Hoidke eest: tegutsevad tapjatüdrukud

Kairi Prints

Kuidas kasvab väikesest tüdrukust tapja? Kes vastutab mõrvarlapse tegude eest? Kuidas mõista õigust laste kuritegude üle?    Jack Thorne, „Fanny ja Faggot”. Lavastaja Elina Pähklimägi, kunstnik Liisi Eesmaa, disainer Kessu ehk Kerstin Raidma, muusikaline kujundaja Kristjan Sarv. Mängivad Agnes Aaliste, Jekaterina Novosjolova, Päär Pärenson, Kristjan Sarv ja Elina Pähklimägi. Esietendus 7. veebruaril Cabaret Rhizome’is.        Te olete imbedsestme tappsimeja Martain GBrown on külm Paremhoitge eest on KAKSmõrvaritTUSS JAsõper Pedete ahvid.     

Briti noore andeka näitekirjaniku Jack Thorne’i töid pole Eestis varem lavastatud. Palju meil üldse noorema põlve välisautoreid lavastatakse. Ibsen, Bergman ja Tšehhov, või siis ka John Patrick või tegelikult siiani viljakas Alan Aykbourn on tugevalt esindatud, aga kaasaja noortest autoritest tuleb esimese hooga meelde vaid Rumeenia näitekirjanik Peca Stefan, kelle „Vääärviid” VAT-teater möödunud hooajal ette võttis. Eesti uus teater on ikkagi  väga eestikeskne (ja väga auteur) ja tahab oma asja ajada. Nii ongi meil ühelt poolt esindatud „aegumatu klassika” ja teiselt poolt terav ja kodumaine sotsiaalkriitiline teater. Kolmas variant on need kaks kokkupanduna ehk siis aegumatu klassika postdramaatilise teatri teravate küüniste vahel.

Sellises kontekstis on „Fanny ja Faggot” meie teatrimaastikul tõesti pigem erand. Selle näidendi (kahevaatuselise versiooni, esimest  vaatust oli ennegi lavastatud) maailma esietendus toimus 2007. aastal Londonis ja sellel viibis ka tollal Rose Bruford College’is vahetusüliõpilasena viibinud Elina Pähklimägi, kes jättis loo oma pähe tiksuma. Kolme aastaga tiksuski sellest noore näitlejanna lavastajadebüüt. Lugu, millest inspireerituna Jack Thorne oma näidendi kirjutas, on ilmselt ka Eesti publikule vähemalt pealiskaudselt tuttav. See on üks neist kuulsatest ja õõvastavatest mõrvajuhtumitest,  millest on kirjutatud raamatuid ja vändatud telesaateid, rääkimata tohutust materjalist Internetis (näiteks truTV Crime Library’st saab lugeda lausa 24-osalist järjejuttu nimetatud juhtumi taustast, asjaoludest ja üksikasjadest).

Sellegipoolest ei saa, nagu selliste lugude puhul ikka, vastust kõikidele „miksidele”, mis tekivad. Mary Belli juhtum leidis aset 1968. aastal Inglismaal Newcastle’is, kuid, nagu näha, erutab  see inimesi siiamaani. Mis ja kuidas täpselt juhtus, pole tänapäevani selge, kuid teada on niipalju, et varateismelised tüdrukud osalesid, üks suuremal, teine vähemal määral, kahe väikese poisi, nelja-aastase Martin Browni ja kolmeaastase Brian Howe’i tapmises. Mary Flora Bell oli esimese mõrva ajal kümneaastane, tähistades õõvastaval moel oma järgmisel päeval saabuvat üheteistkümnendat sünnipäeva. Internetist leiab tema tolle  aja fotosid: väga ilus ja armas väike tüdruk, suurte silmade ja rõõmsa naeratusega. Mary kaasosaline Norma Joyce Bell (ei ole suguluses) oli kolmeteistkümneaastane keskpärase välimusega tüdruk. Teda peetakse kuritegeliku tandemi nõrgemaks lüliks, kes läks noore ja agressiivse Mary vägivallaaktidega ehk inertsist kaasa, kuid polnud kuritegude algataja. Kes teab, kuidas kõik tegelikult täpselt juhtus, fakt on igatahes see, et Mary jäi tapmistes  süüdi, aga Norma tunnistas vandekohus süütuks.

Kohtupäevikuid lugedes saab võrrelda ka tüdrukute käitumist süüdistatavate rollis: kui Mary seisis kivinäoga kohtuniku ees, ei valanud pisaraid ega näidanud välja mingeid emotsioone, siis Norma nuttis, hüsteeritses, naeratas, kui vaja, kahetses ja ilmselt võitis ka suurelt osalt sellega vandekohtunike poolehoiu. Otseseid tõendeid Mary süü ja Norma süütuse kohta kohtuprotsessi käigus ei esitatud.  Lihtne oli ka Maryle panna psühhopaadi või sotsiopaadi diagnoosi, arvestades ta käitumist ja asjaolu, et tema lapsepõlv oli kohutav: ema oli prostituut ja julmur, alandas last, üritas teda tappa ning sundis tüdruku 4-aastaseks saamisest peale teda astuma vahekorda oma klientidega. Pole siis imestada, miks väike tüdruk käis ringi ja oma pained nõrgemate peale välja valas (tema agressiivsusakte on registreeritud palju juba ajast enne mõrvu). See on üks  seletus suurele kurjusele väikese inimese sees. Kuid kas selliseid asju üldse tasubki seletada – proovida mõista on ilmselt kõik, mida me suure müsteeriumi, inimloomuse olemuse ja kujunemise puhul teha saame. Üks selline katse või küsimusepüstitus on ka Jack Thorne’i näidend „Fanny ja Faggot”.

Kuidas kasvab väikesest tüdrukust tapja? Kes vastutab mõrvarlapse tegude eest? Kuidas mõista õigust laste kuritegude üle? Mis toimub  inimese peas, kes sooritab mõrva? Miks, miks, miks ometi? Näidendi esimene vaatus jälgibki kahe tüdruku suurekskasvamise mänge. Kahtlemata on lapsed sellises eas, kui päris nukkudega enam ei mängita, aga täiskasvanuasjad on samuti veel kättesaamatud. Huvitav on see, et Elina Pähklimägi on kahte peaosalist mängima valinud näitlejad, kes päris tegelasi välimuselt sugugi ei meenuta. Habras ja õrn blondiin Agnes Aaliste Mary Belli  ja sensuaalne brünett Jekaterina Novosjolova Norma Belli osas on aga mõlemad vaimustavad. Välise sarnasuse puudumine ongi kui vihje sellele, et „Fanny ja Faggot” pole tõestisündinud loo põhjal kirjutatud põnevuslugu, vaid ühele loole toetuv laiahaardelisem sotsiaalkriitiline uurimus. Inimese ja ühiskonna suhet vaadeldakse siin ühes plahvatuslikumas koosluses: masendavate elutingimuste mõju kõige õrnemas eas lastele.

Kui näidendi  lavastas Londonis Stephen Keystone, rääkisid kriitikud arvustustes peaosaliste aktsentide (põhiliselt kokni ja geordie) põrkumisest ja vaheldumisest kui põhiliselt segadusseajavast elemendist ning tõid seda esile peamiselt loo ajanihete tähistajana. Mina tõlgendaksin nimetatud asjaolu veel kui turvalisuse puudumise sümbolit, märki, et lapsed ei tea isegi, kes nad on ja kuhu kuuluvad. Ilmselt on nii mõelnud ka eesti versiooni lavastaja. See nüanss on  Pähklimäel osavalt lahendatud: eestlanna ja venelanna peaosades on kontekstis suurepäraselt haakuv valik. Ja Jekaterina Novosjolova oskab eesti keelt rääkida nii tugeva aktsendiga kui ka peaaegu ilma aktsendita. Agnes Aaliste oskab teha selliseid nägusid, et esireas hakkab vahepeal natuke õudne. Kokku moodustavad nad tegija tandemi ning naudivad silmanähtavalt suurejoonelist ülemängimist (ja vahelduseks alamängimist), mis siin ongi vajalik, sest  enamasti mängivad nad lapsi, kes mängivad täiskasvanuid. Ja kohati mängivad nad mitte enam nii väga lapsi (või varaküpseid lapsi), kes mängivad lapsi, kes mängivad täiskasvanuid. Rollid lahendatakse „pihta ja põhja”.

Võiks ju arvata, et lugu jääb Eesti publikule ehk veidi kaugeks, kuid Aaliste, Novosjolova ja Pähklimägi, kindlasti ka Liisi Eesmaa kunstnikukäsi ja Cabaret Rhizome’i hubane blackbox suudavad loo külmavärinaid tekitavalt naha vahele  mängida. Esimeses vaatuses on pidevalt katkemiseni pingul piir, kus lõpeb mäng ja algab reaalsus. Kummikeksuhüpped üle vana ja näraka pesukummi vahelduvad rollihüpetega lapse ja täiskasvanu, ahistaja ja ahistatava, ohvri ja tapja vahel. Rolle vahetavad ka publiku selja taga varjuvad Kristjan Sarv ja Päär Pärenson, kohtunikust ja süüdistajast lapseahistajani välja. Kui näidendi esimese vaatuse kirjutas  Jack Thorne 2004. aastal, siis teine vaatus valmis alles aastaks 2007. Vaatuste vahele jääb kümme aastat. Vanglast on hüppes kaks noort neiut: Mary Bell ja vanglalinnuke Lucy, keda kehastab Elina Pähklimägi. Seitsmekümnendad on täies hoos: platvormid, värviline meik ja miniseelikud katavad enesekindlat ja siivutut Lucyt ja kohmakat, huumorimeeleta Maryt. Neiud on ära lohistanud paar sõdurpoissi (ikka Sarv ja Pärenson) ja veedavad nendega motellis  aega. On suurepärast dialoogi, naljakaid stseene, hulganisti kohmetuid olukordi ja esimese vaatusega võrreldes on teine väga sorav, loogiline ja möödub lennates. See kontrast (mida Keystone’i lavastuse kriitikud samuti veidi ette heitnud on) annab veel ühe huvitava sissevaate Mary Belli loomusesse. Tema põhisoov on meeldida ja olla normaalne, olla tavaline, väljapaistmatu, mitte mingis mõttes imelik. Just seesama soov värvis omal kombel  ka esimese vaatuse varje. Väike Mary tahab meeldida ja tähelepanu, vihjed tema või tema ema ebanormaalsusele viivad ta kõige rohkem endast välja. Kui Norma keeldub „õdedeks hakkamisest” põhjendusega, et Mary tahab ainult Norma ema, aga tollele pole Norma sõnul Mary kunagi meeldinud, on väikese armastuseta kasvanud tüdruku valu tema näos kirjeldamatu.

Kuid, nagu öeldud, vaadelda Maryt vaid ohvrina on vaid mündi üks pool, teiselt poolt  vaatab vastu jõhker tapja, kes Brian Howe’i kirstu nähes ohjeldamatult itsitas. Seda on psühhiaatrid seletanud tema sotsiopaatilisuse sümptomina kui ka jouissance’i ilminguna. (Jacques Lacani mõiste, mis tähendab mõnuprintsiibi ületamist, aina suurema naudingu poole pürgimist. Kuna inimene suudab taluda naudingut vaid teatud piirini, saab piiri ületamisel naudingust kannatus, kusjuures subjekti käitumine muutub suutmatusest vastuolulisusega  toime tulla apaatseks või ebaadekvaatseks.) Tüdruk ei valanud kohtuprotsessi jooksul ainsatki pisarat ja nii on kujunenud arvamus, et Mary oli tugevam pool ja Norma vaid ohver. Kuid Thorne’i näidend püstitab ka siia küsimärgi. Tüdrukute võimuvõitlus läbib näidendi esimest vaatust ja ei saa öelda, et alati jääb peale Mary. Kohati võib lausa arvata, et Norma laseb Maryl võimu näidata vaid sellepärast,  et oma positsiooni tugevamalt kindlustada. (Selle teooria poolt räägiksid nagu ka tüdrukute „artistinimed” Fanny ja Faggot, kus Tuss on Norma ja Pede on Mary.) Kuid nendele küsimustele ei ole vastust, ning pole vajagi. Aeg on möödunud, Mary Bell elab uue nimega kuskil Inglismaal, sai hiljuti vanaemaks. Kui ta andis intervjuu Gitta Sereny temast kirjutatud raamatu „Cries Unheard: the Story of Mary Bell” („Kuulmata karje: Mary Belli lugu”) tarbeks, väitis  ta, et pole enam sama inimene kes varem. Tapetud poiste lähedasi see avaldus muidugi ei rahulda ja nõiajaht kestab edasi.

Jack Thorne’il on veel terve hulk põnevaid näidendeid. Elina Pähklimägi tegi otsa lahti ning ehk lavastatakse nüüd meil teda veel. Ega ka Londonis teatris ole muidugi eriti kauge käia, aga mõnus, kui ka siinne teatrimaastik mitmekesistub ja Euroopa noorema põlve näitekirjanikud ka veidi sõna saavad.  Kuna lavastuse tugevaim külg on huvitav ja teistmoodi, seejuures väga loomulikuna mõjuv dialoog (kui Eesti autoritega võrrelda, siis võib-olla sauterlik), siis lõpetuseks ja lavastuse essentsi edasiandmiseks veel mõned head palad lavastusest:

„Mary: Sul on niikuinii sitt nahk, selle kriimustamiseks oleks saagi vaja.

Norma on hakanud kandma rinnahoidjat ja näitab seda Maryle. 

Mary: Sa näed kuidagi targem välja.

Mary: Kõige hullem asi, mis sa poistega teinud oled?

Norma: (kõhkluseta) Nabanuss. Aga sinul?”

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming