Gogoli kelmikomöödia pole aktuaalsust kaotanud tänagi

Jaanus Kulli

Finaalis pagevad korrumpeerunud ametnikud neljakäpakil kui loomad lavalt.         Nikolai Gogol, „Revident” Vene keelest tõlkinud Albert Üksip, lavastaja ja muusikaline kujundaja Tiit Palu. Kunstnik Silver Vahtre, valguskunstnik Margus Vaigur. Mängivad Sten Karpov, Indrek Taalmaa, Lauri Kink, Karin Tammaru, Triin Lepik, Ago Anderson, Jaan Rekkor, Carmen Mikiver jt. Esietendus 29. XI 2008 Endla teatri suure saalis.        Nikolai Gogoli kelmikomöödia püsiväärtus on kindlasti teema aktuaalsus ja akuutsus. Eriti nüüd, kui korruptsioonikahtlustused ja Kapo läbiotsimised pole tavalised ainult peksupealinna valitsemiskabinettides, vaid ka pealinnas endas. Sestap tuleb vaid imetleda Tiit Palu ajastamisoskust ja kohavalikut (Endla) lavastuse väljatoomisel, kuigi tõele au andes alustas Palu proovidega veel enne Kapo Pärnu linnavalitsuse puistamist ja linnapea Mart Viisitamme  kaasaviimist.

Jah, „Revident” on küll klassika, kuid selge see, et lavastus toob paratamatult Viisitamme kuju silme ette ning temast ei saa niisama lihtsalt mööda vaadata. Vähemalt enam mitte siis, kui Lauri Kingi kehastatud linnapea võtab taskust mobiiltelefoni. Kui aga juba mobiil ja parukas, siis miks mitte ka moodsad kallid prillid ja stiilne lühike habe. Olnuks täis värk.

Paraku on Palu jäänudki justkui poolele  teele seisma. Ja seda mitmel tasandil. Ka stilistika mõttes. Ühtpidi on ju mobiiltelefon liigne. Isegi labaselt näpuga näitamine. Sest näidendi süžee üksiti – isegi kui seda lavarežii või stilistikaga mitte rõhutada – kisub tahtmatult tänasega paralleele tõmbama. Kui jutt juba stilistika peale läks, siis nii linnapea naine ja tütar kui ka kogu see värvikas kaabakatest ja sulleritest linnaametnike seltskond on edasi antud lausa commedia dell’arte võtmes. Ja värvidega  pole siin koonerdatud. See võib olla küll lavastaja taotlus, kuid ometi jääb küsitavaks, miks ülejäänud tegelaskonna taustal on just linnapea ja ka riukamees Hlestakov siiski nii verevaesed. Eriti kui mõelda Hlestakovi teenri Ossipi (Indrek Taalmaa) kuju peale, kes samuti vaid harva suu lahti teeb. Ja ega ta ka eriti midagi muud tee. Kuid keda ometi (mitte Taalmaa füsiognoomiat silmas pidades) on terve lava täis ja kellelt silmi lahti  ei saa. Taalmaa tipphetk on kahtlemata stseen, kus purjus Hlestakov teeb provintsilinna seltskonnale selgeks, mis masti mees ta õigupoolest on ja kellega tegemist, ning Ossip samal ajal pits pitsi järel viina kurku kallab ja headparemat peale haukab. Kuni pudel tühi ja Ossip minema tatsab. Ei midagi erilist ja ometi …

Lauri Kingi linnapea Skvoznik-Dmuhhanovski, kes viigipükste all miskipärast sokke ei kanna, kärgib küll telefoni ja juhatab laua  taga vägesid, aga ta jääb lahjaks, ta ei pane ennast maksma, teda ei saa võtta eriti tõsiselt. Ja see on puhtalt näitlejameisterlikkuse küsimus. Noor Sten Karpov Hlestakovina on selles mõttes kraadi võrra parem. Ja kui inforikkast kavalehest võime lugeda, et „teatriajaloos on enamasti olnud Hlestakovi rollilahenduses ikka kaks varianti: süüdimatu tuulepea või teadlik pettur”, siis Palu käsitluses on meie ees pigem naiivne tuulepea, kes lõpuks süüdimatu  rahuga rahanutsakuid voodi madratsi alla topib. Ometi oleks oodanud temalt seda ahhaa-kogemust, välguna tabanud äratundmishetke, et siin linnakeses on miski vähk kivi all, et siit võib kasu lõigata. Lihtsalt niisama sulle rahanutsakuid sülle ju ei topita! Ka naiivselt tuulepealt oleks oodanud pärast äratundmishetke kavalamat või pahelisemat tulukest silmis. Kahe peategelase, linnapea ja Hlestakovi  natuke kahvatuks jäänud rollide kõrval on laval aga terve galerii suurepäraseid karaktereid linnavalitsusest eesotsas koolide ülema Ago Andersoni ja kohtuniku Jaan Rekkoriga, kes koos hoolekandeasutuste kuraatori Carmen Mikiveri ja postiülema Jüri Vlassoviga löövad kõik särama näidendi kuulsas võtmestseenis, kui Hlestakov andamit kogub ja nii iseendale kui ka pistiseandjatele silmagi pilgutamata ja selge teadmisega valetab, et laenab raha vaid  maalesõiduks, kust selle kohe tagasi läkitab. Järjekordselt superkõrvalosa Ago Andersonilt, kelle koolide ülem Hlopov oma punnis punetava näoga suudab vaid õhku suust välja puhkida. Ja kuidas ta siis pingest vabanedes oma nutsakut, kuhu raha pidetud, Hlestakovi kõhu peal lahti kerib!

Särab ka Jaan Rekkori kohtunik Ljapkin-Tjapkin, kes küürus, peadligi õlitatud juustega Hlestakovi voodiserval istub ega suuda kuidagi sõrmede vahele kleepunud rahanutsakust vabaneda. Ja muidugi linnapea naine Anna (Karin Tammaru) ning tema tütar Marja (Triin Lepik). Väike stilistiline vastuolu siin küll tekib. Kui linnapea ise on selge vihje – ütleme et vähemalt  tänapäeva –, kas siis see tema abikaasa kuldhammaste reaga nii väga kokku sobib? Poleks uskunud, et Tammarus on varjul selline koomikuanne. Kuigi väike oht on see karakteri kergesti üle võlli mängida. Lavastus pakub rea leidlikke misanstseene koomuskist absurdini, nagu näiteks Hlestakovi teenindamine hoolekandeasutuses, kus taburet ta ees justkui lauake-kata-end tagantkätt viinapitsiga täitub, või siis Rekkori väiksed  vinjetid viinalüristamisega, mida vist varem isegi kuskil nähtud, aga naljakas ikkagi. Või siis misanstseen, kus Hlestakovi käskluse peale kõik linade vahelt püsti kargavad. Kui Ireen Kenniku kehastatud politseiniku püstolipaugutamine lavastuse algul lööb mõnel silmist lausa sädemeid, võib tema järgmine misanstseen, kui tegevuse tähelepanu koondub lava keskele, paraku paljudele  kaduma minna. Ometi on selles korraga midagi väga jaburat, naljakat ja absurdset, kogu provintsilinna tabanud revidendi-foobiat peegeldavat, kui Deržimorda banaanikoorega oma määrdunud saapaid puhastada püüab ning seejärel määrdunud käed säärte vastu puhtaks nühib. Saba jalge vahel, neljakäpakil lavalt pagev ametnikekari lavastuse finaalis on kui pagev loomakari ning see kujund on tabav ja  mõjuv. Taustaks Grebenštšikovi ja Akvariumi „Gorodok”. Üleüldse on Palu lavastuse muusikalise kujundusega, kus ühe erandiga kasutatud vene ansambleid, vist üksjagu vaeva näinud. Ja see vaev on ennast ära tasunud. Iseküsimus, kuivõrd iseäranis nooremale publikule selline muusikaline kujundus seoseid ja taustinformatsiooni loob. Vaid saksa päritolu ja umbkeelset kreisiarsti Heibnerit kehastava Ahti Puuderselli altkäemaksu-etteaste läks  musklite välgutamise ja nooremale põlvkonnale tuttava Rammsteini saatel. Ühtpidi oli see stseen justkui ühest teisest ooperist, aga kummalisel kombel tervikust välja ei kukkunud. Eks Gogoli „Revident” ise ole samuti stilistiliselt mitmekihiline. Sestap on kokkuvõttes ka aktsepteeritav erilaadne mängulaad, kus karikatuursuseni viidud, lausa märgilise tähendusega tegelaskujud nagu linnapea naine ja tütar, kes tuttavad vene muinasjuttudest, või  ka commedia dell’arte’le iseloomulikult maski ette saanud mõisnikud Dobtšinski (Priit Loog) ja Bobtšinski (Veljo Reinik). Need grotesksed tegelaskujud tegutsevad kõrvu mobiiliga rääkiva linnapea või lavastuses kõige enam kahe jalaga maas Ossipiga. Lavastuse finaalis pagevad korrumpeerunud tšinovnikud neljakäpakil kui loomad lavalt ning nende musta rahaga kinni makstud, kuid üürikeseks jäänud õnn kukub kokku,  kui selgub, et libarevident on veelgi suurem suller, kui nad ise, ning õige revident astub kohe-kohe uksest sisse. Oma provintslikus piiratuses ja süüdimatuses nad ei kuule või ei taha kuulda (kuigi revideerimishirm peaks korrumpeerunud ametnike hinge olema sisse kirjutatud) politseinik Deržimorda ohumärki avastseenis, kui too veeautomaadi peale kaardimajana laotud plastiktopsid ühe lasuga  põrmu paiskab.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming