Hüpe üle eituse

OTT KARULIN

Tants(U)gala“ ehk TÜ Viljandi kultuuriakadeemia tantsukunsti diplomandide lavastused Ugala teatris 29. IV.

Esmakohtumise põhjal pole muidugi mõistlik kaugeleulatuvaid järeldusi teha, aga põnevad on need sellegi­poolest. Järgnev on seega aruanne kohtumisest nelja noore koreograafiga, kes saavad sellel kevadel Viljandi kultuuriakadeemiast diplomi kätte. Loetagu neid lühiarvustustena, kus pole püütudki ühisjooni leida.

Millal sa nägid viimati Eestis nüüdistantsulavastuses neljateist tantsijat? Sageli seda just ei juhtu, mistõttu jääb Irena Pauku „Hüpik“ meelde juba ainuüksi selle pärast, aga mitte ainult. Pauku vaieldamatult teab, kuidas hallata suurt truppi laval nii, et kompositsioonis oleks piisavalt variatiivsust. Tõsi, Ugala väikese saali lava jäi sellele kordeballetilikule lavastusele veidi väikseks, aga koreograafi kavatsust see siiski ei tapnud.

Eesmärk oli selge: tuua liikumise kaudu lavale Anton Tšehhovi samanimeline jutustus naisest ja tema kahest armuobjektist. See on ka õnnestunud, kuigi lavastuse viimases kolmandikus on tantsudraamat ehk liigagi palju, võinuks lõpuni liikumist usaldada. Mis paneb aga „Hüpiku“ puhul kulmu kergitama, on selle täielik ignorantsus nüüdisaja suhtes. See, et kõiki rolle tantsivad naised ja sellele ei pöörata mingit erilist tähelepanu (sest lugu on armastusest kui sellisest), on vägagi värskendav, aga seda suurem vastuolu tekib kostüümidega, mis püüavad kokku viia algmaterjali ajastu ja tänapäeva, kuid mõjuvad oma volangide ja paljastatud pihaga tantsijaid objektistavana.

Irena Pauku „Hüpik“ jääb meelde juba ainuüksi selle pärast, et laval on 14 tantsijat.

Linda Liis Eek

Eksiteele viivad kostüümid ka Kadi Keskülla lavastuses „[Stat-ik]“, kus kuus tantsijat on riietatud mitmevärvilistesse pikitriibulistesse püksseelikutesse, mis koos nõudliku rütmiga muusikaga häälestavad vaataja pigem futuetno lainele, kuigi lavastaja ise on uurinud staatilisust kui füüsikanähtust, nagu viitab ka pealkiri. „[Stat-ik]“ toimibki vist kõige paremini lavatantsuna, millest jäävad meelde tantsijate ruumis paigutumise mustrid, kus keegi läheb oma liikumissuunaga alati grupiga vastuollu. See tekitab mõnusa ja mõtlema ärgitava nihke muidu väga ühtlustatud lavailmas (peale sarnaste kostüümide on ka liikumisjadad tantsijail paljuski samad). Terviklikuks lavastuseks pole „[Stat-ik]“ siiski küpsenud, sest valgus- ja heli­kujundus jäävad iseseisvaks ning valitud teema arusaadavalt avamata. Keskülla koreograafia on sellegipoolest kaasahaarav oma jõulisuses ning teatavas matemaatilisuses, mille täismõju sel korral veel esile ei tulnud, sest viimane, mustrite toimetamise, puhastamise osa on jäänud tegemata.

Ursula Rummeli „Üle“ on seevastu igati lõpetatud teos, kus nii valgus- (Mari-Riin Villemsoo ja Elerin Tammel) kui ka helikujundus (Kenn-Eerik Kannike) jäävad küll meelde autonoomseina, kuid sobituvad ka suurepäraselt lavastustervikusse. „Üle“ jääb nähtud neljast lavastusest kindlasti kõige kergemini meelde muudelgi põhjustel: publik istub lava neljal küljel, keskne kujund (ja rekvisiit), läbipaistva seinaga neli sirmi, on tantsijatele inspireerivaks duetipartneriks ning etendajate lavaline olek – veidi nurgeline ja otsiv, aga siiski eneseteadlik ja kohati ülbegi – paneb vaatama. Sellegipoolest on lavastuses potentsiaali enamgi.

Päriselt sain ma „Üle“ maailma sisse hetkel, mil ühega etendajatest tekkis silmside, mida ta ei peljanud hoida. See ankurdas ratsionaalse vastuvõtu ning laskis liikumisel ja atmosfääril mõjuda tõlgendusfiltrit läbimata, peegelneuroneid kõditades. Kahjuks peab tunnistama, et mul lihtsalt vedas, sest lavastuses ei viita miski koreograafi tahtele tekitada etendaja ja vaataja vahel selline üks ühele side. Nagu jäi kahjuks kasutamata ka võimalus luua neljast sirmist teos teoses – installatsioon, mis kehtestab rekvisiidi võrdsena tantsijatega. Ega ma seda loodakski, kui ühes stseenis poleks seda peaaegu et alustatud … Juhus seegi.

Juhusele, õigemini ruumi ja etendaja (ning vaatajate) kohtumise esmakordsusele, on üles ehitatud ka Elise Laiuse lavastus „Inimloom on eitus“. (Etendus)kunstiajalugu hästi tundvale publikule pakub see lavastus palju äratundmist, sest eks neid improviseeritud ruumiavastamisi ja prooviprotsessi vaataja ette toomisi on nähtud ka. See aga polekski nii oluline, kui etendusel sündinuks tõepoolest vahetu sündmusjada, mille puhul etendaja mõtlemiskäik liikumisest nähtavamgi.

Eveli Maksim paneb end etendajana siiski jälgima, sest temas on mingit rahu ja süsteemsust, intelligentset argisust. Seetõttu tahtnuks näha seda lavastust mõnes muus, mitte nii selgelt teatriks mõeldud kohas (kuuldavasti on selle lavastusega selliseid pop-up-etendusi ka tehtud), kus puudub etendusele kui ajaliselt ja ruumiliselt piiritletud nähtusele iseloomulik, sealhulgas publik. Kuna „Inimloom on eitus“ lähtub eitamisest, pole ka selle mõju ilmselt nii suur publikule (kui etenduse toimumise jaatajale), vaid palju suurem juhuslikule pealesattujale, kes pole oma eitamisest teadlikki.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming