Ideede paljusus vaeseks ei tee

Huumor ja kiire piltide vaheldumine aitab ajalooliselt ja geograafiliselt teravaid probleeme lahata nii, et need oma raskusega ei tõmba lavastuse tempot alla.

AURI JÜRNA

Eesti Draamateatri „Sumu“, autor Juha Jokela, tõlkija Maimu Berg, lavastaja Priit Pedajas, kunstnik Riina Vanhanen. Mängivad Ivo Uukkivi, Martin Veinmann, Taavi Teplenkov, Laine Mägi, Jekaterina Novosjolova, Jaan Rekkor, Aleksander Eelmaa, Kersti Kreismann ja Kaie Mihkelson. Esietendus 1. XII suures saalis.

Poeetilise üldistuse vaimus võib öelda, et kõik lavastused koosnevad kahest elemendist: suurest loost ja väikesest detailist. Ning nende kombinatsioonidest tekib laias laastus nelja tüüpi lavastusi: need, mille suur lugu ja väikesed detailid toimivad harmoonias ja ühesuunaliselt; need, kus on küll suur lugu, kuid detaile on vähe või hõredalt; need, millel on hulganisti teravmeelseid detaile, mis suure loo ära varjavad; ning need, mille lugu ega detailid pole meeldejäävad.

Seejuures pole ükski teistest väärtuslikum ning igale variatsioonile on oma vaataja. Igas suuremas, pika ajalooga teatris satuvad varem või hiljem lavale kõik tüübid ning see ei vähenda kuidagi teatri väärtust, vaid näitab pigem selle mitmekülgsust ning avatust uutele ideedele ja tegijatele. Eesti Draamateater on hea näide sellisest teatrist, sest selle eriilmeline trupp ja suurepärased lavad pakuvad mõtteainet ja meelelahutust väga heterogeensele publikule. Seesuguse mõnusa koosluse nimel tasub aeg-ajalt sellesse teatrisse sattuda.

Kuna Eesti Draamateatri laval on soome dramaturgiat esitatud palju ja edukalt, olid ootused Juha Jokela „Sumule“ üsna kõrged, seda enam et nii trupp, lavastaja (Priit Pedajas) kui ka tõlkija (Maimu Berg) on kõik kogenud tegijad, kelle annet tasub usaldada. Üldjoontes ei tulnud ka pettuda või nagu eestlane ütleb: „Pole paha!“ Palju toredaid detaile, hea suutäis naeru ja kergelt seeditav sisu. Aga siin on „aga“: millest selles loos räägitakse? Kangesti veider tunne, kui etendusel olla on mõnus, kuid kui keegi pärast küsib, kuidas meeldis ja millest lavastus oli, ei oska justkui midagi asjalikku kosta. Vahetult pärast etendust tundus, et koer on maetud kuhugi teksti – kas on struktuur viltu või on kärbetega midagi kaotsi läinud –, kuid näidendit lugedes selgus, et nii lihtne see ka ei ole. Milles siis asi?

Ivo Uukkivi Olli roll on veidi suurem ja kesksem kui teistel, ent staare lavastuses „Sumu“ pole.

Gabriela Liivamägi

Tegelikult on „Sumu“ lavastus, mida on kerge soovitada ja kerge nautida. Lavastaja ja näitlejad käsitlevad peenelt ja nüansseeritult autori ettekujutust soomlasest, kes püüab viisakusest ohtlike ja aktuaalsete probleemide käsitlemisest hoiduda ning satub seeläbi veel ebamugavamatesse olukordadesse. Huumor ja kiire piltide vaheldumine aitab ajalooliselt ja geograafiliselt teravaid probleeme lahata nii, et need oma raskusega ei tõmba lavastuse tempot alla.

Lakooniline üldpilt ja maitsekas absurd tõstavad esile selgelt välja joonistatud tegelased, igaüks mitmetahuline, kuid klaar. Peaosaliste Ivo Uukkivi, Martin Veinmanni, Taavi Teplenkovi ja Jekaterina Novosjolova ansamblimäng toimib nagu kellavärk. Näiteks sünkroontõlke stseenid on meisterlikud tempoka situatsioonikoomika näited, milles demonstreeritakse põhitegelaste iseloomujooni ja eesmärke ning on oma tõsiduses tõesti naljakad. Kuigi Uukkivi roll on veidi suurem ja kesksem kui teistel, ei ole selles lavaloos staare. Ongi ansambel, iga tegelane nii erinev ja vajalik, et kui keegi kaob, siis kooslus ei toimi.

Uukkivi leebe ja haavatav Olli püüab diplomaatiaga koos hoida põhimõttekindlat ja introvertset Taistot (suurepärane roll Martin Veinmannilt!) ning edevat ja ebakindlat Jonet (Teplenkov). Triole lisab vajalikku värvi Larissa (Novos­jolova), kes vaikse sihikindlusega kummutab nii meeste kui ka publiku eelarvamusi ning kõige kiuste omaks võetakse. Lisaks ministrid (Laine Mägi, Kersti Kreismann), kantsler (Jaan Rekkor) ja ajakirjanik (Kaie Mihkelson), kellest igaüks sikutab paati oma poole ja lisab olukorda segadust.

Lavakujundus on rõhutatult diskreetne, askeetlik (Riina Vanhanen): kaks ratastel piimvalge klaasiga sirmi, mõned kerged toolid, laud, ekraan ja muud midagi. Sellisel tagasihoidlikul taustal tõusevad värvikamad detailid ja omapärasemad sündmused eriti esile – nii sõpradevaheline konflikt, sõjahirm ja daam punases, isegi lavamehed, kes tantsuliselt sirme liigutavad.

Millest siis ikkagi loos räägitakse? Meditsiinitehnoloogia ekspordist? Teadustöö ja poliitika vastasseisust? Eetilisest piirist lojaalsuse ja kompromisside vahel? Väikesest soome siilist ja suurest vene karust? Soomlase enesekindlu(setu)sest ja -teadvuse(tuse)st? Eelarvamustest ja stereotüüpidest? Diplomaatiast, bürokraatiast ja vaimsest prostitutsioonist? Jah, omal moel kõigest sellest, aga pinnapealselt ja jahedalt. Peetakse maha küll paar tõsisemat vaidlust Soome-Venemaa välispoliitikast, mis justkui suure varjuna kogu lugu mõjutab, kuid lõpuks jäävad needki vaid juttudeks.

Sündmustik on poliitikast küll mõjutatud ning aktiivsem uudistejälgija jõuab kaasa mõelda ka mõttekäikudele, kuid laval kipub domineerima siiski kolme sõbra lootus edule ning nende liitlaste ja vastaste sammud. Paradoksaalsel moel ei jää see lavastus meelde kui poliitiline draama, vaid kui intelligentne komöödia, milles on veidi juttu poliitikast ja tehnoloogiast. Veel enam: näidendi lõpp teeb lausa nõutuks, sest jutt kellegi vaimsest murdumisest ei kanna kunagi sellist laengut kui akt ise. Aga sellisel distantseeritul kujul mõjub see nagu formaalne deus ex machina, nagu tehniline võte, et pärast 90. lehekülge näidendile punkt panna.

Ühest küljest on „Sumu“ väga lollikindla (ja läbinähtava) struktuuriga näidend, mis oma selguse poolest annab näitlejatele heldelt mänguruumi. Teisalt tegeldakse selles väga spetsiifilise meditsiinitehnika teemaga, mis on liiga keerukas, et keskmine publik seda käigupealt mõistaks, kuid liiga realistlik, et liigituda ulme alla. Tehnilised tekstid on küll enam-vähem jälgitavad (kohati küll slängi ja anglitsismide tõttu lünkliku tähelepanuga), kuid kuna masin, millega lugu algab ja lõpeb, ei olegi põhiteema, on ka jutt sellest pigem ballast kui väärtus. Veel kord: millest selles loos räägitakse ja kas oleks võinud rääkida kuidagi teisiti, mõne muu kujundi abil?

Ehk on see lavastus, mille kohta käib ütlemine, et lugu sünnib lava ja saali vahel? Põhimõtteliselt toimub see teatris kogu aeg, aga kuna „Sumu“ puhul on tegelaskond võrdväärne, siis võib-olla on ka teemadering. Iga tegelane kannab niikuinii eri teemat: kes teadustöö eetilist vastutust, kes diplomaatia ohtlikku tasakaalu, kes immigrandi eelarvamuste taaka, kes ande puudumise vaeva, kes poliitilise korrektsuse kammitsaid jne.

Võimalikult lai teemadering kannab endas küll ohtu laiali valguda ja paljudest asjadest rääkimise asemel mitte millestki rääkida, ent seejuures võib „Sumu“ olla just see tasakaalumäng, mis puudutab igat vaatajat küll eri moodi, kuid see-eest otse. Igatahes on see väärt vaatamine: isegi kui ükski neist teemadest isiklikult ei köida, on näitlejad publiku aega igati väärt. Või nagu tõdes keegi pärast esietenduse aplausi: „Ega me sellest vaesemaks jäänud.“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht