiks terav irdnaeratus, inimlikult isekas helk.

Isale põetajaks palgatud Laurat mängivad kaks osatäitjat veidi isemoodi. Mõlemad Laurad on reipalt lahked, aga heledapäise Sandra Uusbergi muretus tundub kodusem ja ligipääsetavam; tumedavereline Laura Peterson ilmub rafineeritud Pariisi mademoiselle’ina, kes on põetaja pealispinna all nipsakalt iseteadev olend.

Nimetut Naist ja Meest, noid tajumatuid teisikuid, kes imbuvad ruumi eikuskilt ja ajavad segadusse nii André kui ka publiku, mängivad Anneli Tuulik ja Andri Luup. Kumbki hägustab pilti oma vahenditega. Anneli Tuuliku häälekõla on päris tütrega võrreldes osavõtlikum, aga ka ebasiiram. Andri Luup püsib neutraalne, hoiab mõistatust, kuni tema kõrvakiilud isale saavad vastikuks unenäoks – André hallid juuksed lendlevad sest puutest kui heitunud lehed tuules. Hilisem Andri Luubi tegelane, kelle põgus tarbetu puudutus haigepalatis Andréd hirmutab, loob ohtliku mälusilla.

Veel üks isa küsilause jääb kummitama sõnakasutusega: „Millega te elus tegelete?“. See näib formaalse viisakusküsimusena, aga siit saab mõelda edasi. Tõepoolest, millega me siin elus tegeleme? Mida üksteisele ütleme ja ütlemata jätame, kuni kell veel n-ö adekvaatselt tiksub, nii käerandmel, peas kui ka südames. Mida oleme jõudnud, tahtnud, söandanud üksteisele öelda – ja mida oleme kõige lähedasematele ütlemata jätnud –, enne kui saabub see kevad, kui puul ei puhke enam pungad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming