Globe tuli õuele…

Maris Peters

Kes põlgab Londonisse sõitu kalliks, võiks Hobuveskist läbi astuda.

Läbi vanalinna Hobuveski poole kõmpides, Leigol läbielatu veel üsna värskelt meeles, arutasime abikaasaga, et ei tea, kuidas täna läheb ja kas etendus õhtuseks USA-Inglismaa ragbimänguks läbi saab. Et kui juba kord kodust välja sai tuldud, siis vähemalt läheks asja ette – mingiski mõttes… Need mured olid aga nagu peoga pühitud niipea, kui esimene rõõmus punane klouninina nähtavale ilmus ja lustlikult ning erutatud sosinal teatas, et kõik on juba kohal. Igaüks Hobuveski seina ääres istujatest tundis end silmapilkselt erilise ja olulisena, igaühe pärast ses auditooriumis oli kokku tuldud ja igaühe saabumist oli kannatlikult ja tulemusrikkalt oodatud. Tegelikult peakski käesolev arvustus siinkohal lõppema ning jätma kõigile võimaluse sedasama omal nahal kogeda…

Ometi oleks patt jätta üles tähendamata mõnedki selle lavastuse kordaminekutest, olgu pealegi, et see saab siis vaid olla koore riisumine ühe üsna rammusa asja pinnalt. Lavastajatandem Harper-Nüganen on hakkama saanud üsna õmblusteta looga, milles tegijate käekirjad dünaamiliselt üheks tervikuks sulanduvad. Seetõttu polegi lihtne öelda, milliste detailide puhul jagada kiidusõnu ühele, milliste puhul teisele. Julgeks küll arvata, et Harperi panuseks on see miski tabamatult inglaslik Shakespeare’ile lähenemisel ja lavastuse põhikude ning Nüganeni panuseks konkreetse ruumi ja sellest tingitud valikutega seonduv. Samas – mine sa tea… Sest tegelikult on Hobuveski ümar mänguruum just selline, no, ütleme renessansiteatrilik ja Globe’ilik. Natuke selline – just-nagu-päris.

Ometigi: arvestades seda, et tegemist on diplomilavastusega, mis peaks noortel näitlejatel võimaldama end võimalikult meeldejäävalt “müüa”, on valiku langemine “Eksituste komöödiale” mõneski mõttes üllatav. Esiteks ei alga näidend sugugi mitte koomilise, vaid pigem traagilisi noote lubava stseeniga, kus suur tähtsus on sõnal ja mitte tegevusel.  Seetõttu tuleb hakata kohe murdma tekkima hakkavat eelarvamuste barjääri, et kuskil läks midagi viltu ja publikut on tüssatud. Teiseks nõuab näidend lahti rulludes tempot ja situatsioonikoomikale keskendumist (mitte päris nii, et jalaga tagumikku ja panniga pähe, aga sellel piiril balansseerimist natike küll) ning jätab seetõttu üksikute tegelaste kasvamiseks-arenemiseks väga vähe ruumi. Ja kolmandaks võib olla vaataja jaoks oi-kui-eksitav (nagu tegelikult pealkiri ju lubabki?!), kui lavastaja peaks otsustama kumbagi kaksikutepaari panna esitama vaid ühe näitleja.

Seekordses lavastuses oli siiski võimalikke kitsaskohti edukalt välditud: läbiva niidina kasutusel commedia dell arte sobis edukalt nii selleks, et lavastusele omamoodi metateatraalne raam anda (kokkuvõttev tantsunumber lõpus aitas nii otsad kokku tõmmata kui andis aimu, mismoodi võis mõjuda üks Elizabethi-aegne džiig lavastuse lõpus; seda laadi lõpetavat lühikest tantsunumbrit kasutatakse küllalt palju Londonis, Shakespeare’i Globe’is), et esimese stseeni traagiline pinge pisut mahedamaks muuta kui ka ühtlasi tummfilmilikke hingetõmbepause (mitte tühipause!) tekitada muidu igasuguse vaheajata, üsna ühe hingetõmbega esitatud loosse. Distantseeritust toetasid ka kostüümid, mis oma univormsuses (kütkestavaks erandiks oli vaid abtissi ebaabtissilikult kullatud-karratatud servaga kleit) omandasid tähenduse vaid teatud (kostüümi)detailide lisamise ning näitlejate lavaleastumise läbi. Nii nagu kostüümidest, nii saab rollidestki lõpuks vaid kuhi lavapõrandal/näitlejateel. Sellelt pinnalt tuleks kindlasti tähele panna ka ümberkehastumise ja näitleja erinevatesse rollidesse sisseelamise võimet. Just need eripalgelised kõrvalosad andsid mitmele näitlejale kõige parema võimaluse oma näitlejaampluaa eri tahkude avamiseks.

Kuigi näidendi põhikude tegelastele suurt kasvamist-arengut ei võimalda, on käesolevasse lavastusse – kas selle tõttu või selle kiuste – pikitud hulgaliselt meeldejäävaid detaile, lausa kõhedust tekitavaid akrobaatilisi trikke (näiteks Sürakuusa Antipholuse riistvõimlejalikud armuavaldused Lucianale) ja tõelisi, peaaegu toolilt kergitavaid ohoo-elamusi. Näiteks tavaliselt kuivikuna esitatava Luciana targutav kõne omandab hoopis uue tonaalsuse kui seda esitada hoogsalt ja lapsemeelselt kiikudes.  Efesose Antipholuse koduväravale klohmimise stseen, mis esitatakse hoopiski kõverpeeglis, põrandal külitades, küll vaevalt kedagi vaatajate hulgas külmaks jätab. Kahest näitlejast kokku lapitud kurtisaan aga tekitas isegi mu paljunäinud abikaasas rõõmsat elevust, kuna sellist lahendust polnud ta juba kes teab mis ajast näinud. Ja ka mitmed vihjed-viited teistele Shakespeare’i näidenditele (lihtsamast otsast kindlasti susserdatud pealkiri – vihje-austusavaldus Nüganeni enda diplomilavastusele (?) või Luce’i mannetud tekstiesituskatsed, mis “Suveöö unenäo” käsitööliste näitemängupüüdlused meelde tõid).

Et mitte kõike ära rääkida, nagu oli, tuleb öelda, et lugu on igatahes seda väärt, et seda vaatama minna. Sest küllap on see viimane võimalus näha koos 23. lennu noorte näitlejate kooslust, just nii küpsetena ja lootusrikastena, nagu nad selles lavastuses üles astuvad.  Tuult tiibadesse!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming