Geenitehnoloogia imed teatrilaval

Jaanus Kulli

Palju küsimusi: kellest või millest räägib “Genoom”?  

“Genoom”. Saara – Elisabet Tamm,

Tristan – Alo Kõrve, Joosep – Indrek Ojari. Siim Vahur

 

Jaanus Rohumaa – Triin Sinissaar, “Genoom”. Lavastaja Jaanus Rohumaa, kunstnik Mae Kivilo, helilooja ja surround mix Tiit Kikas.  

Osades Alo Kõrve, Indrek Ojari, Elisabet Tamm, Bert Raudsep, Kalju Orro ja Rein Oja (külalisena).

Esietendus Linnateatri väikeses saalis 25. III.

 

“Genoom”, uus eesti näidend ja lavastus geenitehnoloogia imedest ning teadlaste elust küttis loomulikult ootusi. Seda enam, et Jaanus Rohumaa on varemgi teaduslike ning filosoofiliste teemade lavaletoomise vastu huvi ilmutanud (“Arkaadia”) ning näidanud, et mõtleb selles keerukas maailmas elegantselt ning põnevalt.

Seetõttu valmistasid näidendi “Genoom” B-filmilik süžee ja konflikt, eriti aga selle lõpplahendus paraku tõsise pettumuse.

Jaanus Rohumaa – Triin Sinissaare lugu, olgu kohe ära öeldud, logiseb, on täis dramaturgilisi  küsitavusi, suuresti etteaimatav ja viimaks ka ilma lõputa. Ilma puändita, kukub finaalis kuidagi haledalt kolksti kokku. Justkui kits kahe heinakuhja vahel, seisab peategelane Tristan kahe isa vahel. Ei mingit lahendust, rääkimata mitmetähenduslikust, lahtisi otsi pakkuvast ja vaatajat mõttemängudele meelitavast lõpust. Ei midagi sellist.

Tristani venna Joosepi tulevik on vähemasti aimatav: kõikvõimas Michael Heredy lubab Ameerikast minema kupatatud Joosepile hankida sealse viisa ja tööloa ning Tristan ja Saara kõnnivad käsikäes ja teineteisele armunud pilke heites lavalt minema. Lõpuks ometi on Tristan saanud nägijaks. Ime on sündinud!

Igav. Isegi maotu. Nii nagu tekib hulgaliselt küsimusi loo teksti- ja süžeekäikude suhtes, jääb ka suuresti mõistetamatuks, mis eesmärgil see lugu on kirjutatud, millest see räägib. On see teaduse populariseerimise lugu?

 

Rahvusvahelist mõõtu krimka?

 

Või räägib lugu andekatest Eesti noorema põlve geeniteadlastest, kelle ees terendab ei rohkem ega vähem kui Nobeli preemia? Või on tegu rahvusvahelist mõõtu krimkaga, mille juured ulatuvad külma sõja aega ning viljad viivad välja Ameerika sõjatööstuseni? Või on see hoopis igavikulistest ja inimlikest väärtustest jutustav Tristani lugu, kus hea võidab kurja ning peategelasest saab nägija?

Kindlasti mõjunuks lugu usutavamalt ning olnuks liigutavamgi, kui välismaa teadlase Heredy liinis oleks dramaturgid hoidnud mõnevõrra madalamat profiili. Mäng Ameerika luure ja muu sinna juurde kuuluvaga pidanuks ehk autorite arvates lisama tükile globaalset mõõdet, tasakaalustama ehk ka meie silme all toimuvat. Et kui juba põlve otsas nokitsevate peaaegu et põrandaalauste noorteadurite töö annab aimu tulemustest, mis võrreldavad ratta leiutamise või relatiivsusteooria avastamisega, siis ei saa ju samade katsete lätete juures olnud ja läände pagenud Heredy olla kehvem vennike. Saalist vaadatuna mõjub aga Ameerika sõjatööstuse mängutoomine abitu ning otsitud, et mitte öelda primitiivse süžeekäiguna.

Üsna palju küsimärke tekitab ka paisutatult mõistukõneline Tristani eksirännak labori keldrisse ehk Hadese riiki alkoholi ja hallutsinogeeni peyote abil. Kust salakaval Heredy ta siis süütu Jeesuslapsukesena leiab. Ehk siis tegelikult stseen Christopher Marlowe’i “Doktor Faustusest”, mis markeerib justkui Tristani ümbersündi pärast DNA-prooviga selgunud fakti, et Sass  polegi tema pärisisa.  

Lõik “Doktor Faustusest” on ilmselgelt liiga pikk, minetab oma märgilise tähenduse ning muutub täiesti eraldi seisvaks ning suhteliselt tüütuks venitamiseks. Sest see, mis nüüd juhtus, on vaatajale ammuilma selge. Erinevalt ülejäänud näidendist, mis – nagu juba öeldud – on üldiselt etteaimatava ja lihtsakoelise süžeega, ollakse selles stseenis ühtäkki matiundilikult krüptilised. Punane valgus ja Lutsifer ja puha. Kuid erinevalt Undi tähenduste feiervärgist ei lisa siinne lõik tervikule enam suurt midagi. Küsigem, mis ses loos muutunuks, kui peategelaselt pärast peyote manustamist valgus lihtsalt maha võtta ning minna edasi järgmise stseeniga. Mitte midagi. Lihtsalt tükk jäänuks lühemaks ning mõnelgi näitlejal mängimata paar toredat kõrvalsutsu (iseäranis nauditav oli Indrek Ojari hetkeline ilmumine Lutsiferina).

Esimesest stseenist peale on selge, et näidendi kaks peategelast, vennad Tristan (Alo Kõrve) ja Joosep (Indrek Ojari) on nii erinevad, kui erinevad üldse (näidendi konteksti silmas pidades) bioloogilised vennad olla saavad. Tegelikult on näidendi lõpp juba siin aimatav – kui mõelda ka pealkirjale. Etenduse esimese kolmandiku peal hakkab terenduma, et rõhutatult negatiivse märgiga Tristanis peab toimuma mingi muutus, mingi hingeline ümbersünd.

 

Triviaalsed süžeekäigud

 

Tegelikult on Tristan ainus tegelane, kellel selles loos on oma genees. Mistõttu see roll pakub näitlejale ka kõige avaramat mänguruumi. Noorte ja edukate geeniteadlaste rühma teised liikmed Saara (Elisabet Tamm) ja Elf (Bert Raudsep) on tegelaskujudena tunduvalt staatilisemad, suurt arenguruumi pole neile võimaldatud. Välja arvatud ehk see, et nad, saades teada, kelle heaks nad välismaal peavad tööd tegema hakkama,  viimaks Tristani vastu mässu tõstavad. Aga seegi süžeekäik on pettumust valmistavalt triviaalne.

Ameerikas sõjatööstuse taustaga fondi grandi pälvinud eesti teadlaste vaimse liidri Tristani elukaaslane Saara on noor, ilus ja tark (muidu ei saakski sellesse töörühma vist kuuluda), kes vähemalt teadlasena pimesi Tristanit usub ning on lükanud tulevikku kogu oma eneseteostuse nii naise kui ka teadlasena, sealhulgas loomulikult ka emakssaamise (see on olnud Tristani soov). Seni on Saara vaadanud oma armastatut vaid imetluse ja austusega, sest eksimatult ainuõigena valitseb selles peres ainult Tristani arvamus. Saara roll on näitlejale kõige raskem mängida ehk selles mõttes, et autorid on rolli raamistiku ülinõrgalt välja joonistatud.

Lisaks enamikule süžeekäikudele on Ameerika märulifilmidest justkui maha kopeeritud ka töörühma kolmas liige Elf. Kohustuslik koomiline tegelane peaosaliste kõrval: heatahtlik, aga natuke äpu, kuid ometi selline, kelleta tulemuseni ei jõuta. Arvatavasti on ta sama nutikas kui töörühma teisedki liikmed, aga autorite kujutluses jääb Elf vaguraks Tristani tööriistaks. Lisaks pole tal, vähemalt enda arvates, vähimatki lööki naiste hulgas, kuigi Saara näikse olevat selle mehe peaaegu et ideaalnaine, kelle kloonimisest Elf naljatamisi unistab.

 

Üheplaaniline pahelisus

 

Tristani vend Joosep vastandub eelmistele ennekõike kui mees metsast. Looduslaps, kes on auahnusest, saavutamisvajadusest ning eneseteostusest täielikult ja õnnelikult ilma jäetud (nagu selle kategooria dramaturgias tavaks, on kõik negatiivsed iseloomujooned saanud endale “ümbersünniks ettevalmistuv” peategelane Tristan). Joosep on vaba hing, kes ei ihalda asju, raha ega kuulsust, kuid see-eest on saanud lähedalt nuusutada indiaanlaste elulaadi ja rituaale, iidseid tarkusi kui ka proovinud peyote’t kui üht võimaliku teed iseenda ja  Suure Teadmise juurde.

Indrek Ojari mängib Joosepit suure soojuse ja orgaanilisusega, vastandudes oma väljaveninud kampsuni ja trummiga täielikult vend Tristanile. Võib-olla on Joosepi väliskuju isegi liiga ühemõtteline, kuid Indrek Ojari Joosep paneb ometi mitut puhku arvama, et sellest mehest saanuks kirjutada hoopis huvitavama ja mõistatuslikuma näidendi, kui väga üheselt edule orienteeritud Tristanist. Joosepi loos mõjunuks autorite ilmselge püüdlus põimida näidendisse müstikat samuti ilmselt orgaanilisemalt.

Paraku toob Tristan, kelle silmis peegeldub vaid karjäär ja raha, oma üheplaanilises pahelisuses meelde Mordaunt’i kuju lavastuses “Musketärid. Kakskümmend aastat hiljem”. Aga kui tolles ajas ja tollase aumõiste kohaselt on must-valged tegelaskujud usutavad, siis tänapäeva teadusmaailmas vist mitte eriti. Kui just Tristani puhul pole tegemist psühhopaadiga, sel juhul oleks jällegi raske kujutleda hilisemat ümbersündi.

Indrek Ojari pakkus meeldiva üllatuse veel selles mõttes, et oma senistes teatritöödes pole ta minu meelest suutnud välja murda pildikastist külge kleepunud üheplaanilisusest, nüüd aga tõestas, et on võimeline mängima soojalt ja sügavalt, pool-  ja veerandtoonides.

Kogenud Rein Oja nappide vahendite meistrina ning intelligentse näitlejana sobib tippteadlase rolli. (Meenutagem kas või tema sädelevat keeleteadlast “Arkaadiast”!) “Genoomi” suudab ta päästa kõige piinlikumast – õnneks kõlab oma naha Ameerika sõjatööstusele müünud endise eestlase, sõbra ja isa, professor Heredy tekst tema suust täiesti usutavalt. Lisaks loomupärane sarm, sõjaväelaslik rüht, hea kasvatus… Ei kujutagi ette, kes peale Rein Oja võiks Eestis veenvalt kehastada seda James Bondi maailmast pärit tegelaskuju.

Kalju Orro Sass on väike täiuslik kõrvalosa. Positiivse nõukogude teadlase tüüp, kes eluraskuste kiuste on üle saanud naise ja sõbra reeturlikkusest ning kasvatanud üles võõra lapse, kuna see on osutunud andekaks ning avaldanud soovi jätkata (kasu)isa tööd. Sass võiks olla elus kibestunud ja pettunud, kuid tunneb võõraspoeg Tristanist sama suurt rõõmu kui muret oma pärispoja Joosepi eksirännakute pärast Mehhikos. Sass on seega tegelaskuju, kes pärineb 60ndate nõukogude propagandafilmidest… Kohati tekibki saalis küsimus, kas kogu selle laenude ja klišeede rea taga ei varju mitte autorite ülisuur iroonia? Kas on võimalik, et tegemist on tsitaatide kogumiga, mille täpseks vormistamine on jäänud poolikuks, seega segaseks? 

Linnateatri väike saal kunstnikule (Mae Kivilo) teadupärast suurt mänguruumi ja fantaasialendu ei võimalda. Laval on (vähemalt võhikule) täiesti tõepärane labor ja see töötab. Mitmes mõttes. Päris šeikeriga saab segada viinakokteili. Ja kujunduselemendina loob usutava pildi ruumist, kus tehakse suuri avastusi. Ainult et see ruum tundub siia sattunud olevat taas kusagilt kuuekümnendatest.

Geenikatsete tegemine pipettide ja mensuuride abil tundus küll ülepingutatud irooniana tänasel arvutiajastul (näiteks stseenis, kus Tristan võrdleb enda ja venna Joosepi DNAd).

Tegelikult pole “Genoom” muidugi tõsiteaduslik retk geneetikamaailma või molekulaarbioloogiasse, vaid käsitseb ennekõike inimsuhteid, meie valikuid elus, mistõttu võib sellised lapsused jätta tähelepanuta. Kuigi loomulikult võinuks need lahendada siis hoopis napimalt, teatripärasemalt. Just seesugust lähenemist toetab Tiit Kikase muusika ja surround mix. See on kahtlemata kogu lavastuse kõige tõsiteaduslikum osa.

Küsimused aga, mis “Genoom” püstitab, on suured, inimlikud ja olulised ning võiksid puudutada meid kõiki. Pere või karjäär? Mis on edu hind? Kust me tuleme ja miks me olen just sellised, nagu oleme? Ja lõpuks: KES me üleüldse oleme?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming