Hinge linikud ja lahtine raamat

Nukuteatri noore trupi ansamblimäng on kaasakiskuv, sama intensiivne kui noorte hingede sinna-tänna tuhisevad armuiilid.

PILLE-RIIN PURJE

Nukuteatri „Noored hinged“, autor Anton Hansen Tammsaare, dramatiseerija Helena Läks, lavastaja Mirko Rajas, kunstnik Rosita Raud, helilooja ja -kujundaja Markus Robam, valguskunstnik Emil Kallas, liikumisjuht Hanna Junti. Mängivad Getter Meresmaa, Mart Müürisepp, Sander Roosimägi, Laura Kukk, Doris Tislar ja Mihkel Vendel. Esietendus 30. IX Nukuteatri väikeses saalis.

Anton Hansen Tammsaare „Noored hinged“ (1909) on saanud teatrimänguks seni vaid kahel korral. 1994. aastal lavastas üliõpilasnovelli Katri Kaasik-Aaslav lavakunstikooli XVII lennuga, aastal 2001 sündis kuuldemäng Raadioteatris. Kolmas tõlgendus sai valmis nüüd Mirko Rajase lavastusena Nukuteatri väikses saalis. Kolme armastab jumal – kolmas jääb, mainis Mäe Andres üleaedsele Oru Pearule.

Lahke ja lootusrikas eelhäälestus anti lavastusele 8. septembril kirjandustänava festivalil, kui näitetrupp luges Tammsaare dialooge ja mõtisklusi Kadriorus kirjaniku kodumuuseumi aias. Markus Robami muusika põimis sõnade vahele õhku ja helgust. Lugemise ajal ronis üks väike tüdruk Tammsaare skulptuuri mööda aina üles-alla, justkui oleks kuju üks põnev kivi vabas looduses. Ema, kes viibis publiku seas, last ei keelanud. Mõtlesin siis, et ega see kombekas tegu ole, niimoodi mööda klassikut turnida, aga huvitav, kas plikatirts sirgudes ja lugejaks hakates ise mäletab, mismoodi ta ükskord Tammsaare õlale toetudes kingapaela kinni sidus.

„Noorte hingede“ esietendusel tuli rõõmus väike tüdruk jälle meelde. Nukuteatri noore trupi ansamblimäng on kaasakiskuv, sama intensiivne kui noorte hingede sinna-tänna tuhisevad armu­iilid. Iseäranis lendleva tuulepuhanguna möödub esimene vaatus. Teises vaatuses hakkab tegelaste tundmuste lust lahtuma, asemele hiilima argipäevaste talituste resignatsioon.

Rosita Raua stsenograafia rabab kujundiküllusega. Teatrisaali sisenedes tundub lava ülekuhjatud, hall, proosaline: oh, milleks kõik need laudsed teed, kaldpinnad, kõrgendikud, vaheseinad … Aga heldeke, kuidas lavaruum elama ja hingama hakkab! Valguskunstnik Emil Kallase töö on tundlik, puulaudadest seinad kumavad, helepinnad peegeldavad erisuguseid aastaaegu ja meeleolusid – soojalt kollasest kevadpäikesest lohutu määrdinud lumeni. Läbikumavatele seintele ilmub käsikirjaridu nagu imeväel, sõnad-sõnad-sõnad saavad nähtavaks, kui Kulno jutustab oma unenägu raamatuid armastavast üliõpilasest. Kõikjal näitelaval leidub raamatuid, kõik tegelased teotsevad nendega õhinal. Noored loevad, kirjutavad, tudeerivad, fantaseerivad, sepitsevad salmisid …

Keset lava paikneb laudtee nagu rabas, see võib olla ka sild üle jõe. Künkad ja käänud sel teel võimaldavad esimeses vaatuses tiivustatud sööstmisi üles, kuni lendutõusu illusioonist saab armu(mängu)karussellil tiirlemise hingepööritus. Teise vaatuse alguses on laudrada sirge ja ühetasane, uued pahaendelisemad siksakid sugenevad teele Kulno abielumängus ning Muhemi alkoholimigreenis. Viimaks muundub laudtee kohvritega palistatud raudteeks, tossutav rong viib noored võõrsile ära. Paigale jääb ainult Hilda, sõbralikuks lehvitajaks, emalikult kannatlikuks kojuootajaks. Eriline on mänguruumi lagi, kus pilvepalakad õõtsumas nagu natuke käkras paberilehed, aga võib-olla hoopis hinge linikud.

Helde osakaal lavailma sugestiivsuses on Markus Robami muusikal ja helikujundusel, ühismõjus liikumisjuhi Hanna Junti hoolikalt sätitud koreograafiliste etüüdidega. See ongi noorte hingede elutants, sekka koorilauluümin, täieline hingeline priius kaine materiaalsuse kohal. Mirko Rajase lavastuse misanstseenid on samavõrd musikaalsed, tegelaste seksteti kohalolek ergas, oma viimistletuses ikkagi spontaanne, iga roll dünaamiline, nii tegutsedes kui vaadeldes, nii unne vajudes kui unest ärgates.

Helena Läks on dramatiseeringus suhtunud Tammsaare ainulisse sõnakasutusse meeldiva pieteediga, üsna üksikuid vanaaegsusi tsipake kohendanud. Esietendusel torkas kõrva ainuke sõna, mis ei kuulu Tammsaare sõnavarasse: Aino pillas Kulnole, et noormees olla jäärapäine. Jäin täitsa pikalt juurdlema, mistarvis lisati just sihuke sõna. Võib-olla selleks, et luua humoorikas sild Muhemi oinajutuga – oina nimetamine kõlab nii kenasti Aino anagrammina. Aga võib-olla tekitati pisuke hälbimine pedagoogilistel kaalutlustel, et Tammsaare stiili väärtus veelgi selgemini ära tuntaks?

Ülimalt põnev on märgata, kuis „Noortes hingedes“ aimub Tammsaare tulevaste teoste motiive ja veel sündimata tegelaste kärmeid, muretuid eskiise. Iseäranis Rein Jaani poeg Muhemi filosofeerimistes kangastub Tammsaare romaane: arutleb Muhem ju ühel kirjaniku lemmikteemal, linnavurlest ja pühast matsist, aga ta kõneleb ka värvimütsist, nagu „Ma armastasin sakslast“ Oskar. Ent Mihkel Vendeli helesilmset Muhemit ei oota Oskari kurb saatus. Loodetavasti ei jää Muhem ka isand Bacchuse liig andunud jüngriks. Üks huvitav assotsiatsioon süttis veel: kui Muhem korraks kitarri sõrmitses, Kulno monoloogi ajal koera surmast, tuli äkki meelde „Tõe ja õiguse“ II osa lauluke „Ükskord popil oli peni“, võimendatuna Mikk Mikiveri filmis „Indrek“.

Arutlused naisest ja inimesest, mehest ja lapsest viivad „Juuditi“ ligidusse, ehkki Olovernest pole Karl Raismikus kübetki. Raismikku mängib Mart Müürisepp igati sisutihedalt, roll on näitlejale arenguks kangesti tarvilik. Mõnus huumorituluke silmanurgas, kujutab osatäitja oma tegelase tõsimeelsust, Karli nukrat trotsi haledate silmadega eesliks olemise vastu Aino austajate karjas. Pikkamisi muutub Raismik tõepoolest mõistlikuks hobuseks, ehk ta küll elevuseta argipäevade ja rutiinse töörügamise vastu põtkib. Hõlpsasti annab aga kujutella Karli toimekas paarisrakendis Hilda Maasikaga. Laura Kukk mängib vaimuka mõõdutundega vanatüdruku vurhvi Hildat, kes end varakult prillikandjaks lugenud. Rolli libiseb karikeerivaid vinjette, kuid ka omajagu elutundmist, oskust ligimesi lugeda. Sõbranna Aino oma tujudega ärritab Hildat, ometi võib nende kahekõnedesse mõelda juba natukene Karin Vesiroosi ja Ida Langebrunn-Karimi kohtumiste atmosfääri.

Getter Meresmaa jõeosjana sirge, graatsiliste käte, heliseva naeru ja ootusärevil silmadega Aino Võsand võiks vabalt olla Karini eelkäija: temagi ei talu üksindust ja saab kärsituks, kui kõik läheb teisiti kui oodatud. Ent taas ei ole üliõpilasnovellis veel vaja peljata õnnetut lõppu, meeleheites trammi alla jooksmist.

Õie Lillak, kolmas tütarlaps, kohtub Kulnoga tänu tuulele, mis lennutab kübara peast. Doris Tislar mängib diskreetselt välja neiu Lillaka õnnelootuse, ent ka alistumisvalmiduse Aino kui oma kurja saatuse ees. Õie poetab magava Kulno sülle valge roosi, mille varre küljest on okkad ära noppinud – magavale kassile jookseb hiir suhu, aga pole parata, okasteta õieke ei ahvatle päriselt. Kulno kukub targutama roosidest ja kõrvadest, roosikõrvadest ja kõrvaroosidest. Seegi tundub kahtlaselt tuttav. No muidugi, Indrek Paas Mauruse koolis, Ramilda ja tassikõrvad, esimene ehtne armastus.

Sander Roosimägi laseb lüüriliste silmadega Arthur Kulnos ristuda kahel Tammsaare tegelasel. Kui ta ajab peibutusjuttu jumalatest ja loodusest, sõnad Aino ümber virru löömas, tuleb vägisi meelde „Elu ja armastuse“ Rudolf Ikka oma ristikheinavõrgutusega. Viivuks näibki Kulno veel rikkumata härra Ikkana, kes tikub enese teadmata juba neidusid rikkuma. Aga peagi nihkub Rudolf kaugemale, Kulno muutub ikka enam Indrek Paasi näoliseks, kuni jääbki tema hingesugulaseks. Sander Roosimägi „palangseerib“ rollis elutõsise siiruse ja humoorika distantseerituse, unenäolisuse ja maaläheduse hapral, hetkiti suisa irratsionaalsel piiril. Kõrvade ärakülmumisest Kulnot laval säästetakse.

Muide, kui Muhem ja Kulno okasteta roosiga rüselevad ja Aino külla tuleb, teiseneb Tammsaare korraks ametivend Lutsuks, viirastub „Suve“ naljakas armukolmnurk Kiir-Teele-Toots. Muhem ja Kulno on laval justkui vennad, heledat verd unistajad mõlemad, Kulno ehk terake varavanem. Raismik eristub asjalik-abitu maadligi surutusega, aga kui tema kord naeratab, tuleks nagu päike välja. Kummatigi on kõik kolm noormeest laval nii ehk naa kirjaniku alter ego’d, vaatlejahinged, ja kolm kaunist muusat, eriti meeleliigutust äratav Aino, poissmeeste luulelendu inspireerimas.

Nii tantsisklevad noored laetud hinged lavamaailmas, uitavad ahne uudishimuga Tammsaare teos(t)e rist- ja ringteedel justkui valguskiirekimpude südamikus äsja uuenenud Tammsaare pargis. Teatrisaalist väljudes heidan pilgu hüljatud kirjutuslaudadele, mis noori ärasõitnuid tagasi koju ootama jäänud. Koduteel hakkab meeltes kumisema Betti Alveri luuletus „Üle sõnade serva“: „laest vajuvad vaikuse lilled / ja laual on lahtine raamat, / mida lugeja lambivalgel / nagu lovesse langedes loeb“.