Hallid deemonid talvevalguses

Theatrumi „Talvevalguse“ põhiküsimuseks jääb, kas oleme enda sees leidnud teadmise või saanud kinnitust äratundmises, et kirik ei ole kunagi tühi.

PILLE-RIIN PURJE

Theatrumi „Talvevalgus“, autor Ingmar Bergman, tõlkija Eva Eensaar, lavastaja Andri Luup, kunstnik Pille Jänes, valguskunstnik Priidu Adlas, koreograaf Tiina Mölder, organist Ene Salumäe. Mängivad Jan Uuspõld, Maria Peterson, Tarmo Song, Tiit Alte, Helvin Kaljula, Anneli Tuulik, Rauno Jonas Küngas. Esietendus 30. III endises Tallinna transpordikoolis.

„Talvevalgus“ on kummaline lavastus, mis teeb hinge rahutuks. Mu vastukaja põhineb kahel vaatamiskorral: esietendus 30. märtsil ja neljas etendus 3. aprillil. Ehkki Andri Luubi lavastus on vormistatud lakooniliselt ja klaari välisjoonisega, kogesin kahel etendusel täiesti erisugust sisimat põhiheli.

Ingmar Bergmani 1963. aasta filmi „Armulaualised“ („Nattvardsgästerna“) polnud ma varem vaadanud – film on nähtav YouTube’is tervikuna, pikkus üks tund ja 21 minutit. Lavastus kestab paarkümmend minutit kauem, vaatamata kohaühtsusele, mida filmis lõhuvad mõned põhitegevuspaigast, kirikust, väljuvad stseenid. Kuigi oma kummastatud intensiivsuses tundub lavaversioon isegi lühem kui film. Filmi must-valge talvevalgus ja meeleolu on pingestatult tõsised, suurtes plaanides aimub tegelaste suletud siseilmade väljavalgustamise viive. Theatrumi lavastuse mängupaik, endise transpordikooli piklik saal, sobib üksildaseks külakirikuks. Pille Jänese kujundus on napp ja mõjuv, toonitades samuti must-valget või pigem halli stilistikat: tumehallid vaibad ristikujuliselt põrandale laotatud, pikk tume trepitee, valged küünlad, valge harmoonium – ja hallikasvalge ekraan altarimaali asemel. Kostüümid on hallikasmustad, armulaua stseenis paiknevad põlvitajate kinga-saapatallad üsna filmikaadrit kopeerivalt.

Filmitiitrite kasutamine ekraanil on kontseptuaalne: alguses ilmuvad Bergmani filmi rootsikeelsed avatiitrid – lõputiitrites aga eestikeelne „Talvevalgus“ ja siinsed tegijad. See peaks andma märku, et oleme võõrast ja kaugest Rootsimaa olustikust jõudnud siin ja praegu isikliku osaduse ja vastutuseni, koguduse­tundeni tühjas kirikus. Põhiküsimuseks jääb, kas oleme enda sees leidnud teadmise või saanud kinnitust äratundmises, et kirik ei ole kunagi tühi.

Jan Uuspõllu rollijoonises, nii välises kui ka sisemises, puudub olustikulisus.

Ülar Mändmets

Tühi kirik on mu emotsionaalses mälus üsna ületamatu kujundimahu saavutanud Marianne Kõrveri dokumentaalfilmis „Saare võimalikkusest“ (sarjas „Eesti lood“, OÜ Klaasmeri, 2012), kus jälgitakse Ruhnu koguduse õpetaja Harry-Johannes Reinu (1926–2017) teenistust inimtühjas Ruhnu kirikus. Ma ei söanda üheselt vastata, kas ja kuivõrd kohane või kohatu on tõmmata paralleele selle eheda teenistuse ja „Talve­valguses“ kujutatud pastori Tomas Ericssoni juhtumi vahele. Aga ka selles küsivas kahtluses jõuan taas kahe nähtud etenduse erinevuseni. Kusjuures ma ei oska analüüsida, kuivõrd lähtus see erinevus publiku reaktsioonidest, kuivõrd mu enda sisemisest valmisolekust peategelasele kaasa elada ja tunda, kuivõrd Jan Uuspõllu mängutonaalsuse teisenemisest. Ilmselt kõigest korraga ja küllap millestki veel.

Püüan sõnastada, mida teatris nägin ja kogesin. Esmamuljes tundus Andri Luubi lavastus Ingmar Bergmani algmaterjali suhtes tekstitruu, ent helistikult tugevasti nihestatud. Paradoksaalne ja segadust loov oli esietendusel tõsiduse ja iroonia, siiruse ja võõrituse, ängi ja paroodia tasakaal või pigem tasakaalutus. Igasugused imetillukesed seigad laval tekitasid veidraid, häirivaid küsimusi. Alates roosakast valgusekumast pastori kõrvalestadel, mis mõjus naeruvääristavalt. Segama hakkas pisiasi, et kirikuteener Algot Frovik (Tiit Alte) süütas algul küünlaid tänapäevase plõksuva süütajaga – otsekui vastuseks askeldaski ta hiljem väärikalt tikkudega. Võõritavad kaadrid kinoekraanil on huvitavad, eriti Tomase surnud naise pilt, blond kaunis filmitäht, kui ma ei eksi, siis toosama Ingrid Thulin, kes „Talvevalguses“ on ümber kehastunud ilmetuks Martaks. See omakorda paneb kahtlema, kas pole Tomase mälestus või kujutlus naisest läbinisti illusoorne. Seejuures kannab leskmees sõrmust endiselt parema käe sõrmes.

Kas mõni mu pudipadiküsimustest ei nihutanud tähelepanu peamiselt kõrvale? Tegelaste liikumine ja seisatamine ekraani ees ja taga mõjub läbikomponeerituna. Enesetapuni jõudva Jonas Perssoni (Helvin Kaljula) asjalik kõnd üle lava, vikat käes, on absurdne, ühtlasi üdini Bergmani vaimus. Väänduvate kätega deemonite tants (koreograaf Tiina Mölder) kui pastori palavikunägemus oma koguduse hingede agooniast sobitub stilistikasse suurepäraselt.

Esietendusel tundus mulle, et Jan Uuspõllu lavaelus võimutseb groteskinärv ja -värv. Ka publiku vastuvõtt süvendas irooniavalmidust. See ei tähenda, et pastoriroll kaldunuks ülemäärasesse koomikasse. Uuspõllu näitlejavahendites on intrigeerivas koosmõjus tugev, mahlakas traagikataju ja äärmiselt nappide vahendite usaldamine, mikroskoopilised miimikanüansid. Selline vastandite ühtsus pääseb mõjule ka tema monokomöödiates, siin peitub üks põhjusi, miks suudab Uuspõld üksipäini suurel laval mängida nõnda, et ka tagareast näeb näitleja ripsmevärahtust või kulmukergitust – olen seda ise kogenud. Lõhestunud hingega Tomas Ericssoni osa on Uuspõllule eluliselt vajalik ja õigeaegne meeldetuletus näitleja ampluaatusest, võimalusest avastada ja avada põhjatut väärtdramaturgiat. Aga ka koosmängurõõmust partneritega.

„Talvevalgust“ on võimalik vaadelda kui pastori irreaalset sonimist. Uuspõllu rollijoonises, nii välises kui ka sisemises, puudub olustikulisus. Mitmed aegluubis tegevused ja poosid, näiteks köhahoos põrandale kägardumine või seina najal ebamugavalt tukastamine, sisaldavad tõlgendusvarjundeid, kuis kõik toimuv on Tomast painav fantasmagooria. Seestumuse pitserit kannab ka Tomase ekraanil ekslev profiil, iseennast läbistav kõrvalpilk.

Ene Salumäe kohalolek kantorina muudab täpseks lavastuse heliilma. Aga kõrvatorkavalt musikaalne on kõigi tegelaste intonatsioonide režii, kõnerütmid. Siingi määrab ebahariliku helistiku Uuspõld, põnevad on ta hääleregistrid, koos kõnekate žestidega, eriti arveteklaarimise stseenis Martaga.

Lavastuse lakoonilistes reeglites muutub Maria Petersoni Marta Lund­berg, pastori külge klammerduv koolipreili, mõnel hetkel ülemääragi karikeerituks, suure saali mõõtkavas eksponeeritud rolliks. Näib, et nii lavastaja kui ka näitleja ise on selle tegelase suhtes ekstra halastamatud: Marta otsuses oma elu Tomasele pühendada vallandub (naiselik) egoism läbi armutu suurendusklaasi.

Kõrvaltegelased on pooltoonilised. Perssonite perekonnaportreel paotub kolm üksildust. Helvin Kaljula mängib Jonas Perssonit lihtsalt, vagusalt, aga täiesti endassesulguvana. Jonase ja Tomase möödarääkivasse dialoogi sugeneb lenduvaid absurdinoote ja mis Jonast tõelikult vaevab, me teada ei saagi. Anneli Tuulik kujutab Karin Perssonit argiselt muserdatuna, valusalt täpne on naise ainiti põrnitsev vaikimine pärast mehe surma. Nende poega Johan Perssonit mängib Rauno Jonas Küngas keskendunud tõsidusega, olles oma isa poeg, tõrksalt ja kaitsetult ligipääsmatu täiskasvanud laps.

Uudseid mängunoote hoomasin Tarmo Songi lavaelus Aronssonina: selle mehe toimetamistes on rohmakat asjalikkust, ta sõnad pudenevad justkui mündid korjanduskarbist, too hooletuseheli on puhastatud Songile omasest haprusest. Iseäranis paeluvalt kõlab, kuis Aronsson osatab Martat, kutsub koolipreilit pilklikult Florence Nightingale’iks, ise laseb huulilt lendu paar viletrillerit – kas-on-linnukesel-muret?

Sedalaadi olemise kergusele vastandub Tiit Alte ilus roll, kellamees ja kirikuteener Algot Frovik oma rahuliku ja rahustava olekuga, tasase tõsiveendunud usklikkusega. Põhjendatult tähendusrikka rõhuga lausutakse selle mehe eesnime: all-gott. Lonkav vanem mees, kes elus füüsiliselt palju kannatanud, arutleb sisuliselt, mõtlikult, lihtsalt Kristuse kannatuste olemuse üle – sõnastades omakorda Jumala vaikust, mida on endas tunnetanud, ilmselt ka üle mõeldes võimendanud pastor Ericsson.

3. aprilli „Talvevalgust“ vaatasin ligidalt, teisest reast. Saal püsis tõsisem, võib-olla kuulatas äraootavamalt kui esietendusel. Tomas Ericssoni kiusavate deemonite leegion taandus teisejärguliseks, pastori eneseotsing paisus valulisemaks, kahtluspinevus silmades põhjatumaks.

Ja siis, päris lõpu eel, see juhtuski. Algot Froviki arutlus Jeesuse kannatustest pani Tomast kuulama, kuulma, mõistma. Nägin, kuis pastori tumedas kuues selga läbistas veendumuse välgulöök. Ei, see polnud efektne suur žest, vastupidi, ülimalt napp liigutusehakatis, vaevumärgatav selginemine selgroos. Ja ometi: sisemine väljamurd talumatust vaikusest. Esietendusel seda ju ei olnud? Vähemasti mina ei märganud.

Tomas Ericssoni uue teenistuse algus, Jan Uuspõllu öeldud näidendi viimase lause kõlavärv ja tähendusmaht on see, mis määrab lavastuse sõnumi. Viib või toob vastuse, kas talvevalgus annab maad hingevalgusele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming