„Et me suuri surnuid ei kepiks keegi …”

Alvar Loog

Teatrikunstist on saanud otsapidi kollase meelelahutusmeedia käepikendus, tänuväärt partner „eriliste” inimeste eraeluliste seikade müümisel ajakirjanduse või kunsti pähe elu taaskasutusturul. Tartu Uue teatri „Raudmees. Odysseuse eksirännakud”, idee autor ja lavastaja Robert Annus (Vanemuine), libretist Ivar Põllu, muusikajuht Feliks Kütt (Endla), kunstnik Kaie Kal ja valguskunstnik Rene Liivamägi. Mängivad Juss Haasma, Katrin Pärn, Maria Soomets (Vanemuine), Malle Pärn, Evald Aavik ja Janek Joost. Esietendus 27. XI Tartus Lai tänav 37 võimlas. Kolm aastat tagasi avaldasin Teater. Muusika. Kinos seoses Vanemuises esietendunud Loone Otsa „Koidula verega” pikema soigumise elulooainelise teatri teemal laiemalt („Dramaturgia otsib (pea)tegelasi. Suurte surnute värske veri”). Lugesin seal muuhulgas üles varasema viie aasta jooksul Eesti teatrites valminud lavastused, kus tuginetud sisus reaalselt elanud ajalooliste isikute biograafiale – kokku sain ca 50. Vahepealse aja jooksul on neid umbes samas tempos juurde tulnud. Ühtpidi näitab see publiku maitseootusi, teistpidi näitekirjanike nutikust ja nahaalsust, kolmandalt poolt üht hoopis laiemat tendentsi (mille kaasilminguks on kirjastusturul samal ajal seninägematu hoo sisse saanud ja siiani kestev elulooraamatute buum): kunsti suutmatust luua ilukirjanduse ja teatrilava tarbeks (üleelusuurusi) karaktereid. Või on tegu pelga soovimatusega-viitsimatusega, mis tugineb targale äratundmisele: elu ise on kõige parem dramaturg, ajalugu loob paremad karakterid ja lood kui fantaasia. Teatris tuleb isikuainelise lavastuse väljatoomiseks lisaks „ohvrilooma” valikule leida vaid sobiv vorm ja lähenemisnurk; igas muus mõttes on kõnealune tootmispraktika efektiivne, ökonoomne ning suhteliselt riskivaba, sest turustab ennast ise. Ajalugu ei vaja eriti reklaami.

Minu probleem elulooainelise teatriga seisneb asjaolus, et lähenemisnurk, mille leidmise vajadusele eelmises lõigus osutasin, kipub neis näidendites ja lavastustes peaaegu kuni ettearvatavuseni korduma. Enamasti on tegu pinnapealse ja peamiselt meelelahutuslikkusele orienteeritud palaganiga, koos väikese sentimentalismilaksuga kuskil lõpus. Väga harva näeb elulooainelises teatris dramaturgilisi või lavastuslikke lahendusi, mis oleksid kuidagi vormiliselt või tunnetuslikult oma objekti väärilised, mis astuksid aluseks oleva isiku ja tema (loomingulise) tegevusega loovasse dialoogi.

Need biograafilised seigad, mis teatrit huvitavad, mis lavakünnise ületavad, on sageli pärit üksnes elu pealispinnalt, neid ühendab ennekõike skandaalsuse ja/või koomilisuse potentsiaal. Sellisena on teatrikunstist saanud otsapidi kollase meelelahutusmeedia käepikendus, tänuväärt partner „eriliste” inimeste eraeluliste seikade müümisel ajakirjanduse või kunsti pähe elu taaskasutusturul hinnaga, mida „lihtsate” inimeste uudishimu on nõus selle eest maksma.

Nüüd on meil siis muusikal Gunnar Grapsist. Mehest, kelle võttis seitsme aasta eest mitte just ülemäära varajane, ent siiski enneaegne surm; mehest, kelle loomingu suurus, isiku kordumatus ja elu traagika on hakanud eestlaste kollektiivsele kultuuriteadvusele (sh ideepuuduses ja identiteedikriisis kohalikule rokiseltskonnale) alles tagantjärele kohale jõudma. Tuletan meelde, et Grapsi, kelle elust nüüd kuidagi väga enesestmõistetavalt valmis muusikal, ei olnud g-tähe all Eesti Entsüklopeedia III köites (1988) ega ka mitte 1999. aastal ilmunud lisades. Samuti polnud tema isikuartiklit EE XIV köites („Eesti elulood”, 2000), kuhu on koondatud rohkem kui 5000 (!!!) Eesti ajaloo suurkuju lühibiograafiad.

Nüüd, kus peaaegu naeruväärsuseni üleliigse ja üleaegsena surnud Graps enam meid ei vaja, vajame meie ühtäkki teda – kui legendi, kui kultuuriheerost, kui hevi- ja kepikangelast, kohaliku popkultuuri isepäist ja raamidesse mitte mahtunud päikesepoissi. Asjaolu, et kõigest aasta pärast tema surma püstitati annetustena kogutud rahaga Grapsi hauale maitsekas monument, näitab, et surnuna on ta meile kallim kui elusana. Ning asjaolu, et ka inimesed, kes ei tundnud teda ennast ega tunne siiani tema elulugu või loomingut, kutsuvad teda Raudmeheks, osutab, et tema isik on omandanud pooleldi mütoloogilise mõõtme, on hakanud meie kollektiivses kultuuriteadvuses täitma mingit uut ja senisest sootuks suuremat funktsiooni. Tema aeg on uuesti kätte jõudnud.

Viisteist aastat tagasi küsisin Grapsilt tunniajase raadio tarbeks tehtud intervjuu käigus muu hulgas tema elulooraamatu kohta. Ta vastas, et see tuleb, Vahur Kersna pidavat kirjutama. Peale Grapsi enda ja mõne minusuguse seda raamatut siis keegi ei vajanud. Äsja jõudis Kersna ise oma autobiograafia avaldada, aga Grapsi oma pole veel ikka kuskil. Ma pole ka kuulnud, et keegi sellega tegeleks, aga olen ometi kindel, et see kohe tuleb. See on majandusseadus: turg on Grapsi tulekuks uuesti valmis. Turg ise sünnitab ilmselt ka selle raamatu, mida Grapsi austajate fanatism pole siiani suutnud ellu kutsuda.

Ma ei tea, kumba on Tartu Uue teatri Grapsist rääkiva muusikali olemasolu tinginud algpõhjustes rohkem: kas kainet konjunktuurikalkulatsiooni või spontaanset loomingulist paratamatust. Ega tahagi teada. Esteetikas ei loe intentsioon, nagu Kanti eetikas, vähemalt ei tohiks lugeda. Hinnata ei tule mitte taotlusi, vaid tulemust. Ja tulemus on laadakunsti standardite kohaselt päris hea, eriti väikese alarahastatud teatri kohta. Kui „Raudmees” oleks aastavahetuse teleprogrammis, siis paljud inimesed kanalit ei vahetaks.

Peaaegu paratamatu võrdlusalusena pakub end Vanemuise hiljutine „Ruja”, mille suhtes on Tartu Uue teatri „Raudmees” väike, aga üldse mitte vaene vend. Nii välise vormi (palju elavat muusikat, sketšilaadsed stseenid, ajaloolised videokaadrid) kui ka lähenemisnurga (mis reedab tegijate varjamatut intellektuaalset jm üleolekutunnet oma objektist) poolest on tegu kaksikutega. „Raudmehe” tugevus pole mitte vahendatud sisus või kunstilises tervikus, vaid detsibellides ja (enamasti koomilistes) detailides.

Detsibellide mängutoomisega tegi teater hea diili. Sellesarnast võtet, mida ma pärast lapsepõlves nähtud Kalju Komissarovi 1986. aasta „Hamletit” vahepealse 20 aasta jooksul eriti pole kohanud, on nüüd meie füüsilist mõjuvust taotlevas sõnateatris hakatud ühtäkki tugevalt ekspluateerima. Lavastuse tarbeks kokku pandud ansambel (muusikaline juht Feliks Kütt) oli vaimustavalt hea, eriti Erki Sepp (soolokitarr ja vokaal). Minu külastatud etenduse (2. detsember) lõpus võis saalis näha ja tunda, et bändil oli õnnestunud juhatada märkimisväärne osa publikust käekõrval traadikultuuri sisemise tõe juurde, mis avaldab end üksnes ülevõimendatud heli ja esinejate lavakarisma kaudu.

Etenduse lõppu paigutatud minikontsert tekitas korraliku rokiklubi atmosfääri ja oli paljudele auditooriumist kuuldavasti õhtu kõrghetk. See kliimaks võinuks paikneda etenduse keskel, kohe enne vaheaega, mitte epiloogi koha peal. Nii haakunuks see dramaturgiaga (G.G.G. moodustamine ja publikumenu kõrghetk) ning andnuks ehk võimaluse rahval vastavalt soovile kas lava ette tulla või hoopis näiteks baari jalutada. Praegusel kujul jäi see ikkagi kõigest teatriks, kus peab vaikselt eesriiet oodates oma kohal istuma.

Ivar Põllu tekst täitis oma funktsiooni – hoida narratiivi töös ja sisustada lauludevaheline aeg –, aga ei midagi enamat. Kirjanduslik väärtus on minu silmis vaid stseenil isaga, meelelehutuslikus mõttes oli hästi välja kukkunud pildike sõjaväeelust. Põllu oli võtnud Grapsi biograafiast, mis talle sobib (samas jätnud üllataval kombel välja nt Grapsi diskoritöö laeval ning vanglapäevad Rootsis), ja see on tema õigus. Mind häiris vaid pisut, et maha oli vaikitud tema viimane, aasta enne surma ilmunud plaat „Rajalt maas”, millega Graps end rokiringkondades muusikuna rehabiliteeris. Vähemalt üks lugu (nt „Kloun” või „Rajalt maas”) võinuks sellelt albumilt olla ka tracklist’is.

Kogu lavastuse nõrgim lüli oli koreograafia ning tantsutrupp, mille tase (v.a üks blondi peaga tüdruk) jäi kõvasti alla isegi kooliteatri keskmikele. Kõrvalosades võtsid oma rollidest nauditavalt maksimumi Evald Aavik (ainuke põhjus, miks ma oleksin teiseks vaatuseks jäänud ka siis, kui poleks pidanud lavastusest kirjutama) ja Janek Joost (tegu on tippklassi koomikuga, mida ma varem ei teadnud). Aga nende kahe rollid olid ka värvikamad ning tuginesid tugevamatele tekstidele kui naiskolleegidel (Malle Pärn, Katrin Pärn ja Maria Soomets).

Nimiosas mänginud ja laulnud Juss Haasma kohta võib öelda vaid kiidusõnu. Ta oli õppinud imiteerima Grapsi kõneintonatsiooni, pea kuklasse viskamist ja -võngutamist. Samuti vedas Haasma vägagi veenvalt välja nii solisti kui ka trummarina (esimest natuke ka tänu sellele, et end vanadel salvestustel paratamatu võrdlusalusena pakkuv Graps ise, kes lõi publikut alati rohkem sarmiga, oli oma kitsa häälega väljaspool bluusinumbreid palju kehvem laulja kui inimesed mäletavad või tunnistada tahavad).

Ma ei tea, mida oli lavastaja ja lavastuse idee autor Robert Annus täpselt taotlenud, aga Haasma rollijoonises mul Grapsi ennast, keda mäletan ebaeestlaslikult avatud, aktiivse, kirgliku ja elujaatavana, hetkekski ära tunda ei õnnestunud. Tartu Uue teatri Graps oli halekoomiline kuju: flegmaatiline, juhm, otsustusvõimetu, passiivne, naiivne jne, mingi nõukogude heavy metal’i Forrest Gump. Lavastuse sõnaline ja muusikaline pool rääkisid temast täiesti erisugust keelt. Millise esteetilise ideaali nimel (peale kõige lamedama meelelahutuse), tahaksin väga teada.

Mitmel korral tabasin end nii saalis kui ka hiljem koduteel mõttelt: kes oli see mees, kes kõik need etenduses kõlanud lüürilised bluusid kirjutas ning tundlikult sisse laulis? Tartu Laia tänava vanas võimlas mul temaga väljaspool muusikalisi vahepalu igatahes kohtuda ei õnnestunud. Mulle üritati meelelahutuslikul moel selgeks teha, et see mees oli jobu. Aga ma tean, et see pole tõsi, sest olen temaga tema eluajal korduvalt kokku puutunud.

Minu seisukoht Grapsi kujutamisviisi suhtes ei ole kriitiline (aga selleks pole ka mingit objektiivset alust), vaid poleemiline. Milleks see halenaljakas šarž, kahevaatuseline karikatuur? Graps ei ole mõni Elvis, Wallenberg, Georg Ots või Kaarel Ird, keda oleks vaja desakraliseerida, koomika või sürrealismi kaudu elusuurusesse tagasi tuua. Tuletan meelde, et Graps esines veel seitse aastat tagasi keskeltläbi sajale inimesele, kui üldse.

Tartu Uue teatri „Raudmehe” dramaturgia ja lavastuse tagant ei aimdu mingit isiklikumat laadi läbitunnetatud suhet Grapsi isiku või tema loominguga. Samuti ei pakuta uut tõlgendusnurka, ontoloogilist nihet või leidlikul moel oma objektiga riimuvat fantaasiat.

Kuulen juba vastuhääli: ärgu Grapsi pühaks ja puutumatuks pidav arvustaja hinnaku kunsti elu kriteeriumide järgi! Aga puhta kunsti kriteeriumide kohaselt on „Raudmees” teatrina (s.t miinus muusika ja selle esitus) minu silmis täielik läbikukkumine, kus pole vähimatki psühholoogilist sisu ega karakteriloomet. Ilma Grapsi enda loomingu ja tema reaalselt elanud isiku glamuurita ei seisaks see lugu ühte stseenigi. Draamakirjandus ja teater jäid laval rokile ja detsibellidele selgelt alla: mingit sümbioosi ning ühtset rütmi ei tekkinud, esimene elas ja hingas teise kapitalist.

Postmodernism on nii printsiibis kui ka praktikas mõnusalt eetikavaba, mis mulle endale väga meeldib, aga kuskilt jookseb lõpuks igaühe jaoks mingi piir. Ja Tartu Uus teater on läinud selgelt liiale, vahetanud klounaadi kaudu peenrahaks selle inimese eludraama, kelle nimega rahvas saali meelitati ning kelle loominguga neid seal kinni suudeti hoida. Laadakultuuri altar sai ühe ohvrilooma jälle juurde, ohvriloomale endale postuumseks sünnipäevakingiks. Palju õnne meile kõigile!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming