Esimene jälg teatrilõuendil

Leino Rei

Väikelastele mõeldud teater pole enamasti loopõhine, pigem on tähtsad helid, rütmid, lapsele äratuntavad visuaalsed kujundid. Rahvusvaheline väga noorele vaatajale mõeldud teatrifestival „Fratz” 21. – 25. IV Berliinis. Olen olnud Berliinis ligi kolm kuud, vaadanud inimesi tänaval ja teatris, loomi rihma otsas ja puuris. Olen liikunud kohtades, mis on möödunud aegade jooksul kandnud suuri ja valusaid sündmusi. Olen end laadinud teise keskkonnaga ja lasknud mõtetel omatahtsi veereda. Kuna aega on üle pika aja vabalt käes, siis pole tahtnud pikki plaane ette teha ja olen lähtunud valikus pigem sellest, millele n-ö otsa komistan. Teatrit olen väisanud korda viisteist või pisut rohkem: teatrit lastele ja teatrit täiskasvanutele. Ka kahte festivali nuusutasin: kuulsa „Theatertreffeni” („Teatrikohtumised”) kõrval äratas huvi väikelastele mõeldud teatri festival „Fratz” („Lapsuke”). Seal oli mulle olulisi teemasid, mis panid mõtte liikuma nii selle üle, mida festivalil nägin, kui ka selle üle, mida koduses teatripildis näinud olen. Fikseerin mõned festivaliaegsed mõttepildid. „Fratzi” peakorraldaja oli Berlin-Mitte linnaosas paiknev väike sümpaatne teater o.N. Esmakordselt aset leidnud festival oli korraldatud koostöös lasteteatrite ja kultuurifondidega. Vaatama oodati lapsi vanuses kuus kuud kuni kuus aastat, mõistagi ka nende vanemaid ning teatritegijaid endid. Kuna mina komistasin festivali otsa siis, kui sümpoosion ja paar etendust olid juba möödas, siis võtsin n-ö järeleaitamistunni ja rääkisin kohvitassi taga pikemalt ühe festivali peakorraldaja, teatri o.N kunstilise juhi ja dramaturgi Dagmar Domrösiga. Sain teada, et festivali üks eesmärke oli viia teater Berliini nendesse piirkondadesse, kus lapsed eriti teatris ei käi. Berliinis on linnaosi, kus teatrit pole, sõitu teise linnaossa peetakse sageli aga tülikaks või piletit kalliks. Seepärast oli mängukohti kuues teatris või etendusteks kohandatud ruumis üle linna.

Teine eesmärk oli diskuteerida lapse esimese teatrikogemuse olulisuse üle. Mõlemal teemal toimus sümpoosion, kus festivalist osa võtnud rahvusvaheline teatriprofessionaalide seltskond kuulas ettekandeid ja arutles kunstihariduse olulisusest varases lapseeas, peeti aru, kuidas viia teater lasteni, kellele see on harilikult kättesaamatu.

Kuidas siis? Saksamaal on üsna tavaline, et lasteteatrite juures töötavad teatripedagoogid, kelle ülesanne on olla sillaks laste ja teatri vahel: tutvustada lastele teatrit, viia nendega läbi temaatilisi mänge ja ekskursioone. Samuti juhivad nad pärast etendust vestlusringe, kus lapsed saavad küsida konkreetse etenduse ja üldse teatri kohta. Teatripedagoog ei ole üldjuhul kaasatud lavastusprotsessi ega nõusta lavastusmeeskonda pedagoogilisest aspektist. Peamine lähtealus lavastusi luues on siiski teater kui kunst. Kui ehitada lavastus üles väga teaduslikult ja pedagoogiliselt, võib minna kaduma loominguline tunnetus. Küll aga aitab teatripedagoog lavastusmeeskonda sellega, et lapsi kutsutakse regulaarselt proovidesse – see on edasiviiv kogemus mõlemale osapoolele. Trupp saab elavat ja otsekohest tagasisidet oma tööle juba protsessi käigus ning teeb sellest lähtuvalt korrektuure valmiva lavastuse rõhuasetustes ja nüanssides. Teatripedagoogil on niisiis oluline roll teatri tutvustamisel n-ö äärealadel, ta otsib ja arendab kontakte lasteaedade ja koolidega.

Liites kokku nii Berliini festivalil kui ka festivaliväliselt nähtud etendused, võib öelda, et väikelastele mõeldud lavastused ei ole enamasti loopõhised. Pigem on tähtsad helid, rütmid, lapsele äratuntavad visuaalsed kujundid, maailma avastamine ühe kindla elemendi kaudu. Oluline on kulgemine ühelt impulsilt teisele, helis, pildis, tegevuses, aga kindlasti ilma mängitsemise ja titetsemiseta. Põhjendamatut optimismi ma nähtud lavastustes ei kohanud. Sageli on need ka n-ö kaasamisetendused, kus vaataja haaratakse mängu ja temast saab etenduse osa. Või siis on etenduse lõppedes lapsel võimalik minna lavale mängima ning oma käega kõike üle katsuma ja järele proovima. See ei ole teatritegemine „üleüldse”, vaid igal lavastusel on oma filosoofiline mõõde (mis, tõsi, võib mõne lavastuse puhul olla mõistetav vaid semiootikutest lapsevanematele). Teemasid, mille ümber selliseid lavastusi luua, on lõppematu hulk. Nii nägin etendust, mille peategelasteks olid kivid, ja etendust, mille keskmes valge pesu.

Festivalil kogetut ja saksa lasteteatri pilti laiemalt silmitsedes tekkis mitmeid mõtteid ja paralleele koduse lasteteatriga. Eestis on lavastusi väikelastele vähe. Zuga on küll valdkonna ere lipukandja ning Helle Laasi tegemised Eesti Nuku- ja Noorsooteatris ajavad oma kindlat joont, aga teiste teatrite repertuaari satub selliseid lavastusi haruharva. Ometi oleks vaja nii lavastusi väikelastele kui ka festivale, mis annaksid Eesti lasteteatrist aeg-ajalt ülevaate.

Berliinis nomineeritakse igal aastal silmapaistvamaid lastelavastusi auhinnale Ikarus, kusjuures kõik nomineeritud lavastused kutsutakse sügisel ülevaatefestivalile. Ka Saksamaal ei ilmu lastelavastuste kohta kriitikat just sageli ning seepärast peetakse nominatsiooni ja sellega kaasnevat festivalikutset oluliseks. Selline paremate lastelavastuste koondamine ühele festivalile on minu arvates väärt idee, mida meilgi kaaluda tasuks. On ju Eestis vaid üks lasteteatri auhind, laureaadi kõrval on meil alati neli-viis nominenti, kes kõik väärivad suuremat tähelepanu. Mõistagi ei ole kõik lavastused liigutatavad ja tiigikaldale seatud suvelavastust on võimatu mängida külmal ajal või siseruumis. Sõltuvalt konkreetse aasta saagist saab aga siingi olla paindlik ning leida festivali aja ja koha osas lahendusi lavastustest lähtuvalt. Kes seda korraldada võiks? Eesti Teatriliit? ASSITEJ?

Kõige omanäolisem lavastus, mida festivalil nägin, oli „Esimene piimatilk” („Ets-beest”). Tegijad Inglismaalt ja Hollandist: helid Han Buhrsilt ning liikumine ja joonistamine Katrina Brownilt. Lavastus ärgitas elavalt kaasa mõtlema teemal, milline võiks või peaks olema lapse esimene teatrikogemus. Üks laval olijatest on muusik, kes loob oma hääleaparaati ja keha kasutades kogu muusikalise kujunduse; teine visualiseerib muusikalise impulsi söe abil paberile, liikudes ja tantsides laval abstraktsel viisil. Lavapinnaks on valge paber ca 3 × 5 meetrit. Paberi nurkades on teibiga kinnitatud mustad söepulgad. Vaatajad istuvad ümber paberi ja kaasatakse jupphaaval protsessi, nii et lõpuks on neil tahmased nii nägu, käed kui ka riided nagu korstnapühkija õpilastel. Etendus kulmineerub sellega, et tegijad ise on lavalt ära ning lapsed püherdavad selle söepildi sees ja loovad. Tulemuseks on ühisloominguna sündinud kunstiteos – abstraktne söejoonistus ja üle kere tahmased kunstnikud selle kõrval.

Väga tugeva emotsiooniga lavastus. Lapsed oma loomulikus keskkonnas, vanemate kontrolli alt väljas, söepliiatsid käes – kogu ümbritsev maailm muutub lõuendiks, kus end välja elada. Kujutan ette ka vanemate rõõmu, kes õhtul last ja tema riideid näevad. Esimene teatrielamus peabki olema totaalne.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming