Hinnanguvaba vabanemine

Marion Jõepera

Londoni „Puhastus” näitab, et moraali, instinktide ja teadmiste kohtumispunktis on kõik võimalik, eriti õudus. Teatri Borealis „Puhastus” („Purge”), tõlkija Eva Buchwald, lavastaja Elgiva Field, kunstnik Rosemary Flegg, valguskunstnik Joshua Pharo ja helikujundaja James Flockton. Mängivad Elicia Daly, Kris Gummerus, Illona Linthwaite, Liam Thomas, Rebecca Todd, Johnny Vivash, Benjamin Way. Esietendus 22. II Londoni Arcola teatris. „Puhastuse” esimest korda briti publiku ette toonud Elgiva Fieldi lavastus on algteksti otsene ja otsekohene käsitlus, kus fookustegelaseks igal ajal tõde varjav Aliide. Kuigi põgenenud prostituut Zarale (Elicia Daly) on antud palju lavaaega, on ta endast väljas siiski vaid põhjusel, mis ei paista ulatuvat kaugemale äsja möödunud ööst. Tema minevik ei ulatu sügavale, kõik läbielatu, millest publik loo edenedes järjest rohkem aimu saab, jääb pigem konstateeringuks kui on nähtav, elu muutev kandam. Eriti reljeefselt tuleb see esile kõrvutatuna 1990. aastate Aliidega (Illona Linthwaite), kelle roll on teistest tegelastest mitme korruse võrra sügavam, kuni keldrini välja. Temas on sisemine pinge, mis kordagi ei lõdvene, ta on ühekorraga stoiline ja vibreeriv, raske raudvedru, mis vajab väga kindlasuunalist impulssi, et ellu hüpata. Tema on see vanaproua, kellega keegi vaielda ei julge, sest ta teab asju, millest kunagi ei räägita. Liikudes aeglaselt välisukse ja köögiakna vahet, hoiab Aliide endas sellist allasurutud hirmu, mis ajab saalis istujal aegamisi südame pahaks. Rosemary Fleggi lavakujundus on stiliseeritult tõetruu: lava keskmes on köögilaud-vann ja sissepääs Hansu peidikusse. Noorest Aliidest (Rebecca Todd), kes koos kommunistist abikaasaga on kolinud oma õe majja, aimub suhtumine sellesse ruumi – suhtumine, mis on täis võitlust, trotsi, kinnisideelisi unistusi ja püüdu unustada. Ta katsub tihti mööblit, üritades puudutuste kaudu teha ruumi enda omaks, justkui lootes, et laudlina sirgeks silitamine aitab kustutada mälestust oma õest ja tühistada armastuse, mis õe vastu ka läbi seinalaudade Hansu peidikust ikka veel kumab.

Aliide saab ajast osa, aga ei ela selles. Selles mõttes jagab ta Hansu saatust: ta on kinni ruumis, kus iga astutud samm on võrdne vägistamisohvriks langemisega. Täpselt nagu Hanski (Kris Gummerus) näeb ka tema päevavalgust vaid pisteliselt ning kannab endas inimhingemõõtu rusikasse surutud vägivalda. Nende kahe inimese kogetud vägivald on lähedalt suguluses, kuid eripalgeline. Aliide on end elul ise eksitada lasknud, Hans on aga ellu ära eksinud väliste jõudude, saatuse tahtel ning näib isegi rohkem eksinuna siis, kui ta saab toas vabalt liikuda. Füüsilist vägivalda näeb laval vaid korra, Aliide ja Zara kaklusestseenis, kui ilmsiks on tulnud kahe naise lähisugulus. Vana Aliide ei võitle mitte ainult endast noorema naisega, vaid kõigi nende õhukindlate peidikutega, kuhu ta on lukustanud oma häbi. Kaks meeskõrvaltegelast jäävad siin naiste kõrval poisikesteks. Paša tegelaskuju on väline, väga füüsiline, kandiliselt liikuv, ent mõjub kui õõvastav groteskne sümbol, mitte aga kui reaalne inimene. Ka Lavrenti isiklik teema ja otsused jäävad hämaralt aimatavaks, kuid tema hämarust on selle arusaamatuse taustal vaata et joovastav jälgida.

Elgiva Fieldi „Puhastus” on lugu allaandmise peaaegu võimatusest, mida hoiab koos jõud pidada saladusi. Sügaval Eesti metsades viskuvad vastamisi kaks maailma, milles peavad surmaähvardusel kätt suruma tänutunne ja tänutundetus. Iga elatud hetk selles ajas on nõnda võigas, et sünnitab endast vastutahtmist mälestuse ja kasvatab selle üles. See ongi tegelasi ühendav lüli: kasvamine ja elamine „lugude saatel, milles puudub igasugune tõde”. Põhilugu ise tekitab kohatise tülgastuse: autentne lavakujundus, kahekümne aasta tagune Õhtuleht ja pidev aknast vargsi väljapiilumine. Seda kõike on liiga palju olnud, nähtud ja kuuldud. Muidugi, jah, kunstitaotlusest mööda vaadates õigustab ainuüksi juba lääne viimase kümnendi teravnenud huvi Ida-Euroopa lähiajaloo vastu selle loo publiku ette toomist. Ja vahest on tegemist vaid vastureaktsiooniga tekkinud tülpimusele, kui teise vaatuse ajal hakkab süvenema veendumus, et unikaalsust leidub vaid meie igapäevas, meie kaasajas ning samuti ajaliselt hoomamatus kaugminevikus. Lähiminevikus on kõik lood sarnased, see on periood, kus aeg muutub omamoodi tühjaks, olles liiga kiiresti kaetud. Küsi Poolast, küsi Mordvast, küsi Lätist – lugu on sama. Selles sarnasuses ja võikas sünkronismis peitubki „Puhastuse” – nii romaani, näidendi kui ka Fieldi lavastuse – jõud (ja menu), sest jõudu selles on. Isegi sirgeseljaliselt feminismi ignoreerides tunneb ära, et üheks elemendiks, mis lükkab „Puhastuse” käima, on naistele keskendunud ja neist kasvav tugevus, mis seob poliitika ja isikliku ning ulatub haardelt eksistentsialistlike mõõtmeteni. „Puhastuses” räägitakse naiste kaudu peidetud ja peitunud lugu, mis tekitab tunde, nagu oskaksid naised lõpetamatust paremini üle elada kui mehed, oskaksid vaadata lõppematusele silma ja pärast mäletada ka tema silmavärvi ja seda, milline oli tol hetkel ilm. Eks see olegi see: „Ta keeras külje ja ühtlasi keeras hirmule selja”. Otsustatud otsekohesus.

Siinses otsekohesuses mängib rolli ka loo mõningane üheplaanilisus, mis pole küll lavastuse otsene vili, vaid pigem seotud algteksti endaga. Peaaegu kordagi ei jõua ükski tegelasliin õudusest sammugi kaugemale. Valitseva horror’i reaalseid põhjusi välja ei ilmu, nii nagu jäävad täielikult peidetuks ka võimalikud helgemad hetked. „Puhastuse” lõpuks jääbki kõige valjemini kõlama lõpu ootamine. Topeltlõpu eelaimdus, teadmine, et aeg lõpetada ei pruugi tulla pühal moel, järgneda andestusele. Aeg lõpetada jõuab kätte lihtsalt siis, kui enam ei jõua, kui kogu jõud on ära kanditud. Lugu kerib end lõppu jõudes lahti, rullib end lineaarselt vabanemisse, mis ei saa saabuda ilma tõe väljakutsumiseta. Ja tõde on siin hinnanguvaba, sest ellujäämine ja elust lahkumine ei saagi olla hinnatav. Isegi mitte parteikoosolekul, kus (võlts)moraal peab ületama instinktiläve.

Lavastus lõpeb kiirelt. Aliide istub üksinda toolil. Zara on lahkunud. Tuli on juba kustutatud. Järgneb tiku süütamine ja kõlaritest kohatult purskuv plahvatusheli. „Õhtuleht on nii vana või?” küsib tüdruk minu kõrvalt. Me õpime ajaloost iga päev midagi. Kas seda, kui kaua ja mille keskel oleme elanud või kas moraal saab vereliini pidi olla seotud meie loomuse ja instinktidega. Moraali, instinktide ja teadmiste kohtumispunktis on kõik võimalik. Eriti just õudus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming