Esimesi mõtteid osavõtuteatrist

Ott Karulin

Mis juhtub, kui publikul avaneb võimalus mõjutada etenduse kulgu? Rimini Protokoli lavastus „Call Cutta in a Box” on 50minutine telefonikõne teatrikülastajaga.

Jalutan rahulikult, võti näppude vahel, kättenäidatud kabiini poole. Korraga kuulen telefonihelinat ning mind valdab ärevus. Teen paar kiiremat sammu. Miks see võti ometi ei ava, on ikka õige uks? Piidal seisab 202, võtmel samuti. Saan lõpuks ukse lahti ning torman imepisikesse ruumi, mis täis telefonihelinat. Kust kurat see tuleb? Käes!

 

„Jaa!”

„Hello, is this mister Ott Karulin?”

 „Yes.”

„Hi! My name is Surjodoy Chaterjee and I am calling you from India. Say my name.”

„Ee… Sush…”

„That´s okay, you can call me Sunshine. Can I call you Otto, it´s easier?„

„No.”

 

Öelda, et Rimini Protokoli (saksa-šveitsi vabakutseliste lavastajate grupp) „Call Cutta in a Box” on 50minutine telefonikõne vaataja ja näitleja vahel, poleks sugugi õige. Esiteks pole siin suurt midagi vaadata: kirjutuslaud arvutiga, printer, üks arvuti- ja üks tugitool, väike lauake teekannuga ning pisike aken vaatega Soome parlamendile (vaatasin etendust Helsingis festivali „Baltic Circle” raames*). Teiseks pole mees toru otsas mingi näitleja, vaid täitsa tavaline 26aastane India mees, kes elab ikka veel oma vanemate juures ja üldsegi mitte tüdruksõbraga koos ning töötab kõnekeskuses. Enamiku etendusest istungi teed juues tugitoolis, käsi telefoniga kõrva ääres, ja vahin oma sokkis jalgu kontoritoolil (kingad palus ta mul jalast võtta). Aeg-ajalt sülitab printer välja fotosid Surjodoy perekonnast, nende kokast (!?) ja India parlamendist, mis tõesti üsna sarnane Soome omaga. Vaid viimased kümmekond minutit näeme teineteist veebikaamerate vahendusel. Nähtavasti jääb mu häälest mulje, et mul on märksa rohkem juukseid peas kui tegelikult, mõtlen, kui vaatan ekraanilt tema joonistust endast. Miks ma talle aga vuntsid joonistasin? Siis aga hakkab arvuti lugema viimaseid hetki ning täpselt 50 minutit hiljem ongi etendus läbi.

Pikemalt on Rimini Protokolist kirjutanud Madli Pesti märtsikuu Teater. Muusika. Kinos, mistõttu ei hakka öeldut kordama, laenan talt vaid definitsiooni „hetkejäädvustuste muuseum” (TMK 2008, nr 3 lk 30). Iga Rimini Protokoli etendus on täiesti kordumatu, sest suur osa näitlejatest ehk siis publik vahetub pidevalt. Selles mõttes pole siin midagi uut, sest kordumatus käib iga teatriõhtuga kaasas, kuid vahe on kindlaksmääratuses: tavaliselt ei ole publikul võimalust etenduse kulgu mõjutada. Seetõttu ei huvita mind ka küsimus, kas tegemist on teatriga – millega siis veel? Küll aga tunnen vajadust täpsustava termini järele, mis eristaks truppe nagu Rimini Protokol teistest. Inglise keeleruum tunneb mõistet „participation theatre”, mis võeti kasutusele märkimaks laste ja noorte õpetamise üht meetodit. Selle puhul on oluline protsess ning võimalus ise kaasa lüüa ning etenduse kulgu mõjutada ja mitte lõpptulemus. Eesti keeles võiks see olla „osavõtuteater” (eelistaksin „osavõttu” lühemale „osalusele”, sest esimene on aktiivsem ning näitab osaleja otsust osa võtta). Tuleb tunnistada, et ükski nähtud Rimini Protokoli lavastustest ei vasta sellele definitsioonile täielikult, sest nii „SOKO São Paulo”** (vt Anne-Ly Sova artiklit 14. XII 2007 Sirbis), „Call Cutta in a Box” kui „Cargo Sofia – Tallinn” (kirjutasin sellest 7. III 2008 Sirbis) olid liiga kindla struktuuriga, et vaatajad oleksid võinud end tunda võrdsete partneritena. Sellesama telefonikõnegi käigus tekkis vastastikuseid suhtlemishetki, kuid kuna teisel poolel olid kindlad punktid, mida ta läbima pidi, katkestas ta need kähku, et mitte ajahätta jääda. Lavastusele oleks kindlasti kasuks tulnud konkreetsele vaatajale sobiva tempo valimine (ma ei saanudki nüüd lõpuni aru, kas indialased ise võtavad Bollywoodi filme üks ühele või nagu läänes läbi iroonia). Jääb muidugi võimalus, et lavastuse eesmärk oligi näidata, kuivõrd näiline inimlik kontakt tänapäeva maailmas on, kuid päriselt see välja ei tulnud.

Kust aga tuleb see võrdse partnerluse soov? Jätan siinkohal kõrvale meediumisisese vajaduse uute kogemuste järele – nagu võimalus laval toimuvale jooksvalt reageerida, mis tihti teatris käiva inimese puhul kindlasti suurem kui tarvilik. Seda enam, et põhjused on pigem sotsiaalsed. Juhan Kivirähk ütles Eesti Teatri Agentuuri korraldatud kokkusaamisel „teater | positsioon„, et inimesed käivad palju teatris siis, kui neil on küsimusi, kusjuures ei minda mitte niivõrd vastuseid saama kui tõdema, et need küsimused on ka teistele olulised. Samas on teatri positsioon muutumas: see pole enam püha tõerääkimise koht nagu nõukogude ajal ning inimeste aukartus on vähenemas. Iseküsimus, kas see suundumus teatrilt ka midagi ära võtab. Ühelt poolt toob see kaasa suhtumise teatrisse kui kaupa, kuid samas lähendab kunsti tegelikule elule ning, kes teab, ehk on seeläbi atraktiivne ka neile, kes seni pole teatrisse jõudnud. Antud teema puhul on aga oluline märkida, et teatrist võib kujuneda üks väheseid kohti, kus ise mõelda ning teiste inimestega dialoogi pidada. Igapäevaselt oleme me ümbritsetud inimestest, kes ütlevad meile, mida mõelda (poliitikud, kaupmehed, teatrikriitikud), ning iga kohtumine on tagamõttega. Seetõttu ongi arusaadav vajadus inimliku kontakti järele (on siin tagasiminekut rituaali juurde?).

Just viimast on püüdnud oma triloogias saavutada loominguline ühendus Houkka Bros (Kristian Smeds, Juha Valkeapää, Pietu Pietiäinen, Tero Nauha). Esimesed kaks osa on käinud ka „Baltoscandal’il” („Rändaja” 2004. ja  „Lapsi, linde ja lilli” 2006. aastal), kolmas pealkirjaga „Radio Doomsday” esietendus nüüd festivalil „Baltic Circle”. Nende lavastuste suurimaks võluks on olnud houkka-poiste võime luua väga kodune atmosfäär, nii et vaataja tunneb, justkui oleks ta sõpradele külla läinud, mitte teatrisse. Erandiks polnud „Radio Doomsday”: kohvikulauad, avatud baar ning võimalus käia vahepeal õues kopsudesse värsket või suitsust õhku tõmbamas. Väikesel laval poolläbipaistev telk-raadiostuudio ning toanurgas lõhkumist ootavad puupakud. Vaatajail paluti neljakaupa telki tulla ja rääkida oma isiklikust suhtest jumala ja religiooniga – teemasid võis ise algatada ning houkka’t tegutsesid pigem diskreetsete moderaatoritena. Kõik võeti linti ja lõpuks mängiti kolmetunnine saade  õhtul Radio Helsinkis ette. Miskipärast tundub mulle, et tegemist on teatriga, mille vastuvõtt jääb osavõtuta poolikuks. Kõige huvitavam osa etendusest oli esimene kolmveerandtundi, mis raadiotelgis veetsin; teiste vestlusi jälgides avastasin end sageli mõtterännakutelt mujale. Tuleb siiski tunnistada, et saalis oli vaba mikrofon, mida ükskõik kes suvalisel hetkel vestlusesse sekkumiseks kasutada võis, nii et kohatine igavus jäi mu enda madala aktiivsuse taha. Tõenäoliselt võtab vaatajapositsiooni muutmine veidi aega. Tundub, et siin saab eristada kolme tasandit: ajalooliselt harjumuspärane passiivne pealtvaataja, siis heatahtlik juhitav, kes häbenemata ja viisipidamatusele vaatamata Surjodoy palvel telefonitorusse „Pistoda laulu” joriseb, ning viimaks aktiivne osavõtja, kes tajub, et etenduse õnnestumine sõltub sama palju ja ehk rohkemgi tema enda kui näitlejate panusest. See on huvitav tunne, kuidas sa korraga seal telgis istudes tunned vastutust etenduse õnnestumise pärast ning püüad lagedale tulla võimalikult julgete argumentide ja nutikate kommentaaridega. Viimane tõstatab muidugi kaks küsimust: personaalse vastutuse ning aususe küsimuse. Kui näitleja roll kannab sama nime nagu ta ise, siis ei usuta tavaliselt, et tegelaskõne on näitleja isiklik seisukohavõtt (et NO99 mehed tõesti ohjeldamatult lapsi teha kütavad), kuidas on aga lood vaatajaga, kes etendussituatsioonis midagi arvab?

Smeds ütles enne eetrisse minekut, et igaüks võib olla tema ise või fiktsionaalne tegelane. Aga kas kogemata Radio Helsinki lainele sattunud soomlane saab aru, et tegemist on salvestatud teatrietendusega, või võtab seda järjekordse raadiosaatena, kus üheks külaliseks keegi Ott Eestist? Kui ma seal kuulutan, et Eesti on täiesti ateistlik maa, et vastanduda oma poolakast vestluspartnerile ning olukorda teravdada, kas siis on oht, et mõni tõsiusklik eestlane tunneb, et olen teda isiklikult solvanud? See viibki teise küsimuse juurde: kas säärasel juhul on enam tegemist varem räägitud inimliku kontaktiga või toob esinemissituatsioon alati kaasa mõne rolli võtmise? Hetkel on küsimusi rohkem kui vastuseid, sest võrdlusmaterjali on vähe, kuid tundub, et Euroopa teatrifestivalidel on üha rohkem individuaalse vastuvõtuga teatrit (ühel pool üks ühele etendused nagu „Call Cutta in a Box”, teisel installatsioonid nagu The Needcompany „Deconstraction”, vt „Spielart’i” artiklit 14. XII 2007 Sirbis) ning kasvab ka etenduste hulk, kus peamiselt tegevad vaatajad ise nagu „Radio Doomsday’s”.

 

 

* Osalesin festivalil FIT Mobile Labi raames. See on kümne festivali algatus noorte teatrikriitikute koolitamiseks. Programmi raames käisin novembris „Spielart’il” (vt 14. XII 2007 Sirp) ning Madli Pesti hiljuti „Krakówskie Reminiscencje Teatralne’l” (vt 16. V 2008 Sirp).

**Ametlikult pole see Rimini Protokoli lavastus, kuid lavastaja Stefan Kaegi kuulub sellesse rühmitusse.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming