Hella Wuolijoe mitu palet

Arne Merilai

Varjulejäänud näitemängus „Dr. Lucius ja Luuletaja” on küllalt ajalist ja ajatut kirge, et ahvatleda läänemeresoome teatreid lahendusi leidma.Hella Wuolijoki, Dr. Lucius ja Luuletaja. Toimetanud Jüri Talvet ja Ele Süvalep. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2013. 92 lk.

Juhan Liivi mõtteradu käies jõudis Jüri Talvet Eesti teatri- ja muusikamuuseumis Hella Wuolijoe Liivi-ainelise draama käsikirjani ning üllatus „väärtteosest”. Eepilis-sentimentaalsena viitab näidend ka sümboltasandile Kristuse-Luciferi pingeväljas. Paraku ei ole näitemäng üsna wuolijoelikult mitte kõige teravam-sügavam tegelas- või tegevusloomes, kuigi episooditi särav, aga on kahtlemata täiesti trükikõlblik. Seda enam imestagem, miks kultuurkapital küll nõustus eraldama stipendiumi professor Talveti pikemaks saateesseeks,1 kuid keeldus trükitoetusest. Kui leitakse kuulsa kirjaniku terviklik algupärand, kas ei kuulu see siis aprioorselt avaldamisele? Kui kohalikud eestkostjad on võib-olla tüdinud raamatute ja autorite üleküllusest, siis põhjanaabreile mõeldes tundus siiski patt üllitamisest loobuda – mistõttu anti teos välja teadustöö napi eelarve toel. Niisiis tehti sohki.

Mitmeski mõttes oksümooriline tegelane. Kultuuris ilmnev kultuuritus olgu selle artikli esimene oksüümoron. Hella Wuolijoe karakter(e)ile lähenedes tuleb kergesti meelde see stilistika alusmõiste, mis tähendab vastuokslikku ühendust nagu jäine tuli (kr oxys+mōros’ teravalt juhm’, ld contrapositum). Seesugune konfliktsus oli kahtlemata fooniks ekspressionismile, mille taust on ka „Dr. Luciuse” puhul tajutav, et hiljem taas välja lüüa koostöös Bertolt Brechtiga. Põhjapanevalt sisustavad oksüümoronid aga sürrealismi, millega Wuolijoke otseselt seostada ei maksa, kuigi „Dr. Luciuse” edutus hilisarenduses „Kuningas õuenarrina” tuuakse juhtumisi sisse ka sürrealismi lendsõna, et pisut kaasajastada Juhan Liivi ja Eino Leino prototüüpide põhjal loodud dramaatilist koondtegelast.

Ent siiski: vastuolulise isiksusena on Wuolijoki – vähem küll loomingus sentimentaalsevõitu realistina, seda enam aga ühiskondlikult, poliitiku ja ideoloogina – mitmeski mõttes oksümooriline tegelane. Kas ta oli eestisoomlane või soomeestlane? Kas rahvuslasest kosmopoliit, kommunistlik ärihai või kapitalistlik sotsialist? Mõni imestab, teine imetleb, kuidas võib korraga olla sotsiaaldemokraadist turuhangeldaja või punane mõisnik. Kumma klassi, ekspluataatorite või sulaste haljast või paljast oksa nii saetakse? Tema kui patriarhaalne matriarh või matriarhaalne patriarh pakub peakratsimist ka feminismile: tugev naine, kes lõi omale piisavalt avara rolli – omaenda reeglid šovinistlikus maailmas – ja mahtus vabalt sellesse. Temas on nähtud nii riigireeturist rahutoojat kui ka – olgu naivistlikku või pragmatistlikku – Stalini-imetlejat. Viimane oli muidugi juba ülekeeratud vint, mingi võimutahte tajunihe ja trotsi perversioon. Tema eluaegne paleus Jaan Tõnisson püüdis seda suhet – tütrepojast välisministri Erkki Tuomioja teatel – baaside lepingu aegu isegi ära kasutada, ent lootusetult.2

Niisiis midagi radikaalselt katakreetilist, disparaatset on Wuolijoe kuvandis põhiline: liebende Streit, võiks öelda hermeneutik, poleemiline armastus, tülitsev lembus. Ehe dramaatiline lähtepunkt, esteetika põhinõue ehk kontrastiprintsiip on algusest kaasa antud. Seejuures skisoanalüüsiga ei oleks suurt midagi peale hakata, kuivõrd tegu oli elutervisest pakatava, tüseda ja rõõsa maatüdrukuga, kellele ei käinud üle jõu ei sisemised lõhed ega väline vaen. Kummaline, ent põhifoonil kumab siiski läbi mingi ebaadekvaatne sürreaalsus, unenäoline nihestus vastuolude tühistuses – n-ö kuusillal ehk öisel järveveel kõndimise murueidetütrelik unistus, mille revolutsiooniliseks moondeks oli Bretonil kahest revolvrist huupi tulistamise soov rahvarohkel tänaval. Kuid Niskamäe põhjamaises kliimas mähkub selline ulmalõng siiski liialt uttu (kui brechtilik võrgutus sulgudesse jätta).
Paar ilmutavat oksüümoroni võiks siiski lisada eesti kirjandusloo vaates. Mulgi kirjaneitsi näikse ühelt poolt olevat külasentimentalist-realist, „Libahundi” ja „Tuulte pöörises” protestidraamade looja August Kitzbergi taaskehastus, seejuures aga ka tema kuulsa tegelase, võimuka rahajõmmi Kauka jumala teisik – ühes ja samas isikus. Selles kõrvutuses on küllap saatuse irooniat! Teiselt poolt on põnev, kuidas tarmukast ja edasirühkivast neiu Murrikust kujunes üks soome tuntumaid autoreid maailmas, kus Aino Kallas jäi siiski üsna tundmatuks, pöördvõrdeliselt eestitütar Sofi Oksasega tänapäeval.
Avaldamisväärsusest. Näitlejate seas levib soovitus, kuidas peaks publik teatrisse suhtuma: kui lähed kaevule vett jooma, võta omale kruus kaasa – avatud ja empaatiline meel, mõtlemisvõimeline pea, kunstijanu. Milliseid väärtusi leiame „Dr. Luciusest”, et äratrükkimine ei tunduks patt? Jüri Talvet on toonud esile mitmeid maailmakirjanduslikke võrdlusi: ekspressionismipärane Eugene O’Neill, psühhologiseeriv Henrik Ibsen, üksildane mässaja Virginia Woolf, robustne marksist Bertolt Brecht. Tema meelest kuulub „Dr. Lucius” „selliste lavateoste hulka, mille eelduseks on realismi, sümbolismi ja ekspressionismi sümbioos”.3 Üldistavalt toonitab ta kahte põhimotiivi: seda teost „võiks käsitleda eesti filosoofilise draama ühe esimese tõsise katsetusena, nagu ka meie varajase naisõigusluse ühe kirkaima avaldusena kirjanduses”. Paraku oli sellel „mitmesuguste, nii seaduspäraste kui ka juhuslike asjaolude kokkulangevusel määratud jääda käsikirja tervelt 80 aastaks”.4
Naisvaatepunktist kahtlemata inspireeriv ja endiselt aktuaalne tähelepanek. Ent kuidas võtta filosoofiaväidet? Tammsaare „Juudit” (1917–1921) oli juba küllalt filosoofiline muidugi; ka sümbolistlik-allegooriline „Kuningal on külm” (1936) jõudis valmida veel enne „Dr. Luciust”. Ka Hugo Raudseppa peeti omal ajal üsna filosoofiliseks, mitte üksiti jantijaks: näiteks näidendeis „Siinai tähistel” (1928) või „Põrunud aru õnnistus” (1931) tegeletakse üleajalise piiblitemaatika ja elufilosoofiaga: vitalism, freudism, pragmatism, sotsiaalne satiir. Tema „Vedelvorsti” (1932) oblomovlus on ka vägagi mõtteteaduslik küsimus. Rudolf Reimani „Painaja” (1925) esindas ekspressionistlikku sümbolismi, nietzscheliku illuminaadi võitlust tumeda massiga. Lavadebüüdi tegi see Leigo festivalitalu metsas küll alles hiljuti Anne Türnpu, Jaan Toominga ja Eva Klemetsi ühistöös. Seega tõepoolest, üheks esimeseks eesti filosoofilise kallakuga näidendiks, mille algmärkmete aeg jäävat koguni 1932. aasta kanti, võib „Dr. Luciust” pidada.
Tubli positivist Oskar Kruus jätab oma monograafias „Hella Wuolijoki” (1999) „Dr. Luciuse” selle mõtteloolises või kunstilises potentsiaalis kahjuks siiski mõtlematult varjule. Ta kirjutab: „Kahe esimese Niskamäe-näidendi edu innustas Wuolijoke paiskama teatritesse järjest uusi lavateoseid. Ta otsis üles näidendivisandi Juhan Liivist „Dr. Lucius ja Luuletaja” (figureerib ka nimetusega „Lutsifer ja luuletaja”), mis oli kirjutatud melodraama „Koidula” loomise ajajärgul. Oma sekretäril Valve Saretokil laskis kirjanik töödelda eestikeelset teksti, dikteerides juurde uusi lõike. Valve Saretok on Wuolijoe tolleaegset eesti keelt iseloomustanud nii: „See oli segu Lõuna-Eesti murdest, ärkamisaegsest kirjakeelest ja lausa soome keelest, kui eesti mälu oli üles ütelnud”.”5 Biograaf tõdeb: „Wuolijoki kavatses saata näidendi „Dr. Lucius ja Luuletaja” Tallinna „Estonia” teatri näidendivõistlusele. „Estonia” arhiiv hävis teatrihoone põlemisel ning võistluse materjale pole säili­nud, ka ajakirjanduses ei leidu teateid Tallinna läkitatud käsikirja kohta. Küll tõendab „Vanemuise” teatri direktori Otto Aloe kiri, et Wuolijoki on talle 1938. aasta lõpul Tartusse lavastamise eesmärgil kaasa andnud „Dr. Luciuse”. O. Aloe ja „Vanemuise” dramaturg Peet Vallak on leidnud, et pakutud näidend ei sobi ümberehitatud teatrihoone avatükiks 1939. aastal, kuid seda loodetakse lavastada edaspidi. Ent mängimata see jäi, küllap asja­likumal kaalumisel tunnistati näidend ka „Vanemuises” nõrgaks.”6
Selgub siiski, et mahategev hinnang – „nõrk” ja „küllap” seepärast keelduti – on sisuliselt põhjendamata ja viib biograafi rappa. Teatraalide märkmetest võib välja lugeda pigem vastupidist  – et tahetakse edaspidi lavastada. „Juuraku Hulda” ja Niskamäe lood olid Eestis toona ülimenukad. Ja kuigi „pieteeditundetut”, „järjekindlusetut”, „laialivalguvat” ja „stiile segavat” „Koidulat” vaenas aktiivselt konkurent Arthur Adson, ning seda elu lõpuni, ei kogenud seegi lavastus kiituse või publiku põuda ei Estonias (nimiosas Erna Villmer, lavastaja Ants Lauter) ega Vanemuises (Liina Reiman, Eduard Türk). Aastatel 1932-1933 ilmus „Koidula” kohta umbes 40 kirjutist, mis on üsnagi tormiline.7 Seega oli Wuolijoki pigem kõikjal oodatud kui kuskil tõrjutud nimi. Algupärandite nälg meie teatrites on kogu aeg suur olnud, ka päris nõrku tekste seatakse lavale ja antakse jõudumööda sünnitusabi. „Dr. Lucius” on aga kahtlemata täiesti näideldav näidend, kuigi jäi kogemata kardina taha.
Mispärast nõnda? Tekib aimdus, et võistlusel esile tõsta ja lavastama ei kiputud teost pigem mingil kõrvalisel motiivil. Poliitilist põhjust seekord ei leidu, kuigi 1932. aastal katkestati näidendi „Minister ja Sarvik” (algselt „Minister ja kommunist”) lavastusprotsess Estonias, kuna see riivas mitmekordset ministrit Aleksander Oinast, kes oli 1919. aastal seltsinud ja varjanud teist prototüüpi Viktor Kingisseppa ning selle „Oinaadi” tõttu ka ametist tagandatud. Läbinähtavate ja negatiivselt edastatud prototüüpide küsimust võib aga siiski eeldada –
kas mitte liiga lühike ajaline distants? Luuletaja lunaatiline ja ebastabiilne karakter koos tema „dekoratiivsete” „trabantidega” (nagu ütleb Kruus) Vari ja Käkimäe Kägu (kes pigem ekspressionistlikud ulmakujud) ei saanud ehk olla enam takistuseks. Kuid vististi tundus 1927. aastal lahkunud psühhiaater Juhan Luiga ootamatu demoniseerimine Luciferiks üsnagi võõrastav? Luiga mälestus kultuuriteadvuses oli väga positiivne, eriti just haige Liivi eest hoolitsejana, mis häda oli talle varju heita ehk tänu asemel laimata.
Wuolijoel oli aga tekkinud isiklik vimm endise austuse asemel: oli ta ju väga lootnud, et Aino Kalda armuke aitab Eino Leinot selle joomatuuridest võõrutada, kuna see kiskus tema abikaasat Sulot allakäiguteele. Luiga missioon kukkus aga läbi ning alkohoolikust Sulost ja tema abielust ei saanud enam asja. Naise hinge sugenes leppimatu vaen, kuigi ambivalentne imetlus terava vaimu vastu jäi. „Doktor Luigas,” mäletab Valve Saretok Wuolijoke õhkamas, „oli tunda midagi deemonlikku. Ta oli väga huvitav mees.”8 Vaino Vahingu sündroom, võiksime märkida.
Samuti Tuglase ja Suitsu joontega noorte salongikirjanike naeruvääristamine ei oleks kultuuriüldsusele tundunud kuigivõrd koomiline, sest ühiskonna respekt elusate nooreestlaste vastu aina kasvas – Wuolijoe satiiriline hoiak sattus ennatlikult isolatsiooni. Tema positsiooni olnuks vististi nigel lavadelt maha müüa. Kuigi, seda ei välistatud „edaspidi”. Ka kriitika rünnakulaine olnuks ju möödapääsmatu. See ei tundunud toona ei tõsine ega naljakas, suur osa vastuvõtust jäänuks vististi tõrksaks – pigem siis oodata ja tekstil settida lasta. Autor oli iseenesest ju kindel tõmbenumber, mida ta oli tõestanud isegi „udutagusemate” tekstidega. Samuti jäi Raudsepa nooreestlaste-siurulaste karikatuur suvitusromaanis „Viimne eurooplane” (1941) isiklikuna õõnsaks – ei tundunud ei huvitav ega naeruväärt.

Pagulaste viha. Oskar Kruus langetab karmi hinnangu: „Näidendi intriigi arendus on niisama ilmetu nagu dialoog. Mõnevõrra karakterit on ainult Luciusel, keda on näidatud iroonilise ja skeptilise elu ning kirjanduse vaagijana. Siiski tunduvad temagi monoloogid ja dialoogid ebaelulistena”.9 Kahjuks kopeerib kriitiku veendumus võõrast eelarvamust, nimelt kirjaniku, ajakirjaniku ja tõlkija Valve Saretoki memuaaride vihkavat hoiakut. Tema mälestused ilmusid poolteist aastat pärast Wuolijoe surma neljaosalise järjena Toronto pagulaslehes Vaba Eestlane (1955). Sealtsamast küljendusest leiame ka Arthur Adsoni nime. Oskar Kruus küll viitab ainult ühele lehenumbrile, kust kasutatud tsitaate ei leia. Ta näib pimesi uskuvat Saretoki sõnu, et näitemäng oli „surnult-sündinud vaimulaps”,10 kus „Juhan Liiv lällutas laval oma värsse ega ütelnud ühtki mõistlikku sõna”; ja „Luutsifer, ah, heldeke”, kes „Hella sule all püüdis olla nii kuratlik, kui suutis”, oli „lääge nagu limonaad”.11 Ilmselt ei ole monograafia autor käsikirjaga üldse tutvunudki, pidades Eestis säilitatud eksemplari Kalju Haani oletusel muuseumi katuselekke tõttu ekslikult hävinuks, Helsingi koopiateni jõudmist aga liigseks vaevaks.12
Kui literaat Valve Saretokist saame „võrdlevajalooliselt” vägagi hästi aru, siis objektiivsust taotlev kirjandusloolane pidanuks olema tähelepanelikum, sajandilõpuks tasakaalukam. Edukat ärivaimu ei taha sotsialismist pärit Kruus, erinevalt kapitalistlikust Saretokist, ka veel hästi mõista – korduvalt nimetab ta seda lihtsalt „hangeldamiseks”. Kodukriitiku eeskujuks olnud pagulaskriitiku eesmärk ei olnud siiski mitte kultuurilooline tõetahe, vaid poliitiline rünnak. Tema pihtimused mõjuvad otsekui seletuskiri, kuidas ikkagi juhtus, et ta nii hirmsa reeturiga nagu Wuolijoki üliõpilasena lähedast koostööd tegi. Saretok saabus USAsse 1950. aastal, oli kindlasti mures ka elamisloa ja taotletava kodakondsuse pärast, õhkkond oli aga raevukalt makartistlik ehk külma sõja haku antikommunistlikus hüsteerias, mis oli stalinismi peegelpilt demokraatias. Eesti kannatas lootusetult genotsiidi käes, pagulased olid murest murtud, kuid Soome pööras selja ehk näo Moskva poole. Yleisradio aga levitas vanglast vabastatud võiduka Wuolijoe enda juhtimisel ja kuuldemängimisel üle ilma nõukogulikku propagandat, selmet hõimuvellesid kas või ridade vahelt toetada. Niisiis ideoloogiline tüli, argumentum ad hominem, mida ei maksa esteetiliselt võtta.
Mälestuste pealkiri kõlas iseloomulikult: „Ühest eksinud eesti tütrest”. Kõigepealt sarjatakse Wuolijoe kommunistlikku reetlikkust ja venemeelsust, kusjuures oma vitsad saab ka liiderlikkuse ja hõimluse põlgamise eest tütar Vappu. „Vihkamine” selle punastes sünonüümides on artikli põhisõna.13 Teine osa käsitleb eksinu väidetavat saksikust ja suurt abitust nii ema-, soome kui ka kirjapildipärases inglise keeles (to be kõlanud kui „tobe” jne). Sellest kontekstist võtab heauskne Kruus omale juhiseks tsitaadi: „Siis teadsin päris selgesti ja kindlasti, et „Lutsifer ja luuletaja” on nõrk. Rämps. Jõuetu, hingetu, jama. Tegelased ei saanud jalgu alla ja tegevust ei olnudki. Eie oli kunstlik, nagu ta nimigi, lausa võikalt idealiseeritud, mage kuju. Juhan Liiv lällutas laval oma värsse ega ütelnud ühtki mõistlikku sõna”.14 Kusjuures ilmneb, et isegi Saretok ei tee järeldusi mitte niiväga redigeerivalt ümber tipitud teksti enda mälujälje põhjal, vaid lähtub pigem hilisemast faktist, et lavateos lükati Eestis kõrvale – küllap ta siis pidi kehv olemagi, kui asjatundjad nii otsustasid.
Artikli kolmandas ja neljandas osas jätkub keelevaistu puudumise laim ning süüdistus plagieerima kaldumises. Patusele pannakse pahaks ka läbikukkunud manipuleerimist soomlaste sentimendiga, kuigi Juhani Tervapää nime all viljeldud kalkuleeriv ja mehelik stiil olevat välja kukkunud päris kunstiküps ja kohati hüpnootiline. Seega tõeliselt algupärased saavutused Niskamäe tsüklist ei pärinevat mitte soome punatõusikust mõisaproualt nimega Wuolijoki, vaid terava ja kaine mõistusega ehtsalt mulgi talupojalt, keda soomlasedki võõristavat.15 Saretok lõpetab retooriliselt: „Hella Wuolijoki, kadunud kaasmaalane, eksinud eesti tütar, kas peame meie, mõteldes sinu mälestusele, nutma – või naerma?”.16

Wuolijoe kolmainsus. Saretoki rünnaku kandvas tuumas peitub iseenesest hea võti „Dr. Luciuse” tõlgendamiseks. See ei pane imestama, sest ta on teemale palju mõtelnud. Selgelt koonduvad temagi nägemuses Wuolijoe vastandlikud küljed, n-ö naiselik anima ja kahepalgeline mehelik animus, jungiaanlikult võttes. Näitemängu kolmes peategelases võis autor ära tunda omaenese hingejaotuse projektsiooni. Tema ideaalmina ei esinda ainult ilus, tark ja iseseisev, empaatiline ning emantsipeeritud, samavõrd kultuurihuviline kui ka jõukas neiu, keda meeskond ihaldab, vaid ühtlasi ka tundlik ja närvlik, armastatud rahvuspoeedi unelm kõrvuti analüütilise, kalkuleeriva ratsionalisti, teiste „kuratliku” ärakasutajaga. Seega tajus ja imetles Wuolijoki iseennast korraga nii Luciuse kui ka Luuletajana, nii lunastava pühaku kui ka praktilise patusena. Ainuüksi tütarlaps Eiest – kas unelev heietaja või külm eitaja, mõlema animus’e peegeldused? – tema alter ego’na jääb väheks, kuivõrd too esindab vaid üht kolmandikku. Ilmneb sisekolmnurk, kolmainsus, kolmekordne oksüümoron kui mõeldav hingestruktuur.
Seega mitte ainult Lucius ei ületa oma etteantud raame, avardudes lõpplahenduses üllatuslikult ka talle vastandliku poeedi mõõtmesse, muutudes nii ühtlasi näitemängu kõige rikkamaks, bi- või isegi tripolaarseks karakteriks, vaid avarduvat koondumist kogeb samamoodi ka autor ise kui salongi perenaine. Tema ise tahtis olla ühtaegu nii hüpnotiseeriva deemoni (halastamatu ärihai) kui ka hüpnootilise jumalapoja (lüürilise ilmaparandaja) asemik andelise naisterahva kehastuses. Millele võiks rajada elu jätkumise? Eie valib hullu ehk romantilise maailma „päästmise” tee, doktor aga avardub üle kõigi oma tahtest ootamatult loobudes. Kõik autori nartsissismi rohkem või vähem teadvustatud aspektid.
Niisiis on Hella Wuolijoe varjulejäänud näitemängus – olgu teksti sees või ümber – küllalt ajalist ja ajatut kirge, et ahvatleda läänemeresoome teatreid lahendusi leidma. Nii hilises lavadebüüdis näikse sensatsiooni potentsiaali. Nagu resümeeris pensionil professor Pekka Lilja, Niskamäe autori tuntud uurija Jukka Ammondti lähikolleeg Jyväskyläst mulle oma erakirjas: „Ma arvan, et Wuolijoest kirjutatakse veel saja aasta pärast.”17

1 Jüri Talvet, Unustatud algus: Hella Wuolijoe filosoofiline näidend „Dr. Lucius ja Luuletaja”. Rmt: Hella Wuolijoki, Dr. Lucius ja Luuletaja. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2013, lk 73–91.
2 Raimu Hanson, Uus selts tegutseb Jaan Tõnissoni vaimus. – Postimees 23. XII 2013, lk 3.
3 Jüri Talvet, „Unustatud algus … ”, lk 85.
4 Jüri Talvet, „Unustatud algus … ”, lk 73.
5 Oskar Kruus, Hella Wuolijoki. Virgela, 1999, lk 139.
6 Samas, lk 140.
7 Samas, lk 79–86.
8 Valve Saretok, Ühest eksinud eesti tütrest II. – Vaba Eestlane: Vabade Eestlaste Häälekandja 28. V 1955, lk 4.
9 Oskar Kruus, lk 139–140.
10 Valve Saretok, Ühest eksinud eesti tütrest III. – Vaba Eestlane: Vabade Eestlaste Häälekandja 4. VI 1955, lk 4.
11 Valve Saretok, Ühest eksinud eesti tütrest II.
12 Oskar Kruus, lk 276.
13 Valve Saretok, Ühest eksinud eesti tütrest I. – Vaba Eestlane: Vabade Eestlaste Häälekandja 21. V 1955, lk 4.
14 Valve Saretok, Ühest eksinud eesti tütrest II; Oskar Kruus, lk 140.
15 Valve Saretok, Ühest eksinud eesti tütrest III.
16 Valve Saretok, Ühest eksinud eesti tütrest IV. – Vaba Eestlane: Vabade Eestlaste Häälekandja 11. VI 1955, lk 4.
17 Pekka Lilja e-kiri Arne Merilaile 19. XII 2013.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming