Haledad vene vanainimesed

Jüri Kaldmaa

Rahvusvahelisel eakate päeval esietendunud Ljudmila Razumovskaja ?Vladimiri väljak? (VV) kinnitas, et nõukogude aeg Eesti Vabariigis pole sugugi lõppenud. Lavastaja ja autori järel püünele roninud asjapulk andis näitlejatele üle aukirjad... (!?) Sic! Nali naljaks. Muidugi pole tüki point venelastes ega nõukaaja taganutmises. Loomulikult on VV üldinimlik, südamlik, liigutav, sotsiaalne, keelepiire ületav ja mida kõike veel. Esmajoones vanade inimeste armastuse lugu, ent kokkuvõttes üsna läila ja hale melodraamake.

Katri Kaasik-Aaslavi lavastuste reas on VV vahest väikene vahejaam ja -juhtum. Kui suvine Pirandello ?Kuus tegelast autorit otsimas? oli pidu, siis vastne VV näib olevat pohmelus. Särtsuvad tööd tudengitega on asendunud professionaalse steriilsusega.

Eriti ähmaseks jääb VVs ?Jumala liin?. Ometi peitub näidendi uba just siin. Vaataja võib tegelastele küll kaasa tunda, kuid Veeral ja Pavelil ei saa 1994. aasta Peterburis ega ka aasta 2004 Tartus mingit tulevikku olla. Neid suudab päästa ainult üleloomulik kõrgem jõud. Nimelt seda püüab Razumovskaja meile sisendada. Kuid Veera palumise ja eaka pruutpaari (võimaliku) pääsemise lavastuslik kate on loid ja kahvatu. Pühapilt, pearätikuga õigeusklik ja küünlad oleks nagu pooljuhuslikult lavapilti eksinud.

Lavastuse päästavad näitlejad, Vanemuise grand ning old kuldpaar Herta Elviste ja Lembit Eelmäe. Nende elu- ja lavakogemuse ees peab nagamannist arvustaja käed tõstma ja pea langetama. VVs avaneb neile tänuväärne mängumaa.

Ainuüksi kolm tundi teksti pilduda on omaette vägitükk. Meenutagem hä­be­matult, et Elviste käib kaheksakümne teist, Eelmäe seitsmekümne kaheksandat eluaastat! Muuseas, tütarde poolt hüljatud endist näitlejat Pavelit kehastav Eelmäe on ka kuningas Leari mänginud.

Kuid mõlemad lavakorüfeed toimetavad natuke liiga omapäi. Lavastaja tegemata tööd ei tee ära isegi nii suured ja kogenud meistrid. Häiriv haledus jääb.

Eesti teatri Razumovskaja-lembust mina ei mõista. Küllap oleks näiteks Vanemuises igati aktsepteeritud Mart Kivastik lotopileteid müütavast Leida Laiusest sama hea näidendi kirjutanud. Või millal mängiti Eesti laval viimati mõnda kaasaegset leedu autorit? Pealegi on VV temaatika kümmekond aastat tagasi Ugalas korralikult ja kunstiärksalt läbi hekseldatud (?Peame elama, mutikesed?, ?Pikk tee Veronasse?, ka ?Antigone New Yorgis?).

Razumovskaja võib ju sotsiaalselt tundlik olla, ent vaeste vanakeste love story?t kerides läbib dramaturg kõik well-made-play?le kohustuslikud, tüütud ja etteaimatavad käänakud. Samuti pingutab näitekirjanik tegelaste inetustamisega üle. Tegelikult tegeleb Razumovskaja sellesama laastava meelelahutusega, mida ta kavalehel toodud intervjuus trotslikult taunib. Üksnes sotsiaalne teema ei päästa autorit sentimentaalsest meelelahutaja rollist.

Mind veidi hämmastab ? õieti ei ole siin küll midagi imestada, et Vanemuine on loobumas teatrikunstist ja pakub üha enam ning sihipärasemalt (küsitava kvaliteediga) teatriteenust, sedapuhku siis sotsiaalabi vanuritele. Aga miks ka mitte? Saal hõbepeadest tulvil ja pensionäridel pisar silmas. Üleüldise nooruse ja edukuse kultuse taustal on VV kindlasti kosutav vaadata. Aga kas tollest terakesest, et starost ongi radost, ei jää kolme tunni jaoks tibake väheks?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming