Friel paneb mõtlema Eestimaast

Jaak Allik

Margaret – Harriet Toompere, Christopher Gore – Guido Kangur, David Gore – Lauri Lagle. PRIIT pedajas

Brian Friel, “Kodukoht”. Lavastaja Priit Pedajas, kunstnik Pille Jänes (külalisena). Osades Harriet Toompere, Ivo Uukkivi, Britta Vahur, Guido Kangur, Lauri Lagle, Jaan Rekkor, Taavi Teplenkov, Tõnu Oja, Laine Mägi, Mihkel Kabel, Raido Ringmets (külalisena), Liisa Tetsmann (külalisena) või Elizabeth Berthel (külalisena) või Anni-Liis Lõhmus (külalisena). Esietendus Keila-Joa mõisas 7. VII. 

 

 “Kodukoht” on  tänavuse teatrisuve üks visiitkaart. Eliitteatri peanäitejuht ja tippnäitlejad,  kättesaadav asupaik (mõisahoone, mis  asub otse keset pealinna rikaste magalat), “Aristokraatidega” sisse töötatud bränd ja lõpuks ka prestiižikas piletihind (250 EEK), teevad sellest etenduse, mis kindlasti kuulub  meie kõrgkeskklassi suverõõmude kohustuslikku menüüsse. On rõõm, et kuigi publik ja kommertsedu on neil n.-ö taskus, pole Eesti Draamateater seekord kergema vastupanu teed läinud ning sihik on võetud täisväärtusliku kunstielamuse loomisele. Kui vaadata Priit Pedajase lavastajateed, võib muide hämmastusega tõdeda, et teinekord on ta mõne teatrispetsiifilises mõttes “lihtsama”  asjaga alt läinud, kuid on tal just väga keerulised ülesanded –  tekstid, mille tõlgendamine või teatrikeelde panemine on tihti tundunud ilmvõimatuna, enamasti õnnestunud. Lisaks Madis Kõivu loomingule meenutagem ka Lutsu “Sood”,  Vallaku “Epp Pillarpardi Punjaba potitehast”, Raua “Kirvest ja kuud”, Lindgreni “Mao teed kalju peal”. Samasse mõõtu paigutub ka Pedajase ühe lemmikdramaturgi, iirlase Brian Frieli looming.

Ilmselt polnud see juhus, vaid saatuse sõrm, et Priit Pedajase lavastajabiograafia algas just “Iiri muinasjuttudega”  (Ugala, 1979).  Pedajase isiksuseski on põimunud soe looduslähedus ja mingi boreaalne salapära, aval naeratus ja sünge sisemine jõud, mis eestlasele iseloomustavadki iiri kultuuri ja Iirimaad, seda vahest ehk kõige sõltumatumat ja meile geograafiliselt kõige kaugemat Euroopa Liidu riiki. Tänu iirlaste tugevale rahvustundele, nende uhket vaimu mitte murdnud  pikaaegsele (ning  Põhja-Iiris veel tänagi kestvale) koloniseeritusele ning majanduslikule “tiigrihüppele” pärast Euroopa Liitu astumist, sai just Iirimaast 90ndate aastate alguses nii meie ärimeestele kui kultuuritegelastele omamoodi  “palverännakute” Meka. Taasvabanenud ja Euroopasse pürgiv Eesti soovis  endale kedagi eeskujuks ja piiririik tundis omasuguse ära.

Priit Pedajas ongi veerandsajandi vältel olnud üks Iirimaa suunas huviärataja ning teenäitaja. Ennekõike just  Frieli näidendite toel, millest näidendi “Tõlkijad” (Endla, 1984) lavastust mäletame kui väga julget (mõistu)kõnet ajal, kui stagnatsioon ja venestuspoliitika olid Nõukogude Eestis apogeesse jõudnud. “Kodukoht”, seega 22 aastat hiljem etendunud Pedajase Frieli tõlgendus, on lavastaja viies kokkupuude Frieli dramaturgiaga ning võib mõista, mis neid mehi seob. Lisaks Frieli näidendite meie oludega küllalt paralleelsele sotsiaalsele temaatikale on see Frieli teoste mitmekihilisus, inimloomuste keerukus ja suhete ambivalentsus, millest lavastajal on huvitav luua  lummavale atmosfäärile tuginevaid ja vaataja hingekeeli helisema panevaid teatriballaade.

Just sellise ballaadina on eredalt meelde jäänud ka Frieli “Aristokraadid” (Eesti Draamateater, 2000).

Nii nagu Kõivu näidendid, vajavad ka Frieli teosed selget lavastajanägemust ehk dramaturgiga samal vaimsel lainel režissööri. Muidu ähvardavad need näidendid  jääda vaid pikaks sõnade jadaks. Ja erinevalt teise iiri dramaturgiatipu (Tiit Ojasoo lemmikuks kujunenud) Martin McDonaghi teostest on Frieli näidenditele omane Pedajase teatrinägemusele nii iseloomulik kõige traagilisematest situatsioonidestki läbi kumav lüüriline elujaatus.

Keila-Joa lossis on lavastajal koos kunstnik Pille Jänesega ka seekord õnnestunud luua sobiv atmosfäär friel’like-tšehhovlike inimsuhete peenniidistiku põimimiseks. Ansambliühtsusest jääb “Kodukohas”  “Aristokraatidega” võrreldes aga mõndagi puudu. Mäletatavasti sai just  “Aristokraatide” ansambel mõned aastad tagasi  teatri aastapreemiate žürii eriauhinna, sest üksikpreemiaid igale toonasele suurepärasele sooritusele poleks lihtsalt jätkunud. Seekord on hindajail vist asi lihtsam – Guido Kanguri suurepärane mäng tõuseb suveräänselt esile. 

Guido Kangur pole  just väga  “ümberkehastuv” näitleja. Tema “nipid” korduvad tihti rollist rolli. Nüüdki tundub esialgu, et kõike seda oleme juba kunagi näinud!  Ent mida lavastuse lõpupoole, seda enam õnnestub näitlejal saavutada uue kvaliteedi sünd. Talle nii omaste  aeglustuste, kummaliste pauside  ja iseäralike rõhutuste kogumõjuks pole äkki enam mitte tuttav Guido Kangur, vaid ennenägematu, huvitav ja täpselt mõtestatud iirimaa mõisnik Christopher Gore kogu oma eetilise jõu ning tragikoomilise armuhädaga.

Väärikalt sekundeerib Guido Kangurile tema nõbu dr Richard Gore’i rollis Jaan  Rekkor. Me näeme selles paaris üllatavat füüsilist sarnasust ja samas ka väärtusmaailmade vastandlikkust, kusjuures on eriti hinnaline, et Rekkor ei rõhuta oma kangelases rassistlikku monstrumit, vaid pigem teadlase professionaalset kretinismi. Tõlgendus, mis  teeb lavastuse  sotsiaalse vastasseisu paljuski huvitavamaks. 

Meeldiv on kohtumine  Lauri Laglega, nüüd siis tema teises rollis Eesti Draamateatri lavastuses. Teise põlve kolonisaator David on Lagle kehastuses sümpaatne lontrus, kes hõljub armuvalu pilvedes ega anna endale veel aru teda ümbritseva reaalse maailma karmidest jõujoontest. Nauditava, kuid oma farsilikkuses ansamblist  mõneti välja langeva rolli loob Taavi Teplenkov noore teadlase Perkinsina. Jääb üle vaid usaldada lavastajat, kes paistab olevat veendunud, et  Friel ongi tükki sisse kirjutanud ühe rolli n-ö teisest žanrist.  Teadusliku eksperimendi ohvriks toodud  “aborigeenid” Mary Sweeney (Laine Mägi) ja  Tommy  Boyle’i (Mihkel Kabel)  on lavastaja pannud tuginema karakteri ühele välisele joonele. Küllap on selles nagu Teplenkov Perkinsiski,  “tüübiviskamist”, aga  vaevalt ka näidend millekski keerulisemaks materjali annab.

Siiras, kuid hirmutavas piiratuses on usutav vabadusvõitlejate paar Ivo Uukkivi  (Con Doherty)  ning Raido Ringmets  (Johnny MacLoone).  Eriti tahaks esile tõsta sportlaste seast leitud  ja igasuguse lavalise kogemuseta Raido Ringmetsa, kelle kaikamees kehastab äärmiselt orgaaniliselt inimest, keda me hiljuti TV-ekraanil ju pronkssõduri ründajate hulgas nägime…

Raske on etteheiteid teha majateenijast majaprouaks pürgivale, Margaret O’Donnellit kehastavale  Harriet Toomperele, kes iseenda loodud armukolmnurgas loovib isa (Christopher Gore) ja poja  (David Gore) vahel üsna täpselt, kuid ta vahekord temast noorema ja veelgi ahvatlevama teenija Sallyga  jääb ebamääraseks. Mistõttu jääb paraku segaseks ka  Margareti asetus kolonistide ja pärismaalaste (ehk inglaste ja iirlaste) pingeväljas. Põhjusi ei tule otsida mitte Toompere mängus, pigem tema partnerite Britta Vaheri (Sally) ja Tõnu Oja, Margareti isa, kooliõpetaja Clement O’Donnelli rollilahenduses. Kui Vaherit oli diktsioonihädade tõttu  kohati halvasti kuulda

(Panso sõnul pole näitlejat  kuulda, kui ta ei saa aru, millest ta räägib), siis Tõnu Oja puhul on asi põhimõttelisem. Mängides  forsseeritult joodikut, läks Ojal  kahjuks kaduma rolli pealisülesanne ehk põhjus, miks ta joob. Kas tegu peaks olema kollaboratsionisti hingevaluga?  Laulab ju tema kiidetud koor tervituslaulu kolonistidele ja tema armastatud tütar on toodud mõisamajja teenima selleks, et härrasrahva sekka jõuda… Oja mängulaadis domineeris  purjus inimese pealetükkivus niivõrd, et teksti (aga seetõttu ka hingevalu) polnud  enam huvitav jälgida.

Lisaks atmosfäärile ja mitmele heale rollile tahan Pedajase lavastuse suurima voorusena esile tõsta selget ja tänapäevast sotsiaalset sõnumit. (Näidendi hädaks on, tõsi küll, väga hiline jõudmine põhisündmusteni). Nõustun  Eesti Päevalehe arvustaja Andres Laasikuga, kes on lavastusest välja lugenud kõrvu elavate inimeste, kuid üha raskemini üksteisest aru saavate ilmakodanike teema. Keila-Joa justkui omanikuta mõisas etenduva lavastuse paradoks on ju selles, et  Iirimaale saabuvad inglise teadlased ei kavandagi põliselanike suhtes midagi kurja, vaid soovivad neid lihtsalt antropomeetriliselt  mõõta. Kõrvu ei jäänud isegi ühtegi vihjet, et mõõtmistulemused peaksid tingimata kinnitama põlisrahva alaväärtuslikkust…

Iirlased aga, kes oskavad inglastelt ainult halba oodata, on valmis nn tulnukad niisuguste katsete jätkumisel lihtsalt maha lööma, nagu läkski Frieli näidendis ühe naabermõisnikuga. Vaimupimedaina kujutab Friel oma rahvuskaaslasi, naeruvääristades samal ajal ka inimeksperimentaatoritest koloniste…

Autori ja ka lavastaja sümpaatia asub selgelt  “hea mõisniku” Christopheri (ning ka härrasrahva hulka püüdleva Margareti) poolel. Väiklusest, tigedusest ja sallimatusest tuleb “olla üle”,  nagu jutlustab Christopher. Seega haridus, kaastundlikkus ja…  kollaboratsionism?  On’s Friel selleni jõudnud?  Iirimaa ajalugu, kaasa arvatud ka Põhja-Iiris kuni viimase ajani  kestnud mõttetud julmused, paistavad seda kinnitavat. Kas ka Priit Pedajas on selleni jõudnud? Aga mida teha siis meie kodukohas kurvalt seisva  pronkssõduriga?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht