„Hoia, küll siis hoitakse sind“

Jaanus Tepomehe lavastuses „Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd“ on ühendatud eesti koorilaul, nüüdisaegne etenduskunst, elulooteater ja koreograafia.

DEIVI TUPPITS

Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd“, teksti autor Kaur Riismaa, lavastaja Jaanus Tepomees, kunstnik Liisi Tamm, valguskunstnik Priidu Adlas, videokunstnik Carmen Seljamaa. Laval Andres Mähar ja Piret Simson ning Tartu ülikooli kammerkoor, Tartu ülikooli akadeemiline naiskoor ja Tartu akadeemiline meeskoor, dirigendid Triin Koch ja Kuno Kerge. Esietendus 18. II Eesti Rahva Muuseumis.

Kujutagem ette maailma, kus on võimalik ühel ajahetkel tajuda läbilõiget tervest sajandist, olla korraga minevikus ja olevikus, miks mitte aimata tulevikkugi, ning tunda end samaaegselt nii truu eestlase kui ka XXI sajandi maailmakodanikuna. Midagi sellist võis vahest kogeda 18. veebruaril Eesti Rahva Muuseumis ainukordsel kontsertetendusel „Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd“ (algusajaga 19.18 – sic!).

Kerge on leida ühe suure asja osade iseseisvat väärtustähendust, hoopis raskem on seda teha aga kunstilise terviku puhul, nagu suurte ühendteostega ikka. Pole eestlast, kellele koorilaulu kavvavõtmist peaks vabariigi sajanda aastapäeva aegu põhjendama, kuid pole ka eestlast, kes ütleks, et pole kordagi elus teatris käinud või ei tea ühtegi näitlejat. Ent kuidas siduda need kaks veenvalt kokku? Sedapuhku oli lavastaja Jaanus Tepomehe käe all ühendatud tõepoolest nii eesti koorilaul, nüüdisaegne etenduskunst, elulooteater kui ka isegi koreograafia. Lavastuse selgroo moodustasid aga lood: eestlaste lood, inimeste lood, kodanike, põgenike, emade, poegade, armastajate lood.

Lood paistsid esialgu olevat nii mõneski mõttes kauged. Esitasid neid Andres Mähar ja Piret Simson läbi auditooriumi klaasist vastasseina paistvatest kontoritubadest, valgetele kõrvalpindadele projitseeritud otsepildi vahendusel. Nad rääkisid Kivisillast ja kahekümnendate Tartust, rääkisid sõjast, Siberist, küüditamisest ja Taaralinna ammu uut nime kandvatest uulitsatest – ühesõnaga asjadest, millest ikka lugusid räägitakse, millest oleme juba harjunud kuulma, vahest ehk liigagi harjunud, nii et silm enam ei seleta inimesi nende lugude taga.

Piret Simson jututab lugusid läbi auditooriumi klaasist vastasseina paistvatest kontoritubadest, valgetele kõrvalpindadele projitseeritud otsepildi vahendusel.

Gabriela Liivamägi

Aga need eri vanuses, rahvusest ja eas persoonid, kes kõnelesid videopildi ajaloohetkedes vaheldumisi oma elust, said peagi üsna lähedaseks, omaseks, nagu ei istukski ühena 550 vaatajast teatripubliku hulgas, vaid läinuks sõbrale külla. Mähar sirvis oma kirjutuslaual fotoalbumit ja raamatuid (seejuures märgilist klassikat – kes nägi, see nägi, kes mitte, võis oma seosed ja kujutluspildid luua ka kuulates), Simson veeretas aga sõrmede vahel lõngakera.

Järgnenud „Tartu etüüd“ naiskoori elavas esituses viis mõtted taas eestlaste rinnas pakitsevale laulutungile, sellele, kuidas meie vaarvanaisasid unele lauldi, ülesse lauldi, kiigele lauldi, heinale lauldi. Just niisama loomuomaselt ja mõjusalt, nagu lavastuski alanuks lauldi. (Huvitav, kas alguses olnud Sõna lausuti lauldes?) See laul ja see lõng ja need sõnad – need on eestlaste materjal, millest ja millesse oleme loonud oma jutud ning mille abil neid ajast aega edasi on antud: karjapõlve tarkused rahvalaulus, elutarkus vanaema kootud kindakirjas, koolitarkus kaante vahele köidetuna. Pole kahtlustki.

Kogu selle sügavalt sentimentaalse ja peaaegu pühaliku rahvuslikkuse juures ei kukkunud lavastus ometigi põhjatusse paatosesse, mis oleks võinud juba mõnda aega kõikvõimalikul moel kodanikuuhkust julgustavate juubelisündmuste taustal kergesti juhtuda. Ülev koorilaul, mida saatis lauljate mustreid moodustav liikumine, oli mahendatud nii kooriliikmete pastelltoonides kostüümidega, mõneti unenäolisust lisava lavatossu, aga ennekõike kulminatsioonil sisse lülitunud videopildiga, milles taas kord kõlasid monoloogid – mida aeg edasi, seda nüüdisaegsemad, elulisemad ja parimas mõttes eneseiroonilisemad. Lavastuse tundekontrastid võimsate-ürgsete kooriosade ning vaiksete jutupiltide vahel olid niisiis justkui ükshaaval välja mõõdetud ja kaalutud, et midagi üle ääre ei voolaks, pilli lõhki ei ajaks.

Huvitava lisanüansi andis lavastusele omamoodi peidetud vihjena esitatud kolmas plaan, Mähari ja Simsoni isiklik lugu, mida vaatajatele lõpuni selgeks ei tehtudki. Kes olid lavastuses need kaks teineteisele? Olid nad üldse enne viimast stseeni, mil nad oma seinaga eraldatud ruumidest alla lavale tulid, kohtunud või teineteisele otsa vaadanud? Pidid ju olema, sest kummagi ruumis oli raamitud foto neist koos, nooremana. Kuid millal see juhtus? Mis ajad siis olid? See jäi siiski üheks ohtratest vinjettidest, mida võis leida nii kunstniku-, lavastaja- kui ka näitekirjanikutööst.

Mustamäel olevat neil ruumikas korter

moodsa mööbliga;

mul olevat korter pilvelõhkujas ja garaaž

kahekümnendal korrusel.

Esmalt ajab muigama ja siis paneb mõtlema – kui palju korruseid mahub sajandisse? Kas see, et me ehitame garaaže kahekümnendale korrusele, on siis halb? Või on see, kui meie lapsed on rootslased, kuidagi parem, kui olla ise okupantide laps? Mitte keegi ei saa vastata nendele küsimustele, peale aja. Peale sellesama ajalõnga, mis kulgeb eestlasliku püsivuse ja vääramatusega läbi põlvkondade, riigikordade ja kohustusliku kirjasõna. Kuid seda laadi tarkus ei püsi peos ega seisa paberil: kõik kaob, aastaajad vahetuvad ja kirjanikud muudavad stiili. „Siis murdub oks, siis vajub liiv. Kõik jälle kukub koost“ nagu kõlas lauluviis.

Ent selles peitubki meie hommikute, meie päevade, õhtute ja ööde võlu – inimene olemise võlu. Suurim väärtus on elada hetkes, saada aru oma samaaegsest tähtsusest ja tähtsusetusest maailmas, kus kõik on võimalik – olla ühes hetkes osa ajaloost, olevikust ja tulevikust. Meile on antud kõik, et (k)anda edasi oma sugu, oma keelt, oma teadmisi. Sajand või sada päeva – selles pole küsimus, vaid Doris Kareva sõnades, mis lavastuse lõpus Pärt Uusbergi suurepärase kooriteose üdini liigutavas ettekandes kõlama jäi.

Mis on inimene?

Kas ingli vari?

Või igatsushüüd hingeühtsuse poole?

Igaüks meist on pill,

läbi mille võrratuid viise

vilistab Jumala tuul:

hoia,

küll siis hoitakse sind

Hoia, küll siis hoitakse sind … Jah, tõesti, kas pole kõikides lugudes läbi aja räägitud vaid sellest?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming