Homseootuse petlik lihtsus

Leenu Nigu

Pealiskaudsel vaatamisel Mart Kangro lihtsalt on laval, kuid see lihtsalt olemine on oma olemuselt tunduvalt keerukam.„waiting for tomorrow” („homset oodates”), idee autor, koreograaf ja esitaja Mart Kangro, muusikaline kujundaja Taavi Kerikmäe. Esietendus 16. X Kanuti gildi saalis.

Oktoobri keskel esietendus Kanuti gildi saalis Mart Kangro uus soololavastus „waiting for tomorrow” („homset oodates”). Väga erisuguste seltskondadega (sageli mainitakse Xavier le Roy ja Thomas Lehmeni nime) koostööd teinud Kangrole on see neljas soololavastus, kusjuures kõik tema senised soolod on kujunenud omamoodi märgiliseks.
Esimene neist, „Start. Based on a true story” („Algus. Põhineb tõsielul”, 2001) oli Kangrole tõeline läbimurre, paar aastat tagasi tähistati kümne aasta möödumist selle esietendusest. Eestis ei tule just sageli ette nüüdistantsulavastusi, millele saab osaks selline „sünnipäev”. Kangro järgmised soolod „Mart on Stage” („Mart laval”, 2003) ja „Can’t Get No / Satisfaction” („Pole võimalik rahuldust saada”, 2009) pälvisid aga mõlemad Eesti Teatriliidu aastaauhinna tantsulavastuse kategoorias. Nüüdne „homset oodates” pole oma eelkäijatest vähem kaalukas.
Üks läbivaid jooni Kangro soolode puhul on näiline autobiograafilisus. „Näiline” mitte sellepärast, et Kangro üritaks laval esitada omaenda elu pähe kellegi teise oma, vaid sellepärast, et lavastuste peamine eesmärk ei ole autori elust panoraamse jutustuse esitamine. Pigem kasutab Kangro mõnda oma eluloolist seika, tunnet või kogemust materjalina, mille abil tõsta üldisem elu- ja teatritõde otsekui peopesale ning seda siis lähemalt silmitseda. Hinnanguteta.
Pealiskaudsel vaatamisel Kangro lihtsalt on laval. Kuid see lihtsalt olemine on oma olemuselt tunduvalt keerukam. Sellises lavalises situatsioonis hakkavad karakteri, autorimina ja reaalse isiku erisugused persona’d omavahel vaikselt, ent seda huvitavamalt võnkuma. Etendaja pole seestunud mõneks silmanähtavalt „värvikaks tegelaseks” ja seejuures pole tegemist ka hingerebestava pihtimusega. Kangro on  laval justnagu tema ise ja seejuures ei ole ka. Selle kahevahelolekuga avab ta kolmandaid võimalusi kahe pooluse vahel. Tema võetud hoiak on heas mõttes salakavalalt vahepealne ja selles avaldub teatrile igiomane vastuokslikkus: see pole päris, kuid samas ju on ka. Pendeldus, mis paneb mõtte läbikäimata trajektoore pidi liikuma. Võimatu on lõplikult otsustada, millele lõppeks osutatakse: „Kõige huvitavam on teelolek. Minu jaoks on nii elus, inimsuhtes kui ka teatris kõige olulisem see, kui ei ole jõutud äratundmisele. Mulle meeldib kulgemine, protsess, millekski saamine, kujunemine. Sa loed ja tõlgendad ja tähendus muutub pidevalt”.*
See, mis sünnib lavastuses „homset oodates”, on samuti pealtnäha väga lihtne, et mitte öelda triviaalne. Pole dramaatilist süžeed, üleelusuurusi dekoratsioone, pateetilist näitlemisstiili ja veel kõige vähem moraliseerivat paatost. Pigem on see alastiolek, haavatavus, millega on võimalik samastuda kui mitte kõigil, siis kindlasti väga paljudel. Näeme meest, kes ei viitsi esimese pika stseeni vältel madratsilt isegi mitte lahkuda. Meest, kes peab kujuteldava partneriga oma tegematajätmisi välja vabandavaid telefonikõnesid ja peidab end maailma eest teki alla. Elu on visatud homse varna. Ja seejuures unistab see mees millestki suurest, näiteks Oscari võitmisest, sest see on suurte unistuste täitumise kõige klassikalisem näide. Mingi juhuse läbi peaks talle osaks langema Suur Saatus, mida ta eluaeg on oodatud. Üldine ja inimlik, eks? See igatsus millegi üleva järele, soov kogeda midagi erilist, olla eriline – et juhtuks midagi olulist, et midagi üldse juhtuks. Suured tunded ja suured teod. Ja kus mujal saaksid need üleelusuurused unistused hõlpsamini elustuda kui mitte teatris?
Näib, nagu õiendaks Kangro veel praegugi arveid suurte teatrimajade butafooriast ja kulissidest tulvil teatraalsusega: „Tühja mõtte kireva fassaadi taha peitmist näeme igal pool, kuid me kõik teame, et see ei vii kuhugi. See lihtsalt väsitab”. Juhul, kui see nii on, on Kangro relvaks miinusvõte. Teatraalse asemel on laval banaalne, kangelase asemel püksata mees, suurte tunnete asemel igatsus nende järele. Ilu laval tekib helilainete käes võbisevast fooliumist ja veeaurust, tants ilmutab end teki liikumises. Kangro loob lihtsate vahenditega talle iseloomuliku atmosfääri ja poeb näiliselt mitte millegagi vaatajale naha alla. Lihtsate vahendite varjus on aga detailideni läbi töötatud stseenid, terav ja teadvustatud lavaline kohalolu, täpselt paika loksutatud „autentsus”, elusaks mängitud hetk, mis jääb ka etenduse lõppedes kummitama. „Dekoratsioonid võivad olla pompoossed ja tekst võib olla paljutähenduslik – aga hetk peab elama ja tulema läbi inimese.” Lihtne viis aru saada, et nähtu on korda läinud, seisneb selles, et ei taha otsekohe pärast etenduse lõppemist meeleolust välja tulla.
Võiks ju küsida: ja mis siis? Mis siin siis ikka nii väga on – vaid poolalasti mees ja fooliumribad? Vaataja ootab, et kohe-kohe hakkab midagi juhtuma. Täpselt samamoodi, nagu tegelane laval. Ja sellises ootamistunde tekitamises seisnebki Kangro seekordse lavastuse kõige nutikam manipulatsioon.
Kuid päris etenduse lõpus keerab ta ometi teatraalsusnupu täiesti põhja, otsekui demonstreerides, et tema võimuses on tekitada olukord, kus sul on vaatajana päriselt valus. Kõrvulukustav heli ja ere valgus justkui nullivad ära senise siiruse ja lihtsuse. Seejuures Kangro ei irvita vaataja üle, pigem tõstab lavastuselt loori ja näitab, kuidas me haneks läksime, kus meiega manipuleeriti. Ja meil jääb nii manipulatsiooni kui ka selle paljastuse eest tänulik olla.

*See ja järgmised tsitaadid on võetud Mart Kangro vestlusest Tanel Veenrega (Eesti Päevaleht 24. IX 2011).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht