Hirm teistmoodi tegelikkuse ees

Ugala uuslavastus näitab, et kui ei ole põhjust, pole põhjust karta, sest hirm sööb lõpuks hinge seest.

RAIT AVESTIK

Ugala „Hirm sööb hinge seest”, autor Rainer Werner Fassbinder, tõlkija Laur Kaunissaare, lavastaja ja muusikaline kujundaja Taago Tubin, kunstnik Liisa Soolepp, valguskujundaja Villu Konrad, liikumisjuht Raido Mägi. Mängivad Ene Järvis, Tanel Ingi, Adeele Sepp, Rait Õunapuu, Martin Mill, Klaudia Tiitsmaa, Kata-Riina Luide, Triinu Meriste, Tarvo Vridolin, Kiiri Tamm, Andres Tabun ja Kristian Põldma. Esietendus 23. X teatri suures saalis.

„Hirm sööb hinge seest” on armastuslugu sakslannast. pensionieeliku Emmi Kurowski (Ene Järvis)  ja marokolasest võõrtöölise Ali (Tanel Ingi) vahel.

„Hirm sööb hinge seest” on armastuslugu sakslannast. pensionieeliku Emmi Kurowski (Ene Järvis)
ja marokolasest võõrtöölise Ali (Tanel Ingi) vahel.

Foto: Rait Avestik

Ma ei taha küll Ugala uuslavastusele „Hirm sööb hinge seest” pookida külge „üllatavaid” laiendusi ja viiteid elust enesest, ent kui lavastaja Taago Tubin on tutvustustes võõraviha ja rassismi kõrval rõhutanud inimese üksindust, haavatavust ja isolatsiooni, siis mõrv sama linna koolis mõni päev pärast esietendust paneb vaatama sellele temaatikale uue pilguga. Kas ja millises mastaabis lavastus selle sündmuse mõjul ise muutub või mida nüüd vaatajad lavastusse sisse või sealt välja loevad, selgub ilmselt hiljem.

Võib-olla kõlab see pisut õõvastav-humoorikalt, aga just Tubin on oma viimastes lavastustes intensiivsemalt käsitlenud teistsugusust ja „normaalsust” ning otsinud nende vahel mõistmist, sallimist ja armastust. Meenutuseks: Marius von Mayenburgi „Kolemees” (2013), Mihkel Seedri „Vaga vend Vahindra” (2014), nüüd Rainer Werner Fassbinderi filmistsenaariumil põhinev „Hirm sööb hinge seest” ning i-le täpiks Abi Morgani eksistentsiaalne ja hingekriipiv „Lovesong. Ühe armastuse lugu” (2014). Ilmselt paljude eranditega, kuid laias laastus on Tubin oma ligi kahekümnel lavastaja-aastal käsitlenudki eeskätt just üldinimlikkust selle kitsas tähenduses, kuulutanud tervemõistuslikult tervemõistuslikkust, mis vahel on viinud kiusatusse kahelda tema terves mõistuses. Aga see selleks.

Uuslavastuse esmasel ja pinnapealsemal tasandil (noore mehe armusuhe endast aastakümneid vanema naisega) võime tõmmata paralleele näiteks Colin Higginsi musta ja romantilise komöödiaga „Harold ja Maude”, mida Eesti teatrilavadelgi mängitud. 1978. aastal võitlesid ühiskonna iganenud vaadetega Draamateatris Velda Otsus ja Urmas Kibuspuu (või Kalju Orro), 2000. aastal tegid seda Ugalas Leila Säälik ja Aarne Soro. Kuigi seekordsed „noored armastajad” (Ene Järvis ja Tanel Ingi) lisavad sellele nimekirjale kahtlemata kaalu, ei ole Tubina Fassbinderi-tõlgenduse teravik suunatud ealistele nüanssidele ja neist tulenevatele konfliktidele.

Kuigi see kõlab paradoksaalselt, on rõõm tõdeda, et Fassbinderi 40 aasta tagune lugu on aktuaalne ja väsitavalt värske praegugi. Noorelt surnud saksa režissöör, stsenarist ja näitleja ning gei­ikoon Fassbinder teadis ilmselt hästi, mis on hirm ning kuidas selle pidev tundmine (või ka endas ja teistes kultiveerimine) võib närida inimese õõnsaks. Tegemist on kapitalistliku ühiskonna sotsiaalse melodraamaga, kus pingsama vaatluse all n-ö sobimatute ja seega sobimatu armastus. Sakslannast pensionieeliku Emmi Kurowski (Ene Järvis) ja marokolasest võõrtöölise Ali (Tanel Ingi) armastuslugu ületab rahvuslikud, keelelised, rassilised, kultuurilised ja vanuselised piirid ning iseenesestki mõista pannakse eaka Tuhkatriinu ja sookoll Shreki kiindumus proovile. Tuleb rõhutada, et Tubina lavastuses pole rahvusel ega tegevuse ajal-kohal tähtsust ning nende parameetrite väheolulisus pigem rõhutab aja ja koha universaalsust.

Kuna lugu on oma universaalsuses lihtne ja kohati lihtsameelnegi (see ei välista tõsidust), siis pole vaja ületähtsustada lavastuse tõukumist Fassbinderist, sest kirjapandud tekstina ei ole see materjal just eriti kaalukas. Veel enam on viljatu ja kohatugi võrrelda (tollast) filmi ja (nüüdset) teatrilavastust. Olulisem on märgata lavastuse rõhuasetusi ning uurida, kas ja kuidas need rõhuvad praegusi vaatajaid. Lavastaja on olnud rõhkude asetamisel ja konfliktide doseerimisel äärmiselt delikaatne, isegi pehme. Eks ühest küljest näitabki see lavastaja tarkust. Tuleb aga olla tõesti ettevaatlik, sest igasugused „rõhutute” aktivistid on varmad nägema kellegi avalikus arvamuses „võõraviha”, kuigi tegelikult ollakse oma vaadetes-hoiakutes (olgu need kas või ürgiganenud ja igikonservatiivsed) lihtsalt kindlameelne ning mingit viha pole tihtipeale ollagi.

Nagu öeldud, keskendutakse lavastuses peaasjalikult küsimusele armastuse võimalikkusest n-ö oma ja võõra vahel. Keskendumist ainult sellele tundele rõhutab veelgi juba mainitud asjaolu, et vanusevahele ei pöörata vist kordagi tähelepanu. Ainult see, et üks on võõras ja teine pole, tekitab konflikti ja on tegelasi ümbritsevatele inimestele justkui vastuvõetamatu. Asjale lisab paradoksaalust fakt, et Järvise tegelanegi pole n-ö algselt või puhastverd oma. Pealiinis näemegi peatselt pärast kohtumist abiellunud Emmi ja Ali vintsutusi, mille põhjustajateks lähedased, naabrid ja töökaaslased. Kerkivad mitmed vähem või rohkem retoorilised küsimused: miks justkui iseenesest ja ilma „lillegi liigutamata” kiindusid Emmi ja Ali üksteisesse; miks noor ja kena Ali noore ja veel kenama baariomaniku Barbaraga (Adeele Sepp) midagi tõsisemat ette ei võtnud, kuigi Barbara oli selleks kõigeks valmis; miks ikkagi hakkasid Emmi koristajatest töökaaslased (Kata-Riina Luide, Triinu Meriste, Adeele Sepp) temast näilise põlgusega eemale hoidma, kui tuli ilmsiks Emmi suhe „mustaga”; miks poepidaja (Tarvo Vridolin) lõpetab viisaka suhtlemise noorpaariga, aga poepidaja proua (Kiiri Tamm) mitte; miks Emmi tütar Krista (Klaudia Tiitsmaa) ja tema mees Eugen (Martin Mill) ei raevu Emmi armuafäärist kuuldes nende vanusevahe pärast, vaid sellepärast, et tegemist on „võõraga”; miks majaomaniku poeg härra Gruber (Rait Õunapuu) üritab oma lepinguliste nüanssidega „võõrast” vabaneda; kas teised „võõrad” (Kristian Põldma ja Andres Tabun) suhtusid Emmise samamoodi nagu „omad” Alisse? Ja nii edasi, sest peale peaosaliste esitasid kõik näitlejad teisigi olukorda ilmestavaid tegelasi. Mööda ei saa ka küsimusest, miks kõik hukkamõistjad mingil hetkel (näiliselt?) siiski olukorraga lepivad?

Ilmselt pole lõpuni õiglane liigitada hirme kuidagi päris või suurteks hirmudeks (surmahirm) ja väikesteks või pehmeteks hirmudeks (hirm üksijäämise ees, hirm kaotada kaotatud käe tõttu töö), kuid just neid hoomatavamaid, lausa koduseid hirme, millega inimesed pidevalt koos elavad, võib lavastuses kas rohkem või vähem varjatult tunnetada küll. Tegelastes valitsev hirm paistab tulenevat pigem teadmatusest ja lootusetusest, ebakindlusest. Sellest on tingitud ka nende vaenulikkusele kalduv käitumine, sest kokku puututakse millegi harjumuspäratuga. Lavastus näitab, et kui ei ole põhjust, pole põhjust karta, sest hirm sööb lõpuks hinge seest. Seejuures teame seda omast käest, et rahva ohjeshoidmiseks on väike hirm ühele kildkonnale ikka abiks. Rahval peab olema hirm, et tema tegevusest ja käitumisest ollakse kuskil teadlikud – tänapäeval ei kujutaks elu näiteks ilma tänavakaamerateta ettegi.

Ilmselt kohtusid omamoodi hirmu ajel ka Emmi ja Ali: üks otsis kaaslast oma eluõhtusse, teine „võõrana” mingit pidet või leevendust oma seisundile. Kuigi Järvis ja Ingi esitavad oma tegelasi nii, et nende suhe ei ole naeruväärne ning vaatajana unustasin nende vanusevahe ning pühendusin „võõrale” mehele ja tema eakale kaasale peetava ajujahi jälgimisele, valitses Tubina lavastuses nende vahel siiski midagi muud kui seebine armastus. Mitte et armastus erisuguste inimeste vahel oleks absoluutselt võimatu (seda tahab ka lavastaja rõhutada, et kõik on võimalik), aga Ingi ja Järvise varjundirikkalt ja meisterlikult esitatud näitlejatööd lubavad välja lugeda midagi peenemat ning annavad sellega lavastusele nüansse juurde. Küllap on kohtunud hoopis kaks sugulashinge, kes haaravad üksteisest kui õlekõrrest. Hingelt noore Emmi (Järvisele väga sobiv roll) ning pisut steriilselt ja seega kahtlaselt käituva, kuid õiglase ja hea Ali vahel on pigem hoolitsus, kompromiss, mis kasvab kohustuseks. Kas mitte etenduse lõpus haiglasse sattunud Ali voodiserval ei ütle Emmi, et kui ma ennast kokku võtan, saab kõik korda. Tõesti, võtkem endid maailmas toimuva taustal sõna otseses mõttes kokku.

Kogu loole tausta ja põhjused loonud kõrvaltegelased andsid rentaablilt edasi hirmu all kannatava ja seejuures seda loova väikekodanliku keskkonna. Efektiivsest ansamblimängust on igati ebaõiglane välja tuua Tarvo Vridolini, Kata-Riina Luide, Triinu Meriste, Martin Milli ja Adeele Sepa eriti efektiivselt sooritatud mitmikrollid. Oma lihtsuses ja detailirohkuses ei lase end kuidagi tähelepanuta jätta Liisa Soolepi lavakujundus, mis loob nii näitlejale kui ka vaatajale rohkelt mänguruumi. Korrusmajade tube või ühiskondlikke ruume kujutavad kahekordsed boksid, mis asetsevad ilmselt kuskil magalarajoonis või äärelinnaasumis, rõhutavad linnaga kaasas käivat anonüümsust ja massis üksiolemist. Näeme „kastisüsteemi” nii otseses kui ka kaudses mõttes. Lavakujunduse lausa lastelavastuslik selgus meelitab kavalalt tegelema sealses ümbruskonnas valitsevate märksa tõsisemate eluliste teemadega.

Maailm on võimu- ja jõukeskne. Ent lavastuses võõra vastu tegelikult mingit jõudu üles ei näidata ning seda tuleb kahtlemata pidada lavastuse tugevuseks. Nagu ka seda, et n-ö vastasleer või „omad” pole mingid karikatuursed (kui, siis pisut) koletised, vaid lihtsad, pisut hirmul inimesed. Ole sa nii avara hingega kui tahes, tänapäeval on uskumatult raske elada ilma umbusuta. Taago Tubina lavastus on kui vorm, millesse on võimalik asetada (küll ainult oma peas) sealsete tegelaste asemele tuttavad sisserändajate pojad, kapist väljunud kaasmaalased jt. Ning teha siis oma järeldused.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming