Hea eesti teater

Ivar Põllu

Eesti teatri juubelipidustused pidid algama järgmisel aastal, kuid kõiges kõige tublim Tallinna Linnateater  kuulutas juba laupäevase

Tammsaare-esietenduse eesti teatri aastale pühendatud ürituste sarja avalöögiks.

 

Niisiis ? palju õnne, hea professionaalne eesti teater ja inimesed selle sees. Aga millest me räägime, kui kutseline kunstiline teater jutuks tuleb?

Eesti teater on hea teater. Seda kinnitavad mitmed väliseksperdid, kes on meie teatrit näinud. Keda selle eest kiita? Eelkõige stabiilset arengut riigistatud repertuaariteatrina. Iga-aastane ülevaatus ja premeerimine, samuti ühest koolist ja koolkonnast pärit teatrite kunstilised juhid on taganud eesti teatrile kindla kvaliteedi. Ebakvaliteetse kunsti, mida endale mõnikord lubavad mõned lavastajad või isegi pealavastajad, tõrjub olematusesse ja unustusse vastuvõtukomisjon, kes paigutub (vähehaaval) aastate jooksul täienedes ümber ja tegutseb erinevate ?üriide nime all. Vastuvõtukomisjoni võib nimetada ka eesti teatri kunstinõukoguks. Suures osas on selle kunstinõukogu poolt tehtud hea aednikutöö viljaks eesti teatri kõrge kvaliteet. Mida teeb hea aednik? Ta kärbib lokkavaid põõsaid ja puid, mõnel kärbib ladvagi, et viljakandvaid oksi kasvatada. Hea aednik ohverdab mõned oksad, et kõigile teistele jätkuks rohkem ja ühtlasemalt valgust. Hea aedniku töö eesmärk on saagikus ja kvaliteet. Ja, mis pole vähem tähtis ? hea aednikutöö on esteetiliselt nauditav.

Kui rääkida kvaliteedist, tuleb rääkida hindamisest. Eesti teatris lähtub hindamine otseselt kvaliteedist. See on ka loomulik, et otsitakse parimaid, valitakse paremaid, tõstetakse esile paremaid. See on loomulik, et tähtis on kvaliteet, mitte kvantiteet.

Samas justkui peale kvaliteedi ja kvantiteedi midagi muud polekski. Tähendusi kannavad tihti hoopis muud asjad, muud vaatenurgad. Kuid kvalitatiivsus on hea ja turvaline, see on korralik asi, kindel kaup, stabiilne toetuspunkt. Turvalisust pole kunagi üle, eriti kui terroristid ründavad ja terroristide vaenlased ründavad ja toetusi kärbitakse ja lollus roolib. Ebastabiilset on nii palju, et tõesti, vahel tundub, et ainuke, mis loeb, on kvaliteet.

Kuid ka kvaliteetset kaupa on nii palju, et segadus on kerge tekkima. Kui aus olla, siis kvaliteet eristamist ei hõlbusta. Me räägime kvaliteedi järgi mõõdetud kunstist, mis põhimõtteliselt on kvaliteedikontrolli läbinud kaup. Kindel kaup on kindel mats kultuurielamuseks, eriti kui ootusi kunagi ei peteta.

 

Antropoloogiliselt

enesessesuletud

 

Seega tundub, vähemalt võib tunduda, et eesti teatri kõrge tase, mõõdetuna kvaliteediga, võib olla ettekujutus. Eestis on väga kõrge turvalise, antropoloogiliselt enesessesuletud teatri tase. Kuid enamasti ei kanna see muid tähendusi, kui et elu on kummaline, armastus on ime ja et vahel me lihtsalt unustame teineteisele silma vaadata. Vahele tööst väsinud inimestele ehmatusi, kalestumisvastaseid klomp-kurku-kohti, naerukohti kõigile, hämaraid kohti koduteele, hellastuvaid, heiastuvaid, hõllanduvaid ja seostuvaid kohti kriitikutele ja loomulikult paar kujundit, mis oleksid rahvusvaheliselt arusaadavad. Ühesõnaga ? nii palju head inimlikku kraami. Selline inimlik, kvalitatiivselt ennast kordav ja refleksidesse suletud teater on kindel kaup, kunst, mille kadumisest oleks väga kahju ja mis alati peab jääma, kuid mille lõpptulemust lähemalt uurida ei maksa, kui, siis ehk antropoloogilisest huvist, ehk siis selle mõju publikule (nt iibele, lahutuste arvule, rahvusliku enesemääramise seisule, vastuvõtlikkusele piletihinna tõusu suhtes jms).

Hindamissüsteem, mis toodab kvaliteetset teatrit, näib välistavat, et halb lavastus võib olla positiivselt kõnekas, välistab ka selle, et halb lavastus võiks olla omaette kunstiline eesmärk. Et halb komponent või integreerimatus, mis tekitab halva mulje, võib olla kõnekas. Kuid teinekord võib praak olla hea, mõnikord võib praak olla kvalitatiivse võidurelvastusega võrreldes teisel tasandil, mitte lihtsalt alla jäänud. Et praak võib olla ka labane, tüütu ja mõttetu, on paratamatu. Aga hetkiti võib ta kanda kogu universumi mõtet (kõlagu see pealegi suureliselt).

Kvalitatiivne teater (kui seda sõna kasutada teatava üldistusena), lähtub silmagi pilgutamata tõsiasjast, et vaid inimene loeb, ning tõestab sedasama ? ja seda kaua, enamasti ilusasti ja süvenenult. Kuid teatri eesmärk ei tohiks olla näidata ainult inimest, isegi kui see on väga sügav inimene, justkui terve maailm ?, vaid ka tema olemist maailmas (ja kõlagu seegi pealegi suureliselt). Enamasti ei suuda seda mitte kvaliteetne teater, vaid praak. Praagi olemus, tema ambitsiooni ja tulemuse vahe võib olla kõnekam kui premeeritud ja festivalidel lõikav jalad-maas-toode.

Selle tunnistamine ei taha aga mahtuda hästi hea eesti teatri raamidesse. See põhjendab ka, miks on eesti teater hea ja kõrgetasemeline, aga sellele vaatamata enamasti igav ja tüütu. Miks peab eesti teatrit draamafestivalile tulnud välismaalastele peale maksma?

 

Teatrikunst kui koolipink

 

Miks tundub see jutt eesti teatri diskursuse foonil nii nõrk? Põhjust võiks otsida juurte juurest ? ja juuri ei pea otsima kuigi sügavalt. Juubilarist eesti teatri juuri ei pea otsima rituaalsest ega boreaalsest konstruktsioonist. Teater pole sellisena, nagu me teda armastame ja ohjeldamatult külastame, meile ürgselt omane. Kas on põhjuseks nõrk valgus, must lagi või madal elatustase, pole teada. Teada on aga teatrikunsti algus Eestis.

See oli pigem teater kui idee, teater kui kasvatus ja kultuurne kaasategemine, mis XIX sajandi keskpaiga paranenud tingimustes juurdus; teater on hernhuutlaste usupuhastuse järgmine samm. Teater kui kultuurikasvatus oli vahend, idee; teater kui praktika tuli veel maarahva ruumi integreerida. Et teatrikunsti kultiveerimine oli osa rahvuseks saamise programmis, pole kellelegi uudis. Samasse ritta kuulusid ka oma eepos ehk müütide euroopastamine ja tsementeerimine ning koori- ja puhkpilliharjutused ehk muusikalise arengu süstematiseerimine (et on autor, on interpreet ja on publik). Osa toredaid inimesi hakkas kirjanikuks, osa kujutavaks kunstnikuks, osa harjutas esinemiskunste. Peagi koondusid koori- ja puhkpilliharjutused seltsidesse ja seltsid majadesse, mida hakati teatriteks nimetama.

Kuid juba enne oli kinnistumas seltsis teatritegemise tähendus. Osal seltsidel olid kõrged hariduslikud ja kasvatuslikud eesmärgid ning nende poole püüeldi käsikäes karsklusega, mängiti eelkõige väärtdramaturgiat ning loomulikult võimalikult kõrgel tasemel. Oli ka reaalsemate eesmärkidega seltse, mis huvitusid eelkõige puhveti läbimüügist. Lõpuks polegi tähtis, kas peale jäid joodikud või karsklased, uut vajadust tekitati ühtmoodi. Ja et linnas polnud suuri rehealuseid, kus koos käia, siis sai teatrist kooskäimise ja koostegemise koht.

 

Professionaalsus

 

Aga lase kamp matse kokku, kohe on kohal ka labasus ja toorus. Kõige ehedamal kombel on seltsi traditsioon vist säilinud kammerkoorides, kelle kooskäimiste, laagrite ja kontserdireiside pealisülesanne on varjamatult pingestatud moraalsest ebakorrektsusest. Joomine ja liiderlikkus pole võib-olla prevaleerivad, kuid hõõguvad tuha all ja käivitavad paljusid kultuuriprotsesse. Sellest pääsemiseks on ainuke tee professionaalsus. Suvalisuses on professionaalsuse selgeimaks ja kergeimaks kehtestamisvõimaluseks kvaliteetsus.

Mida rohkem hakkasid teatrid saama toetust riigilt, seda enam liikus asi kvaliteedikontrolli suunas. Ehk oli selle taga süütunne? Riik ju annab raha, selle eest peab ikka tegema kvaliteetset, professionaalset kunsti. Ega mingi laadaveiderdaja raha ei saaks.

Kui nõukogude ajal teatrid riigistati, hakkas toimima otsene kvaliteedikontroll teatrite kunstinõukogude ja riikliku teatrite valitsuse kujul. Kas riiklik repertuaaripoliitika oli samasugune kui praegune, esteetilistest tõekspidamistest lähtuvalt kunstilisi, professionaalseid kvaliteete toetav, pole oluline. Tegemist oli raudselt kvaliteedikontrolliga, muidugi kehtiva nõukogude stiili, esteetika ja kultuuripoliitika raames.

Kui nõukogude kord uude eesti korda suubus, kadus teatri kunstilise kvaliteedi kontrollist nõukogude stiil, alles jäi vaid selle inimlikum pool, inimliku teatri kontroll. Repertuaari võeti ajuvaba angloameerika meelelahutust, kuid seegi oli kvaliteedikontrolli meelest õigustatud, kui sai tehtud kvaliteetse teatri normatiive, sisepõlemist ja suhete selgust silmas pidades. (?Mulle ei meeldi, mida ta teeb, aga mulle meeldib, kuidas ta seda teeb.?) Õigustuseks oli ja on ka see, et pealetulnud meelelahutus aitab vana teatrit vee peal hoida ning teenitud raha eest saab teha kunsti, mis allub kvaliteedikontrollile ka temaatiliselt. Tänane teater on ühendanud endas seltsi ja karskusseltsi: end kergemeelsemana müües kuhjatakse ressursse, mille eest olla karske, ideeline, hea ja sügav. Kõlab nagu suvaline sõjaõigustus.

 

Praak

 

?Teater? tähendab eesti keeles institutsiooni, maja, organisatsiooni, süsteemi, mis tegeleb sadakond aastat tagasi maale toodud ?teatrikunsti idee? õhtust õhtusse lihakstegemisega (et eestlane oleks kultuurne nagu iga teine eurooplane või ameeriklane ? või siis nüüd juba, et eestlane oleks kultuursem kui eurooplane või ameeriklane, sest ?neil? ?sellist? teatrit ei ole ? enam). Et see üritus teelt ei kalduks, on aastakümnete jooksul formeerunud omalaadne riiklik-antropoloogiline piitsa ja prääniku süsteem, mis hoiab alles tõupuhast kvaliteetset kunsti. Eesmärgi nimel on lubatud kõik, kaasa arvatud angloameerika päritolu labasuste abil ressursside kuhjamine ja varumine ning muu kõrvaltegevus, mis mahub ?teatri? kui teenindusasutuse nime taha. Et see kvaliteetne teater on steriilne, kiratseb ka teatrikriitika, sest sisuliselt ei olegi sellisest kunstist mitte midagi kirjutada (väga huvitavalt saab aga teinekord kirjeldada lõpptulemuseni jõudmise protsessi).

Nagu pärast kriitpaberi kättesaadavaks ja kõige odavamaks paberiks saamist on trükikunst oma esteetika leidnud loodussõbralike ja korduvkäitluses materjalide kasutamises ning arvutigraafikas muutub aina olulisemaks inimlik viga, nii võiks ka teatri väljapääsuks olla ? toota kõnekat praaki. Tartu kunstikuu raames Lutsu teatrimajas toimunud interdistsiplinaarse salongi ühel õhtul nägin mitut vormiliselt tehniliselt ebaõnnestunud performance?it, mis olid oma kõnekuselt ja sügavuselt üle enamusest elu jooksul nähtud teatrist (see teadlik elu pole olnud muidugi eriti pikk) ? ning seda just oma vea tõttu. Viga, praak, näitas kõnekalt etenduskunsti stampe ja püüdlikkust tekitada illusiooni (või siis illusiooni selle tekitamise eiramisest). Esinejate tõsine pettumus ?nurjumise? pärast oli ehe ja naljakas, paljastades nende ?kõige paremad, kunstilisemad? kavatsused.

Poleeritud ja rafineeritud teatrivaim kaitseb meid kiskjalike bürokraatide eest, samuti sünnib niimoodi võib-olla tõeline läbielamiskunst. Aga võib-olla on sellest vähe? Ilmselgelt praagi tootmine pole lahendus ja teatritegijate praagi mitte väga huumorivaba analüüsimine ei ole kõige populaarsem viis teatrit uuendada. Aga võib-olla polegi teda vaja uuendada, vaid ta uuesti välja mõelda?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming