Helvellyni nägemine vaimusilmas

Iggy Lond Malmborg uurib kirjeldamise kaudu mõtte, tegevuse, sõna ja selle kuulmisest sündinud kujutluse seoseid.

ANNEMARI PARMAKSON

Physics and Phantasma“ („Füüsika ja fantaasia“), idee autor, lavastaja ja esitaja Iggy Lond Malmborg, dramaturgid Erik Berg, Johan Jönson ja Maike Lond Malmborg, tehniliste lahenduste autorid Maike Lond Malmborg ja Kalle Tikas. Esietendus 25. III Kanuti gildi saalis.

Mentaalsete piltide loomine on eelkõige mittevisuaalsete kunstiliikide, iseäranis kirjanduse spetsiifika. Teatris toimib teistsugune mehhanism: kirjelduse aset täidavad dialoog, tegevus, visuaal, muude meelte aistingud, etendaja ja vaataja vaheline raskesti määratletav energiaväli jm. Iggy Lond Malmborg toob kirjelduse etendussituatsiooni ning vallandab mentaalsete piltide polüfoonilise voo.

Ta alustab lihtsast välimuse ja tegevuse kirjeldamisest, söötes pimeduses istuvale „vaatajale“ detailset informatsiooni. Kujutluspiltide tekkimisest pole võimalik hoiduda, see on iseeneslik ning sõnad imbuvad kuulja mõtteis juba olemasolevasse nagu vesi mulda. Kujutluse kaudu suudab sõna korda saata seda, milleks silm pole võimeline. Kui valgus naaseb, meenub saalis istujale, et ükskõik kui üksikasjalik või osav poleks sõnastus, ei pääse see tähistatavale kunagi vahetult lähedale. Kujutlusvõime pöördub alati järgmise tühimiku otsingule, niipea kui ilmub välja mõttepilti tühistav fakt.

Kirjeldades uurib Malmborg mõtte, tegevuse, sõna ja selle kuulmisest sündinud kujutluse seoseid. Iseäranis mõte ja sõna suhestuvad nagu kana ja muna – arutelu kummagi esmasuse üle viib suletud ringi. Paljudele lapsepõlvest tuttavast vanasõnalisest manitsusest hoolimata on sõnastamise faas siiski mõtlemisprotsessi osa, ent seejuures leiab mõte sõnas siiski oma ajutiselt fikseeritud vormi.

Iggy Lond Malmborg lavastuses „Physics and Phantasma“. Kui vaadata, kuidas inimpeasuurune raske pendel kellegi näo poole kihutab, on hoolimata füüsikateadmistest kokkupõrke võimatuse kohta väga raske külma kõhtu säilitada.

Renee Altrov

Malmborg kirjeldab äsja möödunud ja käesolevat olukorda, publiku saabumist ja ootehetki, etenduse toimumist nii reaalajas kui vähegi võimalik – nii toimub korraga etenduse loomine ja konstateerimine. Ent peale selle avab Malmborg sõnade kaudu paralleelseid (etendus)reaalsusi, millel on äsja kogetuga nii palju ühist, et tegelikku olevikku on nende seast üpris keeruline välja noppida. Kerge on jääda uskuma öeldud sõna. Sarnaselt mõtetega ei saa kogemusedki lõplikult valmis kogemise hetkel, neist rääkimiseks valitud sõnad kujundavad neid, salvestavad need mällu teatud kujul, mis taasmeenutamise ja -sõnastamisega muutub jällegi. Sõnastamine on (osalt teadlik, osalt alateadlik) otsus, mis määrab, mida peame kas või ajutiselt tõeks.

Esialgu on etendus peamiselt enesekohane, kuid areneb edasi nii päevakajalisemale kui ka abstraktsemale tasandile. Malmborg ei pelga aktuaalseid poliitilisi teemasid kunsti raamistikus varjamatult üles võtta. Tema vaatenurk näib olevat: miks ilmselget eirata? Pole mõtet taanduda ajatute üldinimlike teemapüstituste taha, kui ajale omane on nagunii osa nii kunstnike loome- kui ka vaatajate mõtteprotsessidest ning seoste tekkimisel alati kohal. Malmborgi viis on seda ära kasutada.

Kujutlus võib riukalikult eirata mõistuse häält või luua sellest lähtuvalt üldistatud hüperboole. Kui vaadata, kuidas inimpeasuurune raske pendel kellegi näo poole kihutab, on hoolimata füüsikateadmistest kokkupõrke võimatuse kohta väga raske külma kõhtu säilitada. Enne otsustavat hetke ruumi pimendamine on seejuures hämmastavalt lihtne ja mõjus võte. Õnneks, aga teinekord ka kahjuks, inimmõtlemise alustega mängimiseks sageli lihtsatest vahenditest piisabki.

Ka eelarvamused, nii hukkamõistvad kui ka soosivad, põhinevad suuresti kujutlusel, ehkki tihti ollakse harjunud neid pidama faktidele ja tõenäosusele rajanevaiks. Need võimalused pole omavahel vastuolus: kujutlusvõime ehitab edukalt olemasoleva pinnale võimsaid barrikaade, millega koos kujunevad hirmud, hoiakud ja reaktsioonid. Malmborg kasutab assotsiatsioonide ja kujutluse võimu demonstreerimiseks tabavaid ja konkreetseid kujundeid, näiteks mudeldades väikese plahvatuse abil hirmu terrorismi ees.

Kujutluse olemuse on hästi kokku võtnud Gilbert Ryle:* „Helvellyni (mäe nimi) nägemine vaimusilmas [—] sisaldab mõtet Helvellyni nägemisest ja on seetõttu keerukam operatsioon kui Helvellyni nägemine.“ Kujutluslikud protsessid on need, mis põimivad uue info läbi juba inimese osaks olevaga, mistõttu võib mittenähtav, mitte kohal olev pugeda kujutluse kaudu palju sügavamale naha alla, kui käesolev hetk oma materiaalsuses.

Ühe kujutluse ja sõna mõjuga seotud teemaga maadeldakse praegusel ajal ka Harju maakohtus. Malmborg teeb teatrilaval „Kenderit“, seejuures aga on tema esitatud perversne seksuaalfantaasia minavormis ja justkui kujutleja eneseanalüütiliselt positsioonilt, mis fiktsiooni ja tabude vahekorda veel mõneti keerustab. Malmborg uurib, milliste mehhanismide kaudu transgressiivne kunst toimib ning kuivõrd on võimalik neile peale asetada sotsiaalsete tabude ja seaduste raamistikku. Kindel on see, et neid mehhanisme endid, nagu kujutlemist üldiselt, ei ole võimalik ära keelata.

Selle stseeni eesmärk ei ole šokeerida. Tekstirohke lavastus on köitvalt rütmistatud, korduv ja hüplik nn tagasivõtmine, et käia välja uut hüpoteetilist tegelikkust, hoiab vaataja tähelepanu alal lahendusmomendi või -suuna ilmnemise pideva viivitamisega. Vaatajakogemuse kulg on läbi mõeldud ning vaataja igaks perspektiivivahetuseks teatud moel eelhäälestatud. See on ilmselt üks põhjustest, miks etenduse ja ka Malmborgiga laval on vaatajal kerge suhestuda. Malmborgi stiiliks pole hermeetilised abstraktsed seisundiotsingud, esil on olukorra etenduslikkus ja vaataja kohalolu, Malmborgi sundimatu maneer. Lavastuses „Physics and Phantasma“ on ka otsest publiku noolimist, sealhulgas mõjub tasuta õlu eelnenu valguses kriitilise mõtlemise kiirtestina.

Nii sõnaline kui ka muu kunstiline väljendus on alati ebatäielik, toimib kujutlusvõime päästikuna ning saab seeläbi taasloodud musttuhandel erisugusel kujul, kuid teatud mööndustega on kujutluslikud mõtteprotsessid küllalt edukalt juhitavad. Malmborg on oma uurimuslikus lavastuses tabanud nende vastandlike aspektide naelapead, pannes vaataja reflekteerima reaktsioonide ja arvamuste kujunemist iseendas.

*Gilbert Ryle 1968, tsiteeritud: Wolfgang Iser, Lugemine: Fenomenoloogiline lähenemisviis. – Akadeemia nr 10, 1990, lk 2090–2117.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming