Hunt vaatab ikka metsa poole?

„Kellavärgiga apelsin“ eeldab oma tõlgendajalt ajastuväärilist avangardsust, mida Rakvere teatri suvelavastus pakkuda ei suutnud või ei soovinud.

ALVAR LOOG

Rakvere teatri „Kellavärgiga apelsin“, autor Anthony Burgess, tõlkija Klaas Meltsas, lavastaja Ringo Ramul, kunstnik Annika Lindemann, koreograaf Sylvia Köster, muusikaline kujundaja Vootele Ruusmaa, valguskujundaja Märt Sell. Mängivad Grete Jürgenson, Märten Matsu, Getter Meresmaa, Karl Robert Saaremäe, Karl Sakrits, Eduard Tee, Martin Tikk ja Tanel Ting. Esietendus 8. VI Rakveres Nortsu angaaris.

Teatri kontekstis on Anthony Burgessi „Kellavärgiga apelsin“ teos, mis suudab end ise turundada. Küll aga ei lavasta ta end ise, nagu seda teeb vajaduse korral suurepäraselt enamik ready-made näidenditest. Sest kõnealune romaan (1962) ja selle ainetel valminud Stanley Kubricki samanimeline film (1971) on maailmakuulsad, klassikastaatuses ja kultuslikud ning neis esitatud loo kõigi uute tõlgenduste tarvis asub kunstilise kvaliteedi latt päris kõrgel.

Teisalt on „Apelsin“ sisult keeruline ning oma eriilmeliste osade ja erisuguste käibel olevate lõpuvariantidega iseenesega kergelt konfliktis. Uuteks lava- või filmiversioonideks peitub selles asjaolus suur hulk tõlgendusvabadust ning avamist ootavat sisulist potentsiaali. Et seda tulemuslikult ära kasutada, tuleb interpreteerijal teoses esitatud sündmuste ja ideede suhtes võtta selge seisukoht ning seda ajastuväärilises vormis jõuliselt ja mänguliselt väljendada.

Burgessi romaan on ühtaegu põnev ja meelelahutuslik, selle kestvat rahvusvahelist menu võib seletada muuhulgas asjaoluga, et seal leidub midagi väga eriilmeliste vajadustega kultuuritarbijatele: ulmelist düstoopiat, vandalismi ja vägivalla poeesiat, filosoofilisi mõtisklusi vabaduse ja vastutuse ning inimene olemist konstitueerivate psühholoogiliste ja füsioloogiliste tingimuste üle, totalitarismi kriitikat, embrüonaalses olekus vandenõuteooriaid, võimalust tunda moraalset rahuldustunnet õigluse ja headuse võidutsemisest ning emotsionaalset rahuldustunnet õnnelikust lõpust.

„Apelsini“ teeb enamikust klassikateostest erinevaks – ning uuteks tõlgendusteks ühtaegu keeruliseks ja väljakutset pakkuvaks – asjaolu, et selle puhul on ajalooliselt tegu eelkõige noortele suunatud popkultuuri kuuluva nähtusega, milletaolised vananevad nii oma sisult kui ka vormilt ajas sootuks teistmoodi kui traditsioonilisema käsitluslaadiga täiskasvanutele mõeldud teosed. Nii „Apelsini” romaan kui ka film olid kantud soovist lugejat-vaatajat šokeerida, tuua ta mugavustsoonist välja, sõita talle natuke sisse. Raamatus teenisid seda eesmärki eelkõige sadistist mina­jutustaja päevikuvormis pihtimused ning nende edastamiseks kasutatud futuristlik släng; filmi esteetiline ja emotsionaalne lõiketera sai oma vaheduse naturalistlikult kujutatud vägivalla, tolle aja kontekstis šokeeriva füüsilise alastuse ning veidralt nihkes välise teatraalsuse kokteilist.

Rakvere teatri suvelavastusena Ringo Ramuli käe all välja tulnud versioon on nii heas kui ka halvas mõttes ülimalt originaalitruu. Heas mõttes, sest need inimesed, kel puudub varasem kokkupuude Burgessi romaani ja/või Kubrickifilmiga, saavad etendust vaadates sellest loost päris hea ülevaate (ehkki neile jääb ilmselt arusaamatuks, mida inimesed aastakümnete jooksul selles õigupoolest on väärtustanud). Ja halvas, kuna neile, kes on vähemalt ühega nimetatud kahest varasemast tuttavad, ei suuda lavastus pakkuda vähimatki lisaväärtust.

Ramuli versioon järgib autoritruult lugu, ent minu meelest pole lugu selle teose puhul üldse eriti oluline. Pigem loeb loo esitamise vorm, mis ei tohi olla ülemäära traditsiooniline ja turvaline ning peab püüdlema piiride poole, kompama publiku taluvusvõimet, otsima viisi, kuidas auditooriumil olemine kunstiliste vahenditega ebamugavaks teha. Burgess ja Kubrick said omas ajas selle ülesandega hakkama vägagi efektiivsel ja originaalsel moel, Ramul on jäänud natuke hätta. Ta on läinud kas pieteeditundest või ideenappusest kaasa mõlema eelkäija mitme vormilahendusega, suutmata või soovimata ise neile uut vinti peale keerata või midagi samaväärset lisada.

Üheks „Kellavärgiga apelsini” firmamärgiks on elurõõmsalt rokkiv vägivald, mis sunnib raamatu ja filmi puhul heitma auditooriumil pilgu kultuursuse ja inimlikkuse pooleldi pealesurutud ideaalide mõttelise leviala piiride taga laiutavasse pimedusse. See teos näitab tundmatut, peibutab kiuslikult ning kiusatusse ajavalt täieliku vabaduse ideega, pakub nihilistliku eluhoiaku ja hullumeelsuse degustatsiooni, millest suhu jääv magus maitse ähvardab viia kodusest lastetoast ja koolist kaasa saadud moraaliteadvuse vabalangemisse.

Ramuli lavastuse avastseenis sõidab üks vandaal pesapallikurikaga televiisoriekraani, kutsudes minu nähtud etendusel (29. VI) esile nõrganärviliste publikuliikmete hirmukarjatusi ning ülejäänute põhjendatud ootusi ja lootusi edasise osas. Kuid paraku jäi see ainsaks vaatajate taluvuspiiri kombanud sähvatuseks – vägivald on lavastuses läbivalt stiliseeritud (tegelaste aegluubis ja kohati koreograafiliselt seatud liikumine) ning osaliselt sootuks kaadri taga.

Oma romaanis kasutab Burgess minajutustaja teksti edastamiseks futuristlikku venekeelsete sõnadega slängi. Kirjelduse väline vorm – keelekasutus ning sellega antavad hinnangud – on seal vähemalt sama olulised kui kirjeldatavad sündmused, mõtted ja emotsioonid. Ramul on selle võtte raamatust üks ühele ja sõna-sõnalt üle võtnud. Kuid minu silmis ei suutnud see end lavastuse kogutervikus kuidagi kehtestada. Esiteks seepärast, et näitlejad rääkisid slängi püüdliku intonatsiooni ja ebaloomuliku lauserütmiga nagu võõrkeelt. Ning teiseks, kuna vene keelest võetud laenudega släng meie kontekstis ei toimi, kui kaotada Briti keskkond (nagu see on raamatus, sh selle eestikeelses tõlkes) ja/või selle aluseks olev inglise keel (mida kasutab Kubricki film).

Et nüüdisaja Eestis leidub piisavalt inimesi (eelkõige mõne kinnipidamisasutuse keskkonnas platnoistunud eesti pätid), kes räägivad emakeelt rohkete slaavi laenudega, ei teeni selle kasutamine teatrilaval selle teose kontekstis soovitud sõnumit ning vormilist nihet. Küll aga viib vaataja mõtted tahtmatult Eesti demograafilisele ja julgeolekupoliitilisele olukorrale ning riigi ja selle põlisrahvuse võimalikule tulevikuperspektiivile.

Siin peitub üks originaalteose ning praeguse esituskonteksti vääriline tõlgendusraam, kuid Ramul ei ole sellega kas kahjuks või õnneks suhestuda soovinud – teose tegevustiku asetamine lähituleviku Eesti rahvuslikul (ning ühtlasi sotsiaal-majanduslikul) pinnal tekkinud düstoopiasse olnuks poliitiliselt ebakorrektne ja moraalselt maitsetu, ent sisulise intriigi seisukohast kindlasti igati kandev valik. Ramul ei lingi „Apelsini“ nüüdisaega ega kehtesta selgelt ja mõjusalt ka mingit muud kronotoopi (nt (alternatiiv)ajalooline minevik või düstoopiline tulevik).

Lavastuses leidub mõningaid katseid mängida välja originaalis peituv futuristlik aspekt, kuid need on üksikud ja harvad ning üksteisega mitte just kõige sidusamalt seotud. Särtsu tõid üksnes ulmeliselt stiilse ja mängulise lõikega pintsakud, mille mõju vähendas asjaolu, et teistele rõivaesemetele ning ühtlasi ka tegelaste soengutele ja habemetele ei olnud kunstnikul fantaasiat jagunud. Üks võimalus olnuks ehitada „Apelsini“ uustõlgendus tegelaste äraspidisele liikumisele, kasutades näiteks füüsilise tantsuteatri esteetikat. Ramuli versioon tegi sinnapoole mõned sammud, ent need olid kahjuks harvad ja kobavad ning mõjusid pigem juhuslikena.

Lavakujundus oli funktsionaalne, ent karakterita. Palju andnuks ära teha ka heli- ja/või muusikalise kujundusega, kuid ka siin olid kõik katsed rohkem kobavad kui ennast teose kogutervikus julgelt kehtestavad. Beethoveni muusikat, mil on originaali esteetilises ja kontseptuaalses omaruumis kandev roll, mängiti lavastuses päris palju, ent mitte piisavalt, et see laval esitatud loo ning õhus olnud filosoofiliste ideedega vääriliselt dialoogi võiks astuda (pealegi oli muusika esitamise tehniline kvaliteet kas kehva võimenduse või kasutamist leidnud arvutifailide tõttu vähemalt viimase rea servast kuulates täiesti allapoole arvestust). Üheksanda sümfoonia kooripartiile lauldi laval peale uute eestikeelsete sõnadega teksti, mille sõnumist minul kas näitlejate kehva diktsiooni, saali ebasoodsa akustika või enese kuhtuva kõrvakuulmise tõttu aru ei õnnestunud saada.

Noored näitlejad, kes võinuks ja pidanuks olema selle lavastuse vedrud, mõjusid oma rollides enamasti sama ebaveenvalt kui nende kasutatud parukad ja võltshabemed. Neist õhkus teha tahtmist, kuid hoog ja energia liikusid sihitult, sest lavastuslik käsitluslaad pendeldas ilma igasuguse sisulise põhjenduseta psühholoogilise realismi, unenäolise groteski ja jämekoomilise palagani vahel. Kuna kõigi osaliste puhul oli tegu teatrikooli diplomitööga, ei pea ma õigeks kedagi nimeliselt ei heas ega halvas mõttes esile tõsta.

„Kellavärgiga apelsin“ on omamoodi Bildungsroman, mis lõpeb raamatu algselt kirjutatud (ning Briti turule mõeldud) finaalis peategelase moraalse ümberkasvamisega. Ent USA kirjastaja palvel sealsetele lugejatele mõeldud versioonis lõpeb lugu protagonistile sisuliselt sealsamas, kus algas. Ei Burgessi, Kubrickit ega Ramulit ole sealjuures huvitanud esteedist sadisti psühholoogia, küsimus vägivaldsuse psüühilistest põhjustest, selle võimalikust seotusest kunstialase tundlikkusega.

Ent võimalus valida erilaadsete lõppude vahel näitab, kuhupoole keegi kaldub, püüdes vastata loo käigus paratamatult õhku kerkivatele küsimustele. Kas vägivaldset käitumist võib pidada inimese loomingulise eneseväljenduse osaks? Kui kaugele saab minna kaastundega inimese vastu, kelle sadistlikud teod tõestavad, et ta ise ei ole kaastundeks võimeline? Kas pealesunnitud headus on ka tegelikult headus? Kas ajupestud inimene, kel puudub võime valida „valesti“, vastab inimese psühhofüüsilistele kriteeriumidele või on tema puhul tegu headuse masinaga, kes väärib moraalse imetluse asemel hoopis kaastunnet?

Ramuli lavaversioonis uputatakse see pesapallikurikalöögiga käima tõmmatud lugu lõpustseenis paatoslikku usku inimese võimesse ühiskonnale soovitud suunas moraalselt areneda ning pöördumatult ümber kasvada. Etenduse lõpustseenis tungis näitlejate käe läbi avatud aknaluukide Rakvere Nortsu tee vanasse tööstusangaari düstoopilisse hämarusse kujundiks ülendatud päevavalgus, pakkudes ühtaegu nii lunastust peategelasele kui ka tulevikuoptimismi publikule. Ja püüdes publikut veenda, et dressuuri läbinud hunt ei vaata enam metsa poole.

Mulle, bioloogilist determinismi tunnistavale ja ajalugu peamise õppematerjalina kasutavale kalestunud skeptikule oli see pealtnäha ilus ja õilis žest kristlikult mõistetud inimlikkuse ideaali poole nii emotsionaalses kui ka intellektuaalses plaanis siiski ebaveenev. Ramul ei suutnud oma usku ega „Apelsini“-lugu mulle maha müüa – ta jäi alla nii originaalteosele kui ka minu (võib-olla põhjendamatult kõrgetele) ootustele.

 

Alvar Loog on Postimehe kultuuri­toimetaja.