Hüpnoos kui esmaabivahend

Antti Hietala näidendite tegelased on kõike muud kui kenad inimesed ning meelelaadiltki pigem raskemeelsed, hingepaine all maadligi surutud.

SVEN KARJA

Helsingi Q-teatri „Mahe meelelaad“ („Kevyttä mielihyvää“), autor ja lavastaja Antti Hietala. Mängivad Tommi Korpela, Minna Haapkylä, Jani Volanen, Jussi Nikkilä ja Pia Andersson. Esietendus 15. IX 2016 Q-teatris.

Üks suundumusi, mida soome nüüdis­draamas viljeldakse eestimaisega võrreldes tunduvalt edukamalt, on lood inimestest, peenemalt öeldes identifitseerumisvõimalust pakkuvad lavateosed. Eesti dramaturgia ammune probleem on ikka olnud see, et täpsema olustiku loomisel piirdubki kõik olmelise pildistusega: ei sünni üldistust, suuremat pilti, ajatumat perspektiivi, tõelist viha, kirge ja armastust. Nüüd on põhjanaabrite seas taas esile kerkinud uus nimi, kelle autorilavastused on pühendatud just argipäeva jäädvustamisele, kusjuures seda tehakse värskelt ja isikupäraselt.

Minu tõlkevaste „Mahe meelelaad“ soomekeelsele pealkirjale „Kevyttä mielihyvää“ on muidugi vaid üks võimalikest. Ehk oleks koguni õigem öelda „Õhuline hõrgutis“, kuna lõpuks selgub, et tegu on külalistele serveeritava desserdiga. Selle näidendiga kuulub mõtteliselt kokku teinegi sama autori ja lavastaja Antti Hietala samuti Q-teatris (ja suuresti sama trupiga) 2014. aastal esietendunud näidend „Ihanat ihmiset“, mis on Ülev Aaloel juba ka eesti keelde pandud ja pealkirjastatud kui „Ilusad inimesed“ (võimalikud tõlkevariandid oleksid ju ka „Kenad/toredad/suurepärased inimesed“).

Visuaalselt lahenduselt („Ilusate inimeste“ puhul pean küll otsustama vaid fotode põhjal, kuna lavastus jäi nägemata) lummavad mõlemad lavastused oma kerguse ja õhulisusega. Mõlema puhul on keskne tegevuskoht mööblikaubamajalik eliitkorter, mille steriilsed valged pinnad ja mööbel teevad lausa haiget ning kus liiguvad ringi klantsajakirjaliku püüdlikkusega riietatud inimesed, kumab sume valgus ja kostab rauge-rambe taustamuusika.

Pole tarvis olla teatrisemiootik taipamaks, et selline pingutatud glamuur on totaalselt illusoorne, võlts ja juhatab eksiteele. Nagu on sügavalt iroonilised ka soome keskmise põlvkonna dramaturgi Antti Hietala (1958) näidendite pealkirjad. Nende näidendite tegelased on kõike muud kui kenad inimesed ning meelelaadiltki pigem raskemeelsed, hingepaine all maadligi surutud. Kõne all ei ole midagi vähemat kui kahtlemine „etteantud“ reaalsuses (mõlemas näidendis kõlab küsimus: „Olen ma üldse olemas?“), ent tegu pole globaalses mõttes paralleelmaailmade või anti­utoopiate ehitamisega. Ei, kõik püsib perekonna ja lähisuhete ringis – seal, kust esmajoones peaksime otsima turvapaika ähvardavalt hambaid lõgistava välismaailma eest.

Mõlemas näidendis on neli tegelast: kaks meest ja kaks naist. „Ilusate inimeste“ keskmes on abielupaar, kes korjab oma nüristava igapäevaelu (ja kriisi äärele kaldunud abielu) vürtsitamiseks ööklubist üles tugeva laksu all tüdruku. Nad viivad ta oma koju. Tüdruk sureb ja võõrustajad viskavad surnukeha tänavale. Nüüd ilmub nende ukse taha noormees, kes osutub tüdruku vennaks, peagi aga selgub, et tegu on kellegi enama kui reaalse isikuga.

„Mahe meelelaad“ käivitub hetkest, kui elu malelaual jõudsalt (arstikarjäär, noobel kodu, modellimõõtu naine – tõsi, täiuslikult pildilt puudub üksnes järeltulija) kuldse keskea poole rühkiv Alpo (mängib soome filmi- ja teatrinäitlejate eliiti kuuluv Tommi Korpela) seisab silmitsi eksistentsiaalse suluseisuga. Mehele on hakanud tunduma, et teda ümbritsev reaalsus on vaid mingi tundmatu jõu juhitav manipulatsioon. Pääseteed oma sisekosmose seismilistest kobrutustest näeb ta hüpnoosiseanssides, mida asub läbi viima kena noor terapeut Oona (Pia Andersson), kellega tekkiv kontakt väljub ootuspäraselt peagi arsti-patsiendi suhte piiridest.

Kõlab nagu tüüpiline nüüdis­draama moodsa ühiskonna asukast, kelle elatustase lubab end mitte vaevata liisingumaksete ja muu olmelise pudi-padiga, kuid keda painavad kõrgemad entiteedid, mis on seotud eeskätt võimu ja enesekehtestamise, aga samavõrd ka seksuaalsuse ja sisemise tasakaalu „peenhäälestamisega“. Jah, osalt meenutabki Hietala peredraamade faabula ning argiselt napp, sageli tähendusrikkalt õhku rippuma jääv keelekasutus Harold Pinteri, Yasmina Reza või Florian Zelleri elegantselt välja mõõdetud dialoogide stiili. Hea tahtmise korral leiab sarnasusi veel kaugemastki klassikast, näiteks „Meelelaadi“ üheks prototekstiks võiks olla ka Tšehhovi „Ivanov“.

Sarnasus piirdub siiski suuresti vaid sündmuste ja dialoogiga, sest ülesehituse mõttes kasutab Hietala (nüüdis­draamale ju samuti omast) fragmenteerimise printsiipi, ent teeb seda lennukuse ja loovusega, mis tõstab ta mitmetest oma kolleegidest võrreldamatult kõrgemale. „Ilusate inimeste“ tegevuslik kanvaa on hakitud nelja mõtte- ja ajatasandi vahel (A, B, C, D), kusjuures üks või teine kleepekoht on jäetud irriteeriva lohakusega püsti: nii mõnegi stseeni algus kordab pikalt eelmise lõppu ning on adutav, et mõnigi oluline repliik või sündmus on jäänud „kääride vahele“.

„Maheda meelelaadi“ ülesehitus on aga eriti kõrgelennuliselt originaalne, ehkki selgemalt markeeritud aja­tasandeid on seekord kõigest kolm: Alpo jutustusele annab raami nn reaalaeg, mida piiritleb Alpo emaga seotu (näidendi algul sünnipäevakõne hooldekodusse, lõpus ema surmateade), teiseks flashback’id tegelikult toimunud sündmustest ning kolmandaks (lavategevuses punase valgusega markeeritud) Alpo hüpnoosiseansside mõjul tema teadvuses käivitunud (valdavalt) õõvastavad kujutluspildid.

Segaduse suurendamiseks hakkavad jällegi mitmed stseenid korduma ja ühelt tasandilt teise üle minema: mõnestki painavast (konflikt)stseenist unenägude teatris saab reaalsus – või vastupidi, hüpnoosiseisund tuletab meelde varem päriselt aset leidnud ängistava sündmuse. Seega jääb lava­tegevus justkui katkematult luupima eri sündmuste ja meeleoluliste tonaalsuste vahel. Isikupäraselt paradokslev on ka Hietala kui lavastaja loodud lavaline atmosfäär: ühelt poolt ülima ratsionaalsusega kokku monteeritud, repliike ja neid saatvaid emotsioone jõhkralt pooleks lõikav, teiselt poolt kerge ja õhuliselt voogav (kodusest teatrist meenusid kohe mitmed Andres Noormetsa viimatised lavastused).

Tegelikult on veel ka neljas, metateatraalne tasand (tõsi küll, see on suures osas ilmsesti efekti mõttes lisatud). Nimelt on Alpo manipuleeritava maailma kontseptsiooni taga reaalne isik, taani päritolu showman-hüpnotisöör Jan Hellesøe, kellel on korduvalt õnnestunud tõestada, et masse saab telepildi kaudu hüpnotiseerida. Teise vaatuse alguses astub lava ette saalipõrandale seni selgusetu identiteediga Tuomo (Jani Volanen), kes ongi nüüd kehastunud taani selgeltnägijaks ning kes esitab oma monoloogis kerge kõrvalkommentaari tõelisuse ja näivuse vahekorra teemal. See juhib vapralt mitme ajatasandi vahel hulpiva vaataja mõtted omakorda ka teatrietendusele kui hüpnoosiga kaheldamatult seoses fenomenile. On ju sellegi nähtuse nähtamatu niiditõmbaja (ehk autor) rangelt raamidesse aheldanud, kusjuures eesmärk on vastaspoole (ehk vaataja) võimalikult totaalne illusioonide võrku vangistamine.

Dramaturg Hietala väärtus ei peitu siiski vaid leidlike konstruktsioonide ehitamises, vaid ka vaatenurga harjumatus avaruses. Autori suhe oma tegelastesse on varjamatult iroonilis-sardooniline. Tegu on võrdlemisi iseloomutute, amööbsete „inimtaoliste toodetega“, kellel napib empaatiat ning kes loovad ise endale probleeme ja kannatusi ega viitsi-malda aastaid vindunud suhte­teravikke tsiviliseeritud viisil reguleerida. Kuuludes erialalises mõttes kõrgepalgaliste tipptegijate hulka, on nad seejuures emotsionaalsed invaliidid, kes on küll mingil tasandil võimelised tajuma olukorra skisofreenilisust, kuid võimetud midagi reaalselt ette võtma. Need on inimesed, keda ka lähisuhetes iseloomustab „projektipõhine mõtlemine“ ning SWOT-analüüsi rakendamine.

Autor ei püüagi varjata muiet või üleolekut oma tegelastest, lastes näiteks Alpol tema hüpnootilistes nägemustes mitu korda sooritada enesetapu (kuuleme lava tagant kostvaid püssipauke). Pole ka vale öelda, et Hietala kuulub autorite hulka, kes ise käitleb oma tegelasi kui varjamatu manipulaator: kui vaja, tõstab nad eest ära, kui vaja, toob uuesti pildile, hoolimata suuremat psühholoogilisest motiveeritusest.

Sealjuures ei ironiseeri autor aga kordagi oma tegelaste globaalse maailmataju ja individuaalse valu üle. Ennastunustavalt sõgedasse hüpnoosisõltuvusse tormav Alpo võib olla hale ja naeruväärne, ent tema tegelik probleem, sotsiaalne hälviklus ja eneseusalduse puudumine, on täiesti tõsiseltvõetav. Seega on Alpol potentsiaali kasvada traagiliseks kangelaseks, kelle käitumismustrit me alati tolereerida ei suuda, kuid kelle kujus aimame vähemalt osadust (või osaduse soovi?) suuremate üldinimlike kategooriatega. Sama printsiibi alusel võiksime tõlgendada ka autori lavastuse suhet oma tegelastega: jäädes omaette individuaalsustena kõlkuma kuhugi karikatuuri ja telesketši tegelase piirimaile, omandavad nad koondudes omaette hääle, ühenduvad teatud ühiskondlike hoiakutega ning muutuvad tõsiseltvõetavaks.

Kuna autor kinnitab siinses Sirbi intervjuus, et tal on kavas tekitada diloogiast triloogia, jätkem põhjalikum kokkuvõte tulevikku.