Harrastusteatrite kirev pidu Koreas

Auri J?

Põhjamaa teater tegi Lõuna-Korea festivalil ilma. Kui Rahvusvahelise Harrastusteatrite Liidu ülemaailmset teatrifestivali ja kongressi esmakordselt Aasia regioonis peeti, oli AITA/IATA juba 55 aastat eksisteerinud. Ometi oli organisatsiooni 28. kongressi ja festivali uhke võõrustaja Lõuna-Korea territooriumil nende aastate jooksul üsna palju toimunud, muu hulgas täpselt 55 teatriüritust. Seekordse AITA/IATA iga kahe aasta tagant toimuva ürituse korraldamise au jäi Korea lõunaranniku kahe linna, Changwoni ja Masani õlgadele, entusiastlikuks eestvedajaks Sang Young Lee, Rahvusvahelise Harrastusteatrite Liidu Korea keskuse president.  

 

AITA/IATA

Rahvusvaheline Harrastusteatrite liit ehk AITA/IATA (International Amateur Theatre Association) asutati aastal 1952 Brüsselis ning esimene festival (samaaegselt kolmanda kongressiga) peeti viis aastat hiljem Monacos, osalejaks teatritrupid kaheksast riigist. Mitmete raskete algusaastate tõttu sai Monacost AITA/IATA sõber ja kodupaik, kuhu kuningliku perekonna lahkel loal ja toetusel igal neljandal aastal taas festivali ja kongressi korraldama minnakse. Seal kujunenud traditsioonide kohaselt vältab festival alati kümme päeva, osalevaid truppe on 24, igaühel kuni kaks etendust. Keset festivalimelu on üks päev, mil etendusi ei toimu ning tullakse kokku glamuursele Red&White galale, et tunnustada harrastusteatrit ja selle tegijaid. Monaco festivalide hea tavana toimuvad hommikuti kollokviumid ning õhtuti kuni kolm etendust, et osalejad teineteise tegemisi näeksid, muljeid vahetaksid ja üht-teist vastastikku õpiksid.

 

Kultuurilised erinevused

AITA/IATA pikale tavale ja Monacos kujunenud reeglitele vaatamata juhtub rahvusvahelises organisatsioonis ikka ja jälle mõningaid kultuurierinevustest ja möödarääkimistest tulenevaid äpardusi. Lõuna-Korea suure õhina ja innuka meeskonnaga korraldatud festival oli maa märkimisväärsele arengutasemele vastavalt küll kena ja grandioosne, kuid mitmest senisest põhipunktist oli millegipärast mööda vaadatud. Puht organisatoorsest küljest jäid pinnuks silma pidevad infosulud, ajakava kattumine ja, olgem ausad, kultuurilis-keeleline mittemõistmine. Tundus, et korraldajatele jäi arusaamatuks üleilmse festivali mõiste ning ühiselt õppimise ja arenemise eesmärk, mistõttu trupid teineteise tegemisi suures osas ei näinudki ning kollokvium korraldati alles viimasel hetkel. Kongress sujus rahulikult, kuid kohalike korraldajate ja väliskülaliste ühised liikumised olid sponsoritega kohtumiste jada tõttu veidi rahamaigulise lõhnaga. Samuti ei tulnud Korea meeskond selle peale, et välisdelegatsioon peamiselt vanadest näitlejatest ja lavastajatest koosneb ning festivalil osalevaid etendus näha sooviks. Kuid see selleks. Teatrist.

 

Jaapani Tšehhovist surelikkuseni

Festival algas 27. juulil Jaapani trupi Bungeiza Anton Tšehhovi “Abieluettepaneku” tõlgendusega. Lavastus oli rõhutatult jaapanlik ning publik jagunes selgelt kahte leeri: kohalikud, kes nautisid silmanähtavalt koomilist teksti, ning valdavalt vene ja saksa teatrikooliga euroopa publik, kelle nägudel peegeldus hämming, et Tšehhovit ka nii on võimalik teha. Bungeiza trupi peenelt lavastatud ja kokku harjutatud miimika-žestide mäng, falsetiga publikusse rääkimine ja eksimatult selged sümbolid emotsioonide demonstreerimiseks tegid muidugi süžee mõistmise ka Tšehhovi-võõrale kergeks, kuid jaapani teatrit tundmata jäi see lavastus ka parima tahtmise juures müstikaks. Lühikese etenduse lõppu oli lisatud pikk lõik jaapani traditsioonilist muusikat, mis oma ilule vaatamata näidendi päritolust ja oletatavast mõttest aina kaugenes.

Järgmise päeva naelad olid Rootsi ja Saksamaa etendused. Rootslaste “Ja ma jag leva” (“Õnnelikult igavesti”) trupilt Oliver oli pärast jaapanlaste Tšehhovit nagu sõõm jäist õhku. Hea põhjamaa teater, sügavalt depressiivne ja sotsiaalne, täis väärastunud peresuhteid ja heaoluühiskonna paiseid, pikki staatilisi stseene, hämaraid valgusi ja painajalikke heliefekte. Nii mõnestki küljest oli tunda amatöörlikkuse rabedust, näitlejate koolitamata hääle valitsematust ja veidi ebaõnnestunud liikumisjooniseid, kuid üldises plaanis jäi hea mulje. Lavastuse aeglane ja sünge tempo nõudis küll pingutatud süvenemist (keelebarjäär ei aita siinkohal sugugi kaasa!), kuid esindas Rootsit igati väärikalt.

Sakslaste trupi Tempus Fugit “Der kleine schwarze Fisch” (“Väike must kala”) oli üks festivali staaretendustest. Põhinedes aserbaidžaani autori Samad Behrani romaanil, oli see pealtnäha lihtne lugu väikesest kalast, kes kõigi hoiatustele vaatamata laia maailma läheb, kummaliste tegelastega kohtub, kõikvõimalikesse sekeldustesse satub ja lõpuks läbi katsumuste suureks saab. Kahe näitleja, ühe muusiku ja minimaalsete teatrivahenditega tekitati mustale lavale võrratu ja müstiline maailm ning tohutu hulk iseäralikke tegelasi. Kogu trupi silmanähtav kujutlusvõime ja noorte näitlejate paindlikkus lõi nii ilmeka loo, et ühtäkki ei olnud saalis enam kaht sorti vaatajaid. Keelebarjäär jäi kuhugi veepinna kohale, kultuurilisi taustu silus ilus väike muinasjutt. Näitlejate plastika andis märku heast lavalisest liikumisest, loo ühtlane rütm ja kerge, mänguline tunnetus näitas trupi kokkuhoidvust ja usaldust. Kohtumisel tüki lavastaja Karin Maßeniga sai ka selgeks lapselikult puhta ja peale surutud sümboliteta lavastuse päritolu. Võrdleva momendina meenutas Tempus Fugiti lavastus mõnel hetkel meie NO-teatrit, eriti Andres Noormetsa lavastatud “Kaht päikest”, seda just minimalistliku ja sõnajõulise jutustamisoskuse poolest.

Itaalia trupi Compendia Theatrale Costellazione ja nende “Il folle” (“Narr”) ideed, lavastust ja peaosa kandis Roberta Costantini. Iseenesest oli kasutatud samasugust minimalismi ja plastikat kui sakslaste kalaloos, kuid sümboolika oli raskepärane ja teema üledramatiseeritud. Alustades valgetest maskidest kuni üleinimlike teemadeni, oli “Il folle” ehe “suure kunsti” halvemapoolne kehastus, mida aeg-ajalt kohtab. Ülemäära pikk etendus ammendas oma teemad, visuaalsed ja musikaalsed stiilisaltod ning kunstihinge valupunktide puudutused juba esimese veerandtunni jooksul ning ülejäänud aeg kulus itaaliakeelse teksti jälgimisele, et tabada mõnd arendust või kulminatsiooni. Neid ka oli, kuid üldine mulje jäi siiski õhku rippuma, tüki laiem mõte tabamata.

 

Algkooliealine tüdruk pakub telefoniseksi“Danced poems” (“Tantsitud luule”), Taani tantsuteatri CIRK kolmeosaline tantsuetendus nelja tantsija ja üheksa tooliga, oli vähemalt alguses paljulubav. Esimene osa põhines Internetist leitud helilõigul, kus hääle järgi algkooliealine tüdruk pakub telefoniseksi. Tantsulised mõtisklused sel teemal olid väga kaunid ja valusad, nelja noore naistantsija erinevad hoiakud ja omavahelised suhted segunesid üldisemate sotsiaalsete teemadega ning jutustasid ühtsama lühikest helilõiku mitme erineva vaatenurga alt. Kui etendus oleks piirdunud vaid esimese looga, võinuks seda vägagi õnnestunuks pidada. Kuid järgnes veel kaks: aeglane ja liialt pikk tants toolidega ning täiesti arusaamatu, põhikooli isetegevust meenutav kostüümidraama viimase osana. Tegevust aeglustasid ja häirisid ka lavastaja sõnavõtud osade vahel, mil ta tõlgi abiga pidas vajalikuks tegevustik üksipulgi lahti seletada.

Taanlaste pikast etendusest väsinud ja rahutule publikule anti kohe ka võimalus vaadata Myanmari marionett-lavastust (Myanmar Marionette Troupe), mis esialgu rabas rikkumata traditsioonilisuse ja nukunäitlejate vaieldamatu meisterlikkusega, kuid venis samuti liiga pikale. Kümmekonda sarnase süžee ja ühtviisi säravate hüplevate nukkudega muinasjutukest järjest vaadata ei ole teab mis põnev, olgu niiditõmbajad nii osavad kui tahes. Muidugi oleks ehk suurem hulk taustateadmisi ja huvi traditsioonilise nukuteatri vastu veidi kasuks tulnud, kuid seniks jäi valdavaks subjektiivne huvipuudus.

De Facto Mimo “Groteska” Tšehhist – veel üks festivali hitte, mis sundis truppi pärast etendust tükk aega kohalikega pildistama ja väliskülalistega kätlema. “Groteska” oli pantomiimlavastus, kus ammutatud inspiratsiooni Charlie Chaplini ja tema kaasaegsete vanadest lihtsakoelistest tummfilmidest. Tegelased on tuntud tüübid: noor neiu, tema isa, hulkur, vang, politseinik jt. De Facto Mimo trupi tugevuseks oli väga täpne ja suurepäraselt kokku harjutatud režii, mistõttu etendus oli kerge ja tempokas. Suhteliselt suur näitlejaskond tõmbas publiku kerge vaevaga kaasa ja hoidis tähelepanu viimse hetkeni. Leidlikult ja südamlikult lahendatud romantilised stseenid vaheldusid kiirete ja humoorikate tagaajamistega ning lauslabasuseni ei laskutud kordagi.

“Mot slaktevekt” (“Tapamaja oodates”) Norra trupilt Inside Hekneby oli taas sõõm põhjamaa kargust, kuid rootslastega võrreldes veidi teises võtmes. Algselt vanasse küüni lavastatud tükk on kahe võimalikult sarnase, üks musta ja teine valgesse riietatud mehe tinglik ja absurdne lugu sellest, kuidas nad pärast mõrva oma surmaotsust ootavad. Üks kahetseb, teine mitte ning aega surnuks lüües mängivad nad kummalisi mänge fantaasia piirimail. Intrigeeriv süžee ja stiilne black-box-lavastus, alguse ja lõputa lugu, millest justkui mitte midagi teada ei saa, ning ilusad näitlejatööd. Põnevaim osa aga oli publiku reaktsioon:  nii kohalik kui ka välispublik lagistas iroonilise teksti peale pidevalt naerda, kuid ikka ja jälle oli näha, kuidas korealaste jaoks olid norra näitlejate kiired ja täpsed võitlusstseenid ning ootamatud liikumised täiesti harjumatu nähtus. Korea publik tundus olevat harjunud publikusse pöördumistega ning kippus näitlejatega suhtlema, siin-seal vahele hüüdma, näpuga näitama ja kergelt seksiteemalistel hetkedel silmi peitma. Ometi neile meeldis.

Viimaseks nähtud lavastuse, islandlaste “Memento mori” (trupilt Hugleikur and Leikfelag Kopavogs) sisukokkuvõte hirmutas suurte teemadega, kuid trupp lahendas selle teatud õhulisusega. Süžee rääkis üheksast surematust, kes kokkulepitud ajal ja kohas kohtuvad. Äkki üks neist sureb ning ülejäänud ütlevad lahti vaikimisvandest ja hakkavad juhtunu mõistmiseks elu-surma teemal üksteisele küsimusi esitama. Ükshaaval ilmnevad kõigi elu- ja surematuselood. Keerukast teemast hoolimata oli see nauditavalt dünaamiline ja humoorikas etendus, mis põimis pikki monolooge, kiireid vahepalasid ja eneseiroonilisi muusikanumbreid. Tingliku kujunduse ja ajatute küsimuste kõrval oli palju kaasaegse kultuuriruumi märke, hetki filmidest ja tuntud teatrimomentidest. Veidi jäid häirima suure trupi ebaühtlane tase ja tüki pikkus, kuid plussina mõjus moraalilugemisest ja lõpplahendustest vaba käsitlus.

 

Põhjamaa karge sära

Kokkuvõtvalt jäi silma Põhjamaade tugev esindus, mis kaugesse Koreasse oli kohale tulnud. Erinevalt Ameerika Ühendriikidest ja Ladina-Ameerikast, Austraaliast, Kanadast ja paljudest teistest suurtest regioonidest, kust ühtegi truppi kohal ei olnud, mängis Põhjamaa teater festivalil ülisuurt ja populaarset rolli. Kas tulenes see parematest finantsidest või lihtsalt harrastusteatri tugevamast traditsioonist, ei tea, kuid vaieldamatult hea oli nii kaugel kodust näha niivõrd eeskujulikke ja ühtehoidvaid lavajõude. Ja kuigi Eestist ühtki esindajat laval ei olnud, võis end vabalt tunda osana Põhjamaa suurest perest.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming