Hiiglase peale pole mõtet haukuda

Aleksandr Ogarevi lavastus „Kostja ja hiiglane“ kahjuks ei pehmenda, vaid pigem võimendab Mart Kivastiku näidendist lähtuvaid nõrkusi.

JAAK ALLIK

R.A.A.A.Mi „Kostja ja hiiglane“, autor Mart Kivastik, lavastaja Aleksandr Ogarev, kunstnik Ervin Õunapuu, videokunstnik Argo Valdmaa, valguskunstnik Priidu Adlas, muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres, koreograaf Renee Nõmmik. Mängivad Peeter Tammearu, Raimo Pass, Sulev Teppart, Elina Reinold, Kristjan Sarv, Markus Luik, Maris Lüüs, Roland Laos, Karl-Sebastian Võhma ja Toomas Patrik Pärijõgi. Esietendus 25. VII Viinistu katlamajas.

 

Aleksandr Ogarev ei kuulu just Venemaa lavastajate tippklassi. Aastatel 2011–2016 töötas ta peanäitejuhina Krasnodari ja Tomski draamateatris. Nüüd juhatab ta üht neljast Draamakunsti kooli sildi all endises Anatoli Vassiljevi teatrimajas tegutsevast stuudiost-laboratooriumist (meile on tuntum samuti seal paiknev Dmitri Krõmovi stuudio). Ogarev läbis režiiõpingud GITISes Vassiljevi juhendatud kursusel ning on nii assistendi kui ka näitlejana kaasa teinud mitmes Vassiljevi omaaegses lavastuses. Muide, Vassiljevi õpilane oli ka meie hiljutine Vene teatri peanäitejuht Igor Lõssov.

Kutsunud Konstantin Pätsist kõneleva uue näitemängu lavastaja Venemaalt, läks teatrijuht Märt Meos kahtlemata riskile. Ühelt poolt oleks muidugi huvitav kogeda kõrvalpilku meie ajaloo kõige võimsamale persoonile ning kõige vaieldavamatele sündmustele (1934. aasta riigipööre ja 1939.-1940. aasta „hääletu alistumine“). Teisalt vajab neis asjus tõsiseltvõetav kaasarääkimine siiski rohkem ja süvenenumaid eelteadmisi, kui kuu aega Eestis töötav külaline parimagi tahtmise juures võiks omandada. Selle vastuolu ähmastamiseks rakendati tööle lavastuse kaasprodutsendi Ekspress Meedia meeletu reklaamikampaania, mille ilmselgele üle võlli minekule on Madis Kolk juba juhtinud Postimehes tähelepanu.* Igatahes arvan, et vähemasti nooremale põlvkonnale on nüüd Peeter Tammearu pilt tuttavam kui Konstantin Pätsi oma. Aga mis sellest, tublid mehed ju mõlemad.

Lavastaja (Roland Laos) ja dramaturg (Markus Luik) jälgivad taamal pingsalt, kas Päts (Peeter Tammearu) võtab kuulda „rahva häält“ kujutavat Juulat (Elina Reinold).

Mats Õun

Mart Kivastik on esimesena meie dramaturgias võtnud ette Pätsi isiku mastaapsema käsitluse. Näidendit lugedes jäi mulje, et autor on mõnevõrra kiirustanud. Esimese vaatuse sisukale ja ka uusi elulootahke esile toovale loole (pean silmas just Pätsi näitamist Kadrioru lossi inimlikult üksiku peremehena ja tema Kloostrimetsa-igatsust) järgneb kanoonilise ajalooõpiku tasemel teine vaatus, lisamata ajaloohuvilisele vaatajale uusi teadmisi või autoripoolseid tõlgendusi.

Just ajalootekstina tundus huvitavam teenimatult unustusehõlma vajunud 2008. aasta veebruaris Estonia kammersaalis esietendunud Katri Aaslav-Tepandi ja Tõnu Tepandi dokumentaaldraama „President 1939“. Too lavastus kujutas endast enne saatusliku otsuse vastuvõtmist toimunud (fiktiivset) vaidlust Pätsi (Tõnu Tepandi), Johan Laidoneri (Eero Spriit) ja Kaarel Eenpalu (Jüri Aarma) vahel, mida julgeolekuohvitserina „assisteeris“ Katrin Saukas. Lavastust mängiti küllaltki vähe, teatrilukku on jäänud vaid Mart Laari Sirbis kirjutatud arvamus, kus ta peale faktitäpsustuste hindas õigustatult väga kõrgelt Tepandi loodud inimlikes kõhklustes vaevelnud Pätsi rolli.

Käesoleva aasta näidendivõistlusel leidis äramärkimist Olev Remsu näidend „President“. Suurearvulise tegelaskonnaga ning paljusõnalisuse all kannatava näidendi tegevus toimub Pätsi elu lõpuaastail Venemaa vaimuhaiglas. Kindlasti väärib ka see näidend lava ning olnuks ehk sobivamgi just venelasest lavastajale. „Kostja ja hiiglase“ lavastus kahjuks ei pehmenda, vaid pigem võimendab näidendist lähtuvaid nõrkusi. Ogarevil on õnnestunud üsna edukalt kokku monteerida Kivastiku fragmentaarne tekst ning üle saada teater-teatris-võttest paratamatult tekkivatest küsitavustest. Markus Luik mängib tõde otsivat dramaturgi kaasakiskuvalt ja hakkab edasises arengus üha rohkem lavastajagi (Roland Laos) tekki enda peale kiskuma, aga eks nii juhtub mõnikord ka „päris“ teatris. Esimesed stseenid lossis ja Kloostrimetsas loovad emotsionaalsust. Sirgu (Kristjan Sarv) enesetapp ning teda jälitanud „kapolaste“ ülekuulamine Pätsi poolt on lavastuse tugevaimad.

Kuid mida rohkem konkreetajalooliseks näidend kaldub, seda enam on lavastaja läinud formaalset teed pidi ning hakanud looma välist kujundiilma. Verise peaga Sirgu kummitamine Pätsi unenägudes ning Kostja korduv appihüüetes põrandal püherdamine tunduvad mitte ainult ebausutavana, vaid, vähemalt mulle, ka banaalsena. Igatahes erineb see ühemõtteline kujund­likkus suuresti Vassiljevi lavastuste polüfoonilisest haaravusest. Hoopiski arusaamatuks jääb stseen tänapäeva Eesti parlamendis, kuhu autor on siirdunud Pätsi-alast ainestikku koguma, kuid pärast kohtumist Jüri Adamsiga hakatakse millegipärast narkotsi panema ja järgneb orgia kusagilt ilmunud neiukestega.

Samavõrra segaseks jääb jutt vapside ja nende oponentide konflikti võrdlemisest EKRE ja sotside vastuoluga. Tundub, et nendes kohtades on näitlejate improvisatsioonilust lihtsalt ära kasutanud lavastaja materjali mittevaldamise. Seevastu kindlaks lavastajakäekirja märgiks on nõukogulaste (Stalin, Molotov, Ždanov, Izmestjev) kujutamine kõige trafaretsemate farsilike klišeedena. Piinlik on välisminister Selteri ja tema abikaasa pärast, keda näidatakse selliste klounide ees lausa hirmust ogaraks minemas. Küllap polnud keegi võtnud vaevaks jutustada lavastajale ajalooversioonist, et Selter sõitis Moskvasse, Eesti-poolne baaside lepingu projekt juba portfellis. Arvestades, et Molotovi-Ribbentropi paktist kulus baaside lepinguni tervelt kuu, oli Eestil oma vastusamme ju siiski aega läbi mõelda.

1939.-1940. aasta sündmuste kajastamisel lööb selgelt välja lavastaja andekspaluv hoiak, mis inimlikult ja poliitiliselt on ju mõistetav, kuid kunstiliselt kindlasti mitte kõige huvitavam. Hämmastav on, et ta ei taipa, kuivõrd alandab selline vastaste naeruvääristamine ka Pätsi, keda ta on pannud, punane taskurätik rinnataskus, purjus sissetungijaid alandlikult vastu võtma. Ajalootõest annab tunnistust aga hoopis paraadfoto, mis on tehtud 17. juulil 1940 (nädal enne Pätsi interneerimist!), kus NSV Liidu suursaadiku Botškarjovi volikirjade üleandmisel Kadriorus hiilgasid mõlemad pooled frakkides ja paraadmundrites. Tegelikult oli Nõukogude Liidu taktikaks ikkagi Pätsi väline austamine riigipeana kuni viimase hetkeni, millega neil ehk läkski korda tema kahtlusi mingil määral hajutada.

Mis puutub lavastuse tervikkontseptsiooni, siis nagu näitavad vastu­kajad, peitub tõde järjekordselt vaatajate silmades ning igaüks on seal näinud seda, mida on soovinud näha. Peeter Tammearu meisterlikult mängitud Kostjas on püütud näha märtrit. Minu arvates polnud Päts teadlik märter, vaid väga kogenud ja ettenägemisvõimeline reaalpoliitik, kelle eesmärk oli säilitada oma rahvas, kultuur, keel ja kodumaa võimalikult väheste kaotustega selles maailmasõja hakklihamasinas, mis tema silme all oli tööle hakanud. 1939.-1941. aastal oli Eestis üksikisiku tasandil ainult kaks poliitilist valikut: kas Stalini või Hitleriga. Muidugi võis püüda selle valiku eest ka põgeneda, kas välismaale või metsa. Eesti riigil aga valikut polnud, sest Hitler oli ta (mõneks ajaks) Stalinile loovutanud ja Päts teadis seda juba 1939. aasta augustis. Kas lõppkokkuvõttes õnnestuks säilitada ka iseseisev riik, mida Päts selle riigi ühe loojana kahtlematult soovis, sellele pidi vastuse andma sõja lõpptulemus, mida oli 1939. aastal raske ette ennustada. Küllap oli Pätsil põhjust loota ka seda, et Stalin teda ei tapa ning ka selles ta lõppkokkuvõttes ei eksinud.

Kindlasti oleks Tammearu suuteline kehastama ka sellist Pätsi. Paraku nägin esietendusel (eriti teises vaatuses) režissööri tahtel laval seda, mida ma poleks soovinud näha. Nägin vanadusnõtra meest, kes halab talle lausa füüsiliselt kaelalangeva patukoorma (küüditatute hinged) all. Nägin kurjategijat, kes ei saa lahti oma süükošmaarist vapside ees ning kellele „põlvepikkused poisikesedki“ lausuvad , et 1934. aastal oleks tulnud talitada teisiti (s.t lasta Hitleri-meelsed Eestis võimule?). Nägin rumalavõitu riigipead, kellele kogu ümbruskond alates „rahva häält“ kujutanud toatüdruk Juulast (Elina Reinold) kuni lähimate kaastöötajate Tambeki (Sulev Teppart) ja Grabbini (Raimo Pass) soovitavad mitte alla kirjutada, aga tema talitab ikkagi vastupidi nagu poolemeelne (ajaloolise tõe huvides olgu meenutatud, et allakirjutamist pooldas ka tollane mitteformaalne opositsioonijuht Jaan Tõnisson).

Laval küsib Päts, kas ta on reetur. Etendus lõpeb tõdemusega, et meil pole riiki ja pole presidenti. See on vale. Meil on riik ja meil on president. Suuresti peame selles tänulikud olema Konstantin Pätsile. Mehele, kes sai aru, et hiiglase poole ei ole mõtet haukuda. Tuleb lihtsalt oodata, kuni hiiglase vägi lahtub, nagu õpetab eesti rahvatarkus.

Konstantin Pätsi isiku kunstiline tõlgendus aga jääb ootama suurteost 1905. aasta revolutsionäärist iseseisva Eesti riigi loojani, sealt üle pangaafääride ja Nõukogude Liidu saatkonna juriidilise konsultandi haige rahva tervendajani 1934. aastal ja selle rahva võimaliku päästjani 1939.-1940. aastal, koduarest ja Lubjanka vangikamber sõja ajal, sundravi ning personaalpensionärina saabumine Jämejalga, uus väljasaatmine Eestist ning kustumine Buraševos. Selline teos oleks suurmehele parimaks ausambaks.

* Madis Kolk, Kingitud hobuse suuvooder. – Postimees 1. VIII 2018.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht