Igaüks ei kuulu igaühe hulka

Lavastus jääb kummitama pigem poliitiliste aktide pilve kui performatiivse kogemusena.

OTT KARULIN

„Three left hours (everybody’s piece)“ ehk „Kolm vasakut tundi (igaühe lavastus)“, lavastaja Alissa Šnaider, helikunstnik Renzo van Steenbergen, valguskunstnik Oliver Kulpsoo, dramaturgid Laur Kaunissaare ja Taavi Eelmaa. Esitaja Kaja Kann. Esietendus 29. IX Kanuti gildi saalis.

Kui ka esitaja Kaja Kann järjekordset stseeni sisse juhatades ütleb „Mina olen Alissa Šnaider ja see on minu lavastus“,
pole see identiteedivargus tema looming. Lee Kelomees

Minu nimi on Alissa Šnaider ja järgnev on minu arvustus lavastusele „Three left hours (everybody’s piece)“ ehk „Kolm vasakut tundi (igaühe lavastus)“.
On’s demokraatial ja kunstil üldse viljakat ühisosa või päädib rahva, enamuse poolt korrastatud arvamuste paljusus kunstis paratamatult keskpärasusega – nuditud käsitlusnurga ja turvalise esitusviisiga teosega igaühele? Kas igaühe lavastus pole suuresti igaühelavastus? Alissa Šnaideri lavastuse keskkond ja struktuur on näiliselt vägagi vabad: vaataja valib endale istekoha (kas harjumuspäraselt publikupoodiumile või lausa lavale – vaatama vaatajaid), teda julgustatakse tegema pilte ja videoid (aga mitte helistama!) ning ostma kütet kaasa baarist, kus on alati happy hour: kaks jooki ühe hinnaga (ja ainult nii ehk leia endale kaaslane või lase suul kuivada); stseenid on lühikesed (15 minutit) ja kolme tunni sisse mahub lausa kuus kümneminutilist vaheaega. Chill! Osavõtuteater see siiski pole, sest etendajate aeg on vaatajate omast selgelt eristatud (üleminekust ühest seisundist teise annab märku signatuur nagu kell koolis, kõll teatris või sireen ajateenistuses) ja kuigi esitajad jätkavad rollis (justkui laval iseendana) ka vaheaegadel, oodatakse publikult stseenide ajal passiivsust. Jah, kui tahad, tee pilti, aga saada pärast kindlasti meile ka (hea turundusmaterjal ju). On see probleem?
„Igaühe lavastus“ on siiski teadlikult petlik tüübinimi – igaüks ei kuulu igaühe hulka, nagu ka mitte iga kodanik riigikokku. „Kolm vasakut tundi“ on esindus-, mitte otsese demokraatia ilming ja frustratsioon selle vaatamisest sama, mis valimistepäeva õhtul tulemuste selgumise jälgimisel. Kui demokraatial pole ühisosa demokraatiagagi, milleks siis seda kunstist otsida … Alissa Šnaider on ikkagi „Kolme vasaku tunni“ lavastaja vaatamata sellele, et laval on – justkui võrdsetena – peale lavastaja heli- ja valguskunstnikud, projektijuht, üks esitajagi ning video ja heli vahendusel ka kaks dramaturgi; hoolimata sellest, et iga stseeni autorsus omistatakse ühele trupiliikmele. Kui ka esitaja Kaja Kann järjekordset stseeni sisse juhatades ütleb „Mina olen Alissa Šnaider ja see on minu lavastus“ (nagu kasutab vale autorinime iga teinegi lavalolija, sh Šnaider), pole see identiteedivargus tema looming. Ta ripub Toobalina Šnaideri juhtnööride küljes – nagu esitajad teatris seda ikka ja alati on teinud. Probleemi pole. Kui aga küsida, miks …
„Kolme vasaku tunni“ näilist kaasamistahet ja identiteetide hägustamist võib võtta poliitilise kommentaarina, ühiskonna status quo tõsimeelse läbimänguna, mille sarkasm avaldubki lavastuse irooniliste kommentaarideta tõsiduses. Rahvas jääb valimistepäeval alati kaotajaks ja nii polegi vahet, mis nimi neil riigikogu toobalitel seal passis kirjas on. Eelnevat toetab ka lavastuse poliitiline laetus teemade tasandil. Kui näed kaht naist kõndimas, kontsaklõbin ruumis kaikumas, võib tõepoolest tunduda üleliigne kontrollida, kas ikka mõlemal on kontsad all, ja nii jätta märkamata, et neist üks paljajalu kikivarvul tippides vaid stereotüüpi markeerib. Õnneks vaatab iga korralik mees üle ka naise jalad – kahjuks. Kui poodiumile seatud naine talub vaikides publiku ette rivistunud ülekuulajate küsimusi tema enesetunde ja soovide kohta, võib sellele järgnev naise tants valgusvihus tõepoolest mõjuda lausa kergendusena, puhta naudinguna (parimal juhul esteetilise, aga pigem ikka seksuaalsena), millele andudes jääb märkamata valgustite ülekuulajalik vägivaldsus ja naise võimetus määrata oma tantsu kestust, sest DJpuldis on mees, kes ilmselgelt siirast heatahtlikkusest – aga on ju ilus! – laseb tantsul kesta veel ja veel.
Kas teadmine, et lavastaja on naine ja et just tema kikivarvul stereotüübi petisena laval liigub ja valguskiiri juhib, kompenseerib kuidagi kirjeldatud märkamata jätmiste igapäevasust? Kas stseen, kus Šnaider püüab ülejäänud truppi veenda looma kahekesi soolot ja kolmekesi duetti (ja see tal ebaõnnestub), on jõupositsioonilt esitatud eneseiroonia või oma ohvristaatusega leppinu nukker nending? Poliitiline kommentaar kunstiloomele, selle vormiotsinguisse sukeldumise kärmusele, kui sisulised arutelud sõnumini ei vii, on „Kolm vasakut tundi (igaühe lavastus)“ vahest ikka. Enesepeegelduslik on juba lavastuse kestus (kolm tundi), mis ühelt poolt postuleerib teose tõsiseltvõetavust, selle mastaapsust ja pretensioonikust (tavaline teatriõhtu kestab ju vaid kaks ja pool tundi, sh üks vaheaeg), ning teiselt poolt ironiseerib ohtrate vaheaegadega sellesama suursugususe üle. Poliitika põhivaramusse kuuluv, demagoogiline on ka lavastuse kuulutamine igaühe omaks, kuigi hierarhia on selgelt tajutav nii etendajate omavahelistes kui ka esitajate ja vaatajate suhetes – demokraatial ja kunstil siiski pole viljakat ühisosa, vähemalt mitte „Kolmes vasakus tunnis“. Väga tahaks poliitilisena tõlgendada ka tegijate otsust tõlkida lavastuse ingliskeelses pealkirjas olev sõna left just vasakuks ja mitte järelejäänuks, aga lavastuse poliitilise vasakpoolsuse analüüs justkui ei sisalda enamat tõdemusest, et kunstnikud üldjuhul ei tunne end parempoolse maailmavaate kandjatena ja ega neilt seda oodatagi. Kena sõnamäng sellegipoolest.
Nii jääbki „Kolm vasakut tundi“ kummitama pigem poliitiliste aktide pilve kui performatiivse kogemusena. See pole tingimata negatiivne hinnang, sest ka iseenda petliku kuuluvuse, juhitud vabaduse ja formaalse võimu taasläbielamine ja selle kogemuse ebameeldivus võib olla elamuslik. Seda enam et Šnaideri lavastust on häiriv vaadata nii kodaniku kui ka teatrivaatajana. Ometigi ei veena lõpuni ära lavastuse jäiga struktuuri (tegelikkuse tõsimeelne läbimäng) ja selle sees poliitilise kommentaarina esitatud stseenide vastuolu, sest esimene on hinnanguna nii palju mitmetahulisem ja jõulisem kui märksa otseütlevamad ja ujuvama dramaturgilise koega stseenid.
Nii järeldades peaksin tegelikult kustutama ka oma arvustuse avalause, aga las ta jääb kui näide kärmest vormi järele haaramisest, preventatiivsest strateegiast juhuks, kui kirjutades lavastus end ikkagi ei ava. Pada on katelt sõimanud.