Fine 5 Eesti tantsuväljal

Eesti vanim nüüdistantsuteater seab esikohale tantsulise liikumise selle traditsioonilises mõttes, taandamata tantsu lavastustervikus video või sõna kõrval lihtsalt üheks tähenduskandjaks paljudest.

IIRIS VIIRPALU

Tähenduse kujunemine ajas. Fine 5, kellel tänavu täitub 25. tegutsemisaasta, on Eesti etenduskunstimaastikul eakaim nüüdistantsuteater. Veerandsada aastat väldanud etendustegevus on seda märkimisväärsem, et tegemist on regulaarselt toimiva väiketeatriga, kes töötab projektipõhiselt kaasatud tantsijatega, ent peab tulema toime ilma oma saali ja prooviruumideta. Fine 5 tantsuteatri ja -kooli kauaaegseteks kunstilisteks juhtideks on Renee Nõmmik ja Tiina Ollesk, kes olid juba 1990. aastatel siinses koreograafias suunanäitajad, jäädes seejuures truuks oma väljakujunenud käekirjale. Eesti praeguses tantsukeskkonnas on Fine 5 liikumis- ja koreograafiakeskse suuna olulisemaid esindajaid, kes seob tantsutehnika, -improvisatsiooni ja -kompositsiooni võtted modern- ja nüüdistantsu esteetikaga.

Fine 5 tegevust on analüüsitud ja kirjeldatud arvukates artiklites ja akadeemilistes uurimustes (nt Tartu ülikoolis kaitstud seminari-, bakalaureuse- ja magistritööd). Nad on andnud välisriikides arvukalt etendusi ja pälvinud auhindu ning nendega on olnud seotud mitmed nüüdseks juba iseseisvalt tegutsevad tantsukunstnikud: Laura Kvel­stein, Helen Reitsnik, Külli Roosna jpt. Fine 5 esilekerkimisest, kujunemisest ja ajaloost on teinud põhjaliku ja sisuka ülevaate Heili Lindepuu,1 mistõttu keskendun Fine 5 kohale praegusel tantsuväljal, seda eriti etenduskunsti arengusuundade valguses.

Eestisse jõudnud moderntantsu baasilt liikus Fine 5 üsna pea nüüdistantsu keele juurde. Ollesk on nimetanud Fine 5 ühe peamise loomepõhimõttena „liikumismõtlemist“: „See on mõtlemine, mis väljendub liikumise kaudu.“2 Keha kaasamine representeerivatesse ja kontseptualiseerivatesse protsessidesse on eriti ilmne koreograafia ja mõtestatud liikumise puhul, kui tantsulises väljenduskeeles kerkivad esile seisundid, tähendused või narratiivid. Tõukudes tantsusemiootilisest vaatenurgast, on tantsu puhul tegu spetsiifilise teadmise ning kontseptualiseerimise ja väljenduse vormiga, mis asetub teiste kultuurkeelte ja neist tuleneva teadmiste pagasi kõrvale. Nii on koreograafi-tantsija keha ka tema kogetud ja liikumisega omandatud teadmiste ja kinesteetiliste mustrite kogum. Või nagu on kirjutanud Claire Bishop: „Tantsija keha hoiab teadmist, mida pole võimalik simuleerida.“3

Fine 5 puhul ongi väärtuslik käekiri, mis seab esikohale tantsulise liikumise selle traditsioonilises mõttes, taandamata tantsu lavastustervikus video või sõna kõrval lihtsalt üheks tähenduskandjaks paljudest. Fine 5 töödes on fookuses jätkuvalt liikumisest, koreograafilisest kompositsioonist ja kehatunnetusest kerkiv sisu ja seisundid, olgu tegu loolise või abstraktse tööga. Nii erineb Fine 5 käekiri mõneti tegevuskunsti filosoofiat ning võrdselt erisuguseid väljenduskeeli ja meediume (sealhulgas ka nüüdistantsu ja liikumist) rakendavast etenduskunstist.

Fine 5 tõuseb esile ka selle poolest, et kui paljude uute koreograafide loomes annavad tooni soololavastused, siis selles on järjekindlalt töötatud mitme tantsijaga. See tähendab ka teistsugust tööprotsessi, kus koreograafi(de) ja tantsijate roll on määratletav ja eraldatav: koreograaf loob kontseptsiooni ja koreograafia aluse, mille integreerib tantsija vastavalt oma liikumiskeelele ja tunnetusele, kasutades selleks ka improvisatsiooni.

Fine 5 tantsuteatri ja -kooli kauaaegseteks kunstilisteks juhtideks on Tiina Ollesk ja Renee Nõmmik, kes olid juba 1990. aastatel siinses koreograafias suunanäitajad.

Madis Veltman / ACE / Scanpix

Roll ja asukoht praegusel tantsupõrandal. Ühelt poolt on Fine 5 praegune mõju kaudne: nende tantsukoolist on saanud tantsutehnilise baasi ning kujundanud seal oma isikupärase kehatunnetuse ja liikumiskeele mitmed praegu aktiivselt tegutsevad koreograafid. Nii on oldud ja ollakse kasvulava uute loojate, nende ideede ja stiilide esilekerkimiseks, aidatakse kaasa Eesti tantsu liigirikkusele ja kestmisele.

Tantsulavastus kui tekst panustab tantsu kui keele kujunemisse ning uute koodide kasutuselevõttu. Iga valminud lavastusega kas kirjutatakse üle mingid arusaamad tantsust kui märgisüsteemist ja kultuurkeelest või ollakse uuenduslik, laiendatakse süsteemi piire. Kui vaadelda Fine 5 tehtut aja lõikes, saab välja tuua algse uuenduslikkuse tendentsi, millest aja jooksul on saanud pigem kestlik, oma käekirjale truu ja traditsioonile toetuv laad. Kui alguses keskenduti siinsesse tantsu uue liikumiskeele toomisele ning balletist eemalduvale modern- ja nüüdistantsu suunale, siis viimastel aastatel pigem säilitatakse liikumiskeelt, töötatakse olemasoleva baasil ja arendatakse edasi juba väljakujunenud esteetikat, otsingulisusele ja uute koodide sulandamisele pööratakse vähem tähelepanu.

Kindlasti ei ole see ühte voolu suubumise ja stagnatsiooni märk, pigem võib selles näha süvenemist ja järjepidevat tööd juba leitud liikumisideede, -keele, meetodite ja tehnikatega. 1990. aastatel nüüdistantsu pioneerina alustanud Fine 5st on saanud kindlat kurssi hoidev ning alternatiivsete lähenemiste ja esteetikaga eksperimenteerivatele noortele loojatele kui mitte vastanduv, siis vähemalt neist selgelt eristuv loominguline kooslus.

Fine 5 väljakujunenud käekiri toob kaasa ka publiku ootused – küpsus ja koreograafia läbikomponeeritus. Tähtsusetu ei ole ka töö mitme tantsijaga, mis erineb nii tööprotsessi kui ka tulemuse poolest praegu üsna populaarsetest soololavastustest: rõhk on tantsukompositsioonil, inimkeha liikumisel kui peamisel meediumil ning grupikoreograafial. Võrreldes lavastustega, kus kasutatakse ühte tantsijat-etendajat, pakub grupp laiemaid võimalusi mängida kaja, sünkroonsuse ja selle modifikatsioonide, samuti ruumi­kasutusega.

Tantsu olevik ja tulevik. Vestlusest Olleski ja Nõmmikuga ilmneb kaasaelamine kogu Eesti tantsukunstile, olgu selleks nüüdistants või ballett. Nende hinnangul pole kultuuri- ja teatripoliitikas pööratud tantsupoliitikale piisavalt tähelepanu: vajaka on riigi toetusest ja panusest tantsuvaldkonna arengusse. Väärt eeskujuna toovad nad välja Soome, kus balletiteatrites on 50% kokkulepe: vähemalt pool koosseisulisest trupist peab koosnema Soome tantsijatest. Eestis on enamik palgalistest balletiartistidest välismaalased, mistõttu ei ole siinsetel balletihariduse saanud tantsijatel tööd ega töökohta, kuhu pärast õpinguid minna. Avatuse ja rahvusvahelise konkurentsi kõrval peavad Nõmmik ja Ollesk oluliseks ka oma kultuurilise eripära märkamist ja siinsete annete toetamist, sest teiste riikidega võrreldes on nii balleti kui ka nüüdistantsuga seotud inimesi Eestis väga vähe.

Modern- ja nüüdistantsu loojad tegutsevad Eestis kas riigi kasina rahalise toetusega (tihtipeale aga üldse ilma toetuseta) truppides või projektipõhiselt vabakutselistena. Seetõttu on tantsijad pidevalt hõivatud mitme ettevõtmisega, äraelamiseks antakse veel ka tunde mitmes tantsustuudios – see kõik ei jäta aega ega võimalust süvenemiseks. Projektipõhist etendustegevust toetavad Sõltumatu Tantsu Lava ja Kanuti gildi saal, mis on produktsioonile keskendunud etenduskunstikeskused, kus valitakse kunstnike projekte, mida lavale tuua.

Nõmmik tunnistab: „Ammu selge, et tantsukunstis on väga erisuguseid lähenemisi – nii see peabki olema. Oluline on aga toetada eri võimalusi ja tegevusvorme võrdväärselt. Fine 5 ei vastandu etenduskunstile, vabakutselisusele või produktsioonimajadele. Meid tõepoolest huvitab inimkeha liikumise kui meediumi süvendatud uurimine ja tantsukunst. Paberile kirjutatud mõtted tantsulavastuse kohta erinevad vägagi palju praktiliselt loodud tööst. Huvitava mõtte, idee leidmine on saavutus, ent tantsukunst saab sündida alles sama mõtte avamisega liikumises. Ka liikumistehnikad erinevad. Eugenio Barba kirjutab argistest, ebatavalistest ja virtuoossetest kehatehnikatest, kusjuures argiseid tehnikaid kasutatakse kommunikatsiooniks, virtuoosseid hämmastamiseks ja ebatavaliste tehnikate ülesanne on edastada informatsiooni. Etenduskunstis näeb palju just argist liikumist, tantsukunstis on aga oluline argisest edasi arendatud ja abstraheeritud liikumine, mis võib kujuneda omalaadseks keeleks. Seda keelt valdab tantsija, kes oskab teha avatult rutiinset tööd, on õppimisvõimeline ja toetub oma kogemusele ega sulge maailma ees oma meeli. Selle kõige loomiseks ja tekkeks on vaja aega, kannatlikkust, tööd.“

Nõmmik joonib alla tantsule iseloomuliku abstraktsuse: „Tantsus on esikohal just liikumisest ja kehast tulenev tähendus ja esteetika, mis ongi abstraktset laadi. Kuigi paljud koreograafid arvavad, et tantsus pole abstraktsust, kannab tantsija oma ihulisuses lugu endas ka külge poogitud narratiivita. Ta kõnetab vaatajaid, kes loovad ise assotsiatsioonide põhjal oma loo. Ent liikumine võib olla üldistatud. Tuleb osata seda märgata ja näha. Kui vaatame merd, siis me ei mõtle sellele, mida vee liikumine tähendab, kus on lugu – me märkame ja imetleme vorme, vormi pidevat muutumist, mängu, liikumist, värve, helisid jm. See hetkeks tekkiv kompositsioon on ometi kuidagi kõnekas ja iga kord ka erisugune. Ka tantsukunst on tohutult mitmekesine. Just selles erisuses ja individuaalsuses peituvas väljendusrikkuses on meie meelest tantsukunsti jõud.“

Tantsuvaldkonna suuremaid kitsaskohti on endiselt ruumide puudus. „Tantsija, kes peab ennast vormis hoidma, kelle töövahend on tema keha, peab saama treenida regulaarselt ja sobivates tingimustes. Tantsija tehnika, vastupidavus, oskused jäävad soiku, kui pole kohta, kus järjepidevalt oma kunstiga tegeleda. Selleks on vaja spetsiaalsete tingimustega ruume, tantsupõrandat ja aega,“ räägib Ollesk.

„Kui tantsukunstil ei ole Eesti riigis ja kultuuris tuge, siis ei ole sel siin ka tulevikku. Õppejõududena näeme Tallinna ülikooli koreograafiaosakonnas kogu aeg noori inimesi, kellel on tõesti annet, ent pärast kooli pole neil kuhugi minna, pole regulaarset erialast tööd. Kõik tantsijad-koreograafid pole ka meistrid projektikirjutamises või organisatoorses töös. Andeid on igasuguseid. Selge, et Fine 5 laadis tantsuteatri huvid ja vajadused erinevad produktsioonimajade omadest. Ka tantsukunstnikel ja -õpetajatel on erisugused vajadused ja huvisuunad. Tantsuvaldkonnale on vaja asjatundlikke ja kõiki selle suundumisi esindavaid eestkõnelejaid,“ tõdeb Ollesk.

Selleks et tants ei taanduks etenduskunstide seas pelgalt üheks väljenduskeeleks teiste seas ega laseks mitme-liigi-lavastustel ennast alla neelata, tuleb tantsukunsti edendada ka kultuuri­poliitiliselt. Rõõm näha, et lisaks Fine 5 aastakümneid kestnud tööle on peale kasvanud palju andekaid koreograafe-tantsijaid, kelle liikumiskeele individuaalsus ja ampluaa võimaldab imetleda liikumise võlu ja kehatunnetust nii tantsule keskendunud lavastustes kui ka eri meediume kaasavates töödes. Andekate tantsukunstnike potentsiaali arvestades jääb vaid loota, et areneb ka tantsuvaldkonna toetamine.

1 Heili Lindepuu, Fine 5 tantsuteatri lugu. – Teater. Muusika. Kino 2012, lk 72-81.

2 Tiit Tuumalu, Fine 5 mõtleb liikumise kaudu. – Postimees 18. XI 2002.

3 Claire Bishop, The Perils and Possibilities of Dance in the Museum: Tate, MoMA, and Whitney. – Dance Research Journal 2014, nr 46/3, lk 72.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming