Harrastusteatrite riigifestivalil tõdesin: vajatakse naist

Anneli Saro

Harrastusteatraalid võiksid lavastusprotsessi alustada korralikust tekstianalüüsist.  

Jumal (Meinhard Uiga), ingel Anonymus (Mart Usin) ja Eeva (Maive Käos) Võru Teatriateljee lavastuses. Jaanis Valk

Teoteatri suvelavastus “Draakon”. Priit Grepp

4. – 6. novembrini peeti Võrus harrastusteatrite riigifestivali, kus sel aastal soovis osaleda rekordiliselt üle 30 trupi. Neist pääses festivalile vaid 8, lisaks neli maakonnafestivalide võitjat ning kolm suvelavastust, mida hinnati videote põhjal. Need faktid iseenesest näitavad teatriharrastuse populaarsuse ning asjaarmastajate eneseteadvuse tõusu. Ning olgem ausad – on ka põhjust!

Kokkuvõttes üllatasid kaks aspekti: tõsine repertuaarivalik ning näitlejate silmapaistev orgaanilisus. Isegi kutseliste teatrite “Draama” festivalide programmid ei kannata võrdlust selleaastase harrastusteatrite ülevaatusega, kus olid kavas peamiselt maailmakirjanduse klassikasse kuuluvate autorite nagu Tšehhovi, Elioti, Milleri, Arrabali, Mrożeki, Ionesco, Kane’i näidendid. Sekka mitmed eesti autorid, nagu Raudsepp, Valton, Tätte, Kivastik, Ilves. Pealegi, kuna suurem osa neist, kes üles astusid, ilmselgelt nautisid laval olemist ning näitlemine tundus neile olevat väga loomulik elutegevus, siis oli seda ka saalist meeldiv vaadata.

Adlase ülemvõim

Festivali grand prix’i läks Tartusse Vilde teatrile lavastuse eest “Vajatakse naist”, mille on lavale seadnud Raivo Adlas. “Vajatakse naist” koosneb kuuest Bukowski ja Valtoni tekstidel põhinevast stseenist, mis käsitlevad meeste-naiste suhteid. Põhirõhk oli siin asetatud näitlejatöödele, mis noppisid festivalil koguni neli preemiat. Teiste kütkestavate rollide hulgas paistis oma täpse ja väljendusrikka mänguga silma Oleg Želudkov, kes tunnistati ka parimaks meesnäitlejaks. Siinkohal tuleks mainida, et nagu festivalil “Draama 2005”, nii paistab ka harrastusteatrite repertuaaris silma esiteks naiste rollide vähesus või teisejärgulisus loo seisukohalt ning kas siis sellega seotult või mitte ka naiste rollide üheplaanilisus ja ebaveenvus. Artikli pealkiri viitabki pärjatud lavastusele ja samas sellele, et eesti teatris vajatakse naisi. Nõudmised naistele on aga nii elus kui teatris kõrged.

Tartusse läks veel mitmeid teisigi preemiaid. Üks kõige liigutavamaid lavastusi oli Mart Kivastiku “Nokia 3310” Kroonuaia Priitahtliku Näitemänguseltsi esituses, lavastajaks Katrin Luts. Selles võõrandunud peresuhteid ja naiivset usku kommunikatsioonivahenditesse lahkavas loos tegi pereisana võluva ja vahetu rolli Andres Jõgar. Triin Tõru mängis Koer Lallu ainult füüsilisi väljendusvahendeid kasutades usutavaks ning jälgitava siseeluga spanjeliks, pälvides selle raske ülesande täpse täitmise eest parima naiskõrvalosa preemia. Kuna teatrilaval võib tihti näha mitmesuguseid isikupäratuid kutsusid ja kiisusid, siis andis see roll silmad ette meie lasteteatrile. 

Raivo Adlase töödest võis festivalil näha koguni kolme, lisaks eelnimetatule ka Elioti “Mõrva katedraalis” Palamuse amatöörteatri esituses ning Aapo Ilvese “Sillapää Ossi kronikat” Räpina rahvateatri esituses. Kuna ka nendes lavastustes näitasid mitmed näitlejad üles üllatavalt kõrget taset, siis tunnustati Adlase silmapaistvat tööd harrastusnäitlejatega eripreemiaga. Näiteks kolme Palamuse näitleja Rüütlite monoloogid kujunesid suurepäraseks kõnepidamis- ning veenmisoskuse õppetunniks, millest Eesti poliitikutel oleks palju õppida. Kolmest sügavaima mulje jättis Jaanus Järs, kelle rollis võis täheldada ilmseid sarnasusi Urmas Paetiga ning kellele läks ka parima meeskõrvalosa preemia.

Elamused Võrust ja Tartust

Harrastusteatrite festivalil tõusid üldse tähelepanu fookusesse lavastused, kuhu olid kaasatud elukutselised teatripraktikud. Raivo Adlase suurest panusest harrastusteatrite liikumises sai juba räägitud. Parima lavastaja preemia pälvis Taago Tubin, kes tõi Võru teatriateljees lavale Milleri näitemängu “Ilma luuminõ & muu äri”, ning kunstnikupreemia Mihkel Ehala sama lavastuse väga nutika ja kauni kujunduse eest. Tubin, Võru teatriateljee ning selle andekad näitlejad (Meinhard Uiga, Tarmo Tagamets, Agu Trolla jt) on laiemat kuulsust kogunud ehk eelkõige Madis Kõivu “Ennolaga” (2003, raadioteatris 2004). Ka “Ilma luumisõ…” atmosfäär ning mänguvõti olid köitvad ning läbitöötatud, kuid näitlejail näis raugevat jaks enne festivalietenduse lõppu, nii et publikule teada-tuntud pattulangemise lugu kulges langevas joones ning mitmed olulised teemad (nt isa-poja suhted) jäidki välja mängimata.

Festivali kõige teravama elamuse pakkus Tartu üliõpilasteater, kes mängis Kalev Kudu lavastatud Sarah Kane’i “Puhastatut”. Kane’i skandaalse kuulsusega tekstid on eesti teatriringkondades juba mõnda aega käest kätte ringelnud, kuid lavale veel jõudnud pole. Žüriil lavastusega küll erilist emotsionaalset või intellektuaalset kontakti ei tekkinud, kuid kiita tuleb näitlejatöid, eriti Kerttu Moppelit (parim naisnäitleja) ja Martin Liirat (terviklik ja mõjuv rollilahendus). Suvelavastuste laureaadiks kuulutati Teoteatri “Draakon” (lavastaja Ain Saviauk), mille loomises olid osalenud samuti mitmed oma ala professionaalid.

Suurt vahet pole

See, et asjaarmastajad on sattunud võistlema kutselistega, tekitas žüriiliikmetes ühelt poolt eetilisi kõhklusi, kuid lõpuks leiti siiski, et igasugust koostööd tuleks pigem julgustada kui karistada ning tegijate professionaalset tausta arvesse ei võetud. Tegelikult tõstatub siit üldisem küsimus, kuidas suhestuvad omavahel mõisted “professionaal”, “elukutseline” ja “harrastaja”. Näiteks kas kõik koolilõpetajad on kohe professionaalid? Kui inimene ei tegele mõnda aega oma erialaga või ainult harrastab seda vahetevahel, kas ta (nt näitleja) võib oma professionaalsuse kaotada? Kas elukutselist, kes pole ametit koolis õppinud, kuid on omandanud ametisaladused töö kõrvalt, võib samuti kutsuda professionaaliks jne?

Harrastusteatrite festival üllataski eelkõige sellega, et ka elukutseliste ja asjaarmastajate teatritegemisi ei eralda sügav veelahe, vähemalt saalist vaadates, ning parimail juhtudel astuvad harrastustrupid kutselistele kandadele. Nii et armastusega võib teatud tehniliste oskuste puudumist korvata. Siiski ei tahaks harrastusteatraalidel soovitada rõhuda ainult armastusele, vaid lavastusprotsessi võiks alustada korralikust tekstianalüüsist, et igaühel oleks väga täpselt selge, keda ja mida laval jäljendada ja väljendada. Loomupärast lavalist orgaanilisust näib eestlastel olevat piisavalt.  

Kui vaadelda harrastusteatrite liikumist laiemalt, siis tundub (kahjuks pole seda valdkonda Eestis uuritud), et meedia tähelepanule lisaks võiksid asjaarmastajad teenida ka laiema publiku suurema huvi kui praegu. Võrdluseks näiteks mõned faktid Hollandist, kus 13% elanikkonnast külastab kutseliste teatrite etendusi (Eestis ~50%) ning 13% asjaarmastajate etendusi, kusjuures need kaks rühma enamasti ei kattu. Sümptomaatiline on seegi, et paljudes riikides kasutatakse sõnaga “amatöörteater” paralleelselt mõistet “kogukonnateater” (community theatre). Eesti harrastustruppide kohta üldisemalt seda sõna praegu minu meelest kasutada ei saa, sest kui Võru teatriateljee ja Räpina rahvateatri (viimane keskendus ka kohalikule ajaloole) osaliselt võrukeelsed etendused välja arvata, siis muid kitsalt lokaalseid, sotsiaalseid või ametialaseid teemasid käsitlevaid või kogukonnatunnet loovaid lavastusi ma ei näinud ega tajunud. See pole muidugi mingi patt, pigem kasutamata võimalus.

Teatriuurijana huvitas mind festivalil ka see, kuidas esinejad oma tegevusega teatrit defineerivad ehk kuidas nad teatri olemust mõistavad ja milliseid väljendusvahendeid kasutavad. Nagu juba öeldud, oli repertuaari ja stiilide skaala rõõmustavalt lai, kuid ilmselt suunavad asjaarmastajad oma tegevuse eelkõige sissepoole, proovidesse kui kogukondlikku(!) tegevusse ja mängu, nii et sisulisel tasandil publikuga suhtlemine jääb tihti teisejärguliseks. Ilmselt võimendas seda muljet ka festival, et etendus on pigem senise lavategevuse ülevaatus ja isiklik proovilepanek kui etendajate soov vaatajatele midagi olulist edastada. Just sellepärast tekkis saalis tihti küsimus: miks on valitud see tekst? Seegi kommentaar viitab pigem võimalusele kui tahab olla etteheide mängulusti säilitanud ja teatud lavameisterlikkuse omandanud ühiskondlikule aktiivile.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming