Hirmudest ja masinatest, siiralt ja unenäoliselt

Kairi Prints

Noorte kummitusohvrite grupi terapeut paneb hüüdjatest häältest kokku dünaamilise terviku.„Kummitus masinas”, Mart Kolditsa ja lavakunstikooli XXIV lennu ühistöö. Masinaid ja kummitusi uurivad Mait Joorits, Mikk Jürjens, Lauri Kaldoja, Marta Laan, Roland Laos, Marko Leht, Kertu Moppel, Jekaterina Nikolajeva, Liis Proode, Liisa Pulk, Artur Tedremägi, Jüri Tiidus, Mihkel Tikerpalu, Hendrik Toompere, Kristjan Üksküla, Sandra Üksküla. Muusikaline kujundaja Renzo Van Steenbergen, videokunstnik Emer Värk.  Esietendus Von Krahli teatris 25. IV.      Aprillikuu lõpus Von Krahlis esietendunud lavakunstikooli XXIV lennu diplomilavastus „Kummitus masinas” ei nõua noortelt osatäitjatelt ainult näitlejameisterlikkust, vaid nad peavad ka iseenda kapikummitustele uksed lahti tegema. „Kummitus masinas” on pihtimus hirmudest, mida näitlejad on läbi elanud kas unenäos, reaalsuses või kusagil seal vahepeal. „Kummituse” lavastaja Mart Koldits ehk noorte kummitusohvrite grupi terapeut paneb hüüdjatest häältest kokku dünaamilise terviku. Lavastuse alapealkirjas nimetatakse „Kummitust masinas” lasteteatriks täiskasvanutele hirmu mehhanismidest ja see on inspireeritud trupi unenägudest.

Oma öiseid elamusi jutustavad trupi liikmed vahetpidamata – eraldi ja koos, sõnadega ja ilma, mänglevalt ja valuga.  Freudistlik unenägude tõlgendusring ning lavastuse teised ringikujulised elemendid nagu suur tünn või väiksemad metallkettad veerevad hirmsa mürina ja kurdistava vaikuse saatel hirmu radasid mööda ja panevad end nii või naa kuulama. Pidevalt ja tungivalt. Etenduse haaravus ei jää alla hirmu omale. Lavakunstikooli XXIV lend avaldab muljet oma sünkroniseeritud ansamblimänguga, erakordse musikaalsuse ja lavasarmiga. Isegi koos  kõigi kummitustega mahub kuueteistpealine kursusetrupp vabalt väikesele Krahli lavale ära. Hea, et lavastuse kavalehel on pead ka nummerdatud ja nimetatud, et nende mitte veel nii tuntud näitlejatega tuttavaks saada.     

Hirm enne ja nüüd 

Siinkohal väike kõrvalepõige eesti teatri minevikku. Lavakunstikooli X lend, juhendaja Aarne Üksküla. Sealt võrsunud näitlejate nimesid teab nüüdseks igaüks, kuid aastaid tagasi, sügaval kommunismiajal, olid nemad noored lavaka lõpetajad, kes tegid Merle Karusoo lavastajakäe all midagi „Kummituste”-sarnast, kuid tolle aja kohta väga radikaalset – osalesid ausatest pihtimustest koosnevates lavastustes „Meie elulood” ja „Kui ruumid on täis …”. Pole  ime, et tsensuur veetis selle episoodi kulmude peal ja kontrollis iga sõna, mida noored oma hirmudest ja lootustest sel lootusetul ajal rääkisid. Ilmselgelt on praeguste noorte hirmud väliselt hoopis teistsugused, tsensuuri asemel on netikommentaarid ja ühiskonnakriitiline teater on pigem reegel, kuid sügavamal tunnetuses on hirm ikka seesama seestpoolt näriv koletis, kelle jõud tõukab meid ettearvamatus suunas. Kuid on huvitav mõelda, kuidas kardetakse,  kuidas ihatakse, kuidas toimisid hirmu mehhanismid enne ja kuidas nüüd.   

Mida siis praegusel ajal kardetakse? 

Esimesena tuleb pähe, et meie kaasaegsel maailmakodanikul on alati vähemalt mingisugune foobia küljes, et matsi muljet ei jääks. Foobiavaba inimest vaadataksegi juba veidi imelikult. Kui sa kinnist ruumi ei karda, siis avarust ju ikka? Närilistest, madudest ja putukatest tuleb ka vähemalt üks kartmiseks valida. Ei? Äkki siis sobiks kõrgusekartus? Võib-olla sügavusehirm? Kas või jumalakartus? Valikuvõimalusi on nii palju, et pole muret – igaühele leiab  midagi sobivat. Aga stopp! Sellistest hirmudest, õigemini nende pealiskaudsetest avaldustest (sest oma olemuselt pole need hirmud sugugi lihtsakoelisemad kui teised) lavakate „Kummitus masinas” ei räägi. Kuskil on piir, kus foobiline small talk ei ole enam lõbus ega naljakas. See on siis, kui ärkad öösel higisena ja hingeldades voodis ega suuda enam hommikuni uinuda. Kangestud iga krõpsu peale ja lased irratsionaalsel hirmul end haarata, kontrollid  nii voodialust kui sentimeetrist kapitagust. Hirmu mehhanismid on tööle hakanud ja kummitusest haaratud masin – inimkeha – ei funktsioneeri enam normaalselt. 

Mida oma hirmudega peale hakata? 

Vahepeal nad tulevad esile, ründavad keset ööd või irvitavad juba enne magamajäämist koledasti akna taga. Pikkadeks päikeselisteks tundideks poevad nad peitu oma kõledatesse koobastesse ja on nii vaikselt, et nende olemasolu lausa unustame. Siis saavad nad jälle meid ootamatult surnuks ehmatada. Selliseid dünaamilisi keerdkäike, paitusi ja plahvatusi on täis terve etendus. Taluvuspiirini lärmakad stseenid vahetavad välja tüüned vaikusehetked,  mis ka pikemates versioonides hästi kannavad. Efektne valgusemäng võib igal hetkel matvasse pimedusse suubuda, katkestamata tegevust laval, kuid muutes publiku meelelise vastuvõtu iseloomu ning ärgitades kujutlusvõimet. Kas see etendus mõjub teraapiliselt ka publikule, nagu Kolditsi sõnul mõjusid proovid tegijaile? Kindlasti puudutab ja tekitab nii ahhaa- kui ehhee-elamusi ehk pakub äratundmist ja ajab naerma. Ning eks see olegi juba teatav teraapia nagu iga teinegi väärt elamus, mis on julgetud vastu võtta. Siit koorubki põhiteema, mille ümber „Kummitus masinas” oma hoogsaid poognaid keerutab. Tahaks elada, julgeda olla ja vastu võtta, aga takistuseks saab hirm. Nagu Mart Koldits ise oma lavastuse tutvustuseks kavalehel seletab, on hirm peamine takistus, miks inimene ei julge muuta oma elu. Hirm on pimestav, nii et tihtipeale ei saada arugi, et  käitutakse hirmu ajel. Tõesti, sellele saab vastu vaielda vaid oma pimestatuse tasemelt. Meeleheitlikud õigustused, miks keegi elab just nii või teeb just selliseid asju, on ehe hirmu väljendus. Milleks õigustada õigust või vabandada tõe pärast? Kui olla ise oma eluga rahul, siis peaks see teistele kohale jõudma teisiti kui veenmise kaudu. Väga minimalistlike vahenditega, kuid hingepõhjani liigutavalt esitab Liis Proode sellist veenmist oma „kõik on hästi”  etüüdis. Sellest tuleb suurepäraselt välja paradoksaalne tõsiasi, et kuigi kellegi veenmiseks peaks olema ise antud küsimuses täiesti veendunud, tähendab selline käitumine ennekõike siiski iseenda veenmist. Kui seda piisavalt palju teha, hakataksegi ennast uskuma, olgugi teadvuse hämaraladel sama tugevalt alles teadmine, et tegelikult kõik nii hästi ikkagi ei ole. Hirm läbi kukkuda, iseendast ilma jääda, paneb tööle enesepette mehhanismid, mille  teravate sakkidega hammasrattad ajapikku vastandlikud tunded nüristavad ja hävitavad igasugused eneseanalüüsi katsed juba eos. See on aga juba kõige mustem stsenaarium, kuhu meid pole loodetavasti sisse kirjutatud.   

Katse endast läbi vaadata 

„Kummitus masinas” ongi ennekõike katse endast läbi vaadata, oma alateadvus kinni püüda. Võib isegi pihta saada oma hirmu ja enesepette mehhanismide töö põhimõtetele, kuid hammasrattaid teistpidi tööle panna pole alati meie võimuses. Nagu räägib Mikk Jürjens oma koerahirmu stseenis, et ta ju teab küll, kuidas see mehhanism töötab: tema näeb koera ja teab, et koer teab, et tema kardab. See suhestumise skeem läheb  tööle enne, kui tegelikult suhestuda jõutaksegi. Nii tugevad on hirmud, mis on meisse juba pesa valmis pununud. Juba ainuüksi koer võib tööle panna keerulise hirmu-enesekaitse mehhanismi, mis siis veel rääkida keerukamatest sotsiaalsetest hirmudest, mille painest ei ole nõudlikus kapitalistlikus ühiskonnas vaba enam ka väike süütu laps. Varjatult kannavad hirmu tagaplaanile surumise eesmärki ka paljud pealtnäha süütuna  näivad harjumused. Näiteks Liisa Pulk räägib oma etüüdis vaimustunult oma maaniast asju korrastada, et keegi ei peaks kurb ja üksik olema. Alates mahakukkunud kurva kommi lohutamisest ja talle seltskonna organiseerimisest kuni telekas jooksvate subtiitrite korrastamiseni – eliit- ja alamklassi kaashäälikud ja vokaalid leiavad Liisa juhendamisel kõik endale parima võimaliku kaaslase. Etüüd on lõbus ja naljakas, kuid jutustab vaiksemal häälel ikkagi sellest, kuidas inimesed pisiasjade piinliku korda paigutamise kaudu ennast korda üritavad saada. Sellest saab tunde, et vähemalt midagi nende elus on korras või hästi. Lavastuses leidub viiteid levinud hirmudele, nagu Sandra Üksküla klaustrofoobia, Roland Laosi isolofoobia ehk üksijäämise hirm ja mitmed sotsiaalfoobiad. Samuti kohtab etenduses uusi ja huvitavaid hirme, nagu Marta Laane tulnuksilma foobia või Kristjan  Üksküla rüütliunenägu, kus talle hobune peale istub. Hendrik Toompere lucid dreaming’u etüüd on huvitav, kuna siin saavad kokku nii ihad kui hirmud ning kõik on korraga lihtne ja keeruline. Sooloetteasted vahelduvad grupietüüdidega, mille keskmes on kordamööda sõnaline ja visuaalne informatsioon. Väga mõjuvad on täiskoosseisus trupi „poosetüüdid”, kus igaüks on oma tegevusest nii lummatud, et kuidagi raskelt läheb vaatajanagi  oma pilgu ühelt teisele libistamine. Tegevus ise oli staatiline ja korduslik, näiteks äratuskella püstoliga ähvardamine, kui see tiriseda julgeb, õhku astumine, seina läbimise korduvkatsed, pahurate kingade saaga ja muu seda sorti ebaõnnestumisele määratud tegevus. Keha käsitletakse masinana, mille töötsüklit vaim mõjutada ei suuda. Kogu see tegevus on kui illustratsioon keha ja vaimu absurdsuseni radikaalset dualismi käsitlevale peatükile  inimmõtte ajaloos.   

Tiba targemana omaenda hirmudele vastu

Siit jõuamegi lõpuks lavastuse pealkirja seletamise juurde. „Kummitus masinas” – mis mõttes? Lavastajat inspireeris oma maimukesele  nimepanekul Briti uue aja filosoofi Gilbert Ryle’i kartesiaanliku keha ja vaimu dualismikäsitluse irooniline kriitika. Igasugune dualism kummitab Lääne filosoofiat aegade hämarusest peale. Binaarne mõtlemine on õhtumaisele inimesele nii omane, et igasugune selle kriitika tundus veel hiljutigi radikaalne, mis on kummaline ühiskonnas, kus kõik on lubatud. Ryle’i raamatus „The Concept of Mind”  („Vaimu mõiste”) kummutatakse keha ja vaimu dualismi müüt ja nimetatakse muuseas Descartes’i käsitlust vaimust kui immateriaalsest substantsist absurdseks, sest vaim polekski seal nagu enamat kui kummitus masinas. Ryle solvus kartesiaanliku inimesekäsitluse peale sedavõrd, et rajas vaimufilosoofia. Päris nii lihtne see kõik muidugi ei ole, miks ja kuidas, võib edasi lugeda Ryle’i raamatust. Peaaegu kaks tundi lavategevust oli nii  intensiivne, et polnud aega isegi toolil niheleda. Kui inimesed pärast kaua kestvaid ovatsioone end toolidelt üles kergitama hakkasid, kostis siit ja sealt vaikseid oigeid oma kangeks jäänud kehaosade pärast. Masin oli veidi kokku jooksnud, kuid head toitu saanud vaim ajas peale tikkuva dualismitunde jälle ära ja kes just fobofoobiat ei põdenud, kepsles ehk tiba targemana omaenda hirmudele vastu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming