Hulluse hoomamatud piirid

Margot Visnap

“Keisri hull” tõstab esile tõerääkimise ja iseeneseks jäämise julguse tänase Eesti poliitilistes mängudes.  

“Keisri hull”: Timotheus von Bock – Peeter Tammearu,

 Eeva – Triinu Meriste, Jakob – Aarne Soro. LEINI KÕRTSINI

 

Jaan Kross, “Keisri hull”. Lavastajad Peeter Tammearu ja Jaak Allik, kunstnik Jaanus Laagriküll, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov, liikumisjuht Oleg Titov. Mängivad Peeter Tammearu, Triinu MeristeAarne Soro, Tarvo VridolinAnne Valge, Andres Tabun, Kata-Riina Luide, Meelis Rämmeld, Leila Säälik, Peeter Jürgens, Margus Vaher, Jaanus Kask, Enn Kose, Arvi Mägi, Arvo Raimo, Ott Aardam, Karol Kuntsel, Janek Vadi, Tobias Tammearu, Gennadi Gorjajev, Tõnu Särki. Esietendus Ugala suures saalis 30. IX.

 

“Keisri hullu” esimene lavaversioon sündis sügaval nõuka-stagnatsiooniajal aastal 1984 toonases Tööpunalipu ordeniga Viktor Kingissepa nimelises Tallinna Riiklikus Akadeemilises Draamateatris Mikk Mikiveri tõlgenduses. Et see Vene imperaatorile vastuhakkaja Timotheus von Bocki lugu võis tookord lavale jõuda, sellest andsid tunnistust ebalevad märgid lähenevast 80ndate “sulast” (perestroika’ni oli siiski hea mitu aastat aega): aastal 1982 suri stagnatsiooniajastu ikoon Brežnev, 1983 esietendus Draamateatris Mikiveri käe all Jaan Kruusvalli “Pilvede värvid”, Eesti okupeerimisele (tagantjärele mõeldes) üsna julgelt vihjav lavastus.

Krossi “Keisri hull” on teatavasti tõlgendamishuvi pakkunud hiljemgi: Roman Baskin plaanis filmiversiooni Gérard Depardieu’ga peaosas, kuuldavasti olevat Tarkovski jõudnud “Keisri hullule” stsenaariumi kirjutada ja mingil ajal vilksatas ajakirjanduses teade, et Vene Draamateater üritab Krossi raamatu lavaversiooni Elmo Nüganeniga peaosas.

Nüüd mängitakse “Keisri hullu” Ugalas ja eelmisel laupäeval esietendunud lavaversioon mõjub üllatavalt värskelt, kuigi ajakirjanduses on juba kõlanud mõtteid: miks ja kas on mõtet Krossi teost uuesti lavale tuua? (Andris Feldmanis, Livia Ulman, “Krossi “Keisri hull” küsib Ugala laval liiga vähe, EPL 2. X).

Ugala versioon (lavastajad Peeter Tammearu ja Jaak Allik) ärgitab huvitavatele mõttearendustele. Võib-olla selle justkui mälupiltidest kokku joonistatud loo tõttu. Erinevalt Mikiveri omaaegsest tõlgendusest, mis oli truu Krossi dramatiseeringule (kogu lugu raamis tookord Timo naise, Eeva venna Jakobi jutustus), on seekordsed lavastajad Krossi dramatiseeringuga vabamalt ümber käinud, jutustades pigem Timotheus von Bocki (Peeter Tammearu) tõerääkimise lugu, mitte niivõrd Jakobi nägemust sellest. Mistap pakub von Bocki võitlus iseenese ja Venemaa keiser Aleksander I-ga isegi avaramat mõtlemisruumi kui omaaegne nn dissidentlik versioon. Küsimus tõest, tõe rääkimisest, iseeneseks jäämisest on tänases Eestis ja selle poliitilistes mängudes hoopis teised varjundid omandanud kui toonases ENSVs.  Mõeldes, et “Keisri hullu” üks lavastajaid on poliitikust teatraal (või vastupidi) Jaak Allik, on saalis istudes huvitav aduda laval arenevat mõttemängu tõerääkimise ja valetamise teemal, mis teeb lavastuse vägagi aktuaalseks. Ja paneb küsima: kus saavad kokku normaalsuse ja hulluse piirid – elus, ühiskonnas, poliitikas? Peeter Tammearu kehastatud Timotheus jätabki selle küsimuse lahtiseks ja mitte niivõrd oma tegelaskuju seisukohalt, kuivõrd oma mängus vastaseid peegeldades.

Lavastus mõjub ühest küljest karge ja jaheda pildijadana, ent on sündmuslikult ja ka visuaalselt-muusikaliselt (kunstnik Jaanus Laagriküll, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov) omamoodi sümfooniline tervik, millele Ugala näitlejad romaani arvukat tegelaskonda kehastades sisuliselt sekundeerivad (värvikad, ent mitte pealiskaudsed karakterid!).

Lavastuse olulise motiivina kõlab ka Põhja-Viljandimaal Võisiku mõisas elanud balti aadlimehe abikaasa, maatüdruku Eeva Mättiku roll. Triinu Meriste kehastuses on see naine, kel tuleb valida oma mehe hulluse ja normaalsuse vahel, hoida püsti perekonda ja leppida lõpuks saatusega, et on ilma jäänud nii mehest kui ka keisri sõjakoolis impeeriumivaimu voolitud pojast. Kui lavastuse finaalis elu lõpusirgele jõudnud Timotheus von Bock virutab oma piibu vastu seina, öeldes “Ei piipu, ega poega!”, siis Eeva peab leppima unistustega, millel polnud kunagi lootust täituda. Unistusega tavalisest, lihtsast elust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming