Ihulikud ilmutused sakraalses ruumis

Nii „Ruumile alistumise“ kui ka „Ja peaksin sada surma ma ...“ puhul võis kunstispetsiifiliste aspektide kõrval jälgida, kuidas suhestub sakraalse ruumiga etendaja ajalik ja ihuline maailm.

MADIS KOLK

Sõltumatu Tantsu Lava (STL) „Ruumile alistumine“, idee autor ja esitaja Kadri Sirel, videokunstnik Helena Keskküla, muusikaline kujundaja Kaarel Kuusk, valguskunstnik Ivar Piterskihh. Esietendus 10. VIII Paide Püha Risti kirikus.

EMTA lavakunstikooli „Ja peaksin sada surma ma …“, lavastajad Anne Türnpu, Eva Koldits ja Mart Koldits, dramaturgid Jan Teevet ja Priit Põldma, helikunstnikud Martin Kirsiste, Hendrik Kaljujärv ja Lauri Kaldoja, kunstnik Kairi Mändla, valguskunstnik Airi Eras, liikumisjuht Ingmar Jõela. Mängivad lavakunstikooli XXVIII lennu üliõpilased. Esietendus 13. VIII Hageri vennastekoguduse palvemajas.

Augustis oli mitu kultuurisündmust, kus põimusid sakraalne, esteetiline ja sotsiaalne elusfäär. Paide arvamusfestivalil etendas Kadri Sirel STLi egiidi all EELK Paide Püha Risti kirikus lavastust „Ruumile alistumine“. Festivali teisel päeval arutlesid STLi juht Triinu Aron, teoloog Ain Riistan, luteri pastor Avo Üprus ja tantsupedagoog Kai Valtna kirikuetendusel nähtu ja sellega seonduvate tähenduste üle. Hageri vennastekoguduse palvemajas mängis lavakooli XXVIII lend Anne Türnpu, Mart Kolditsa ja Eva Kolditsa lavastust „Ja peaksin sada surma ma …“. Sellesse ritta võib lisada ka reformatsiooni 500. aastapäeva tähistamiseks Haapsalus korraldatud koraalimaratoni, kus kahe ööpäeva jooksul lauldi katkematult läbi kõik luteri lauluraamatu 484 laulu.

Arvamusfestivali korraldaja Ott Karulin on öelnud: „Ühtlasi leiab sel aastal ka veidi provokatiivsemaid teema­püstitusi – näiteks miks ei võiks kirikus tantsida, ehkki laulmine ja muusika tegemine kunstilise enese­väljendusena on lubatud?“1 Olgugi üsna erisugused asjad, meenuvad selles kontekstis ka näiteks Eva Kedelaugu neli aastat tagasi Eesti Kunstiakadeemias kaitstud magistritöö „Hüljatud püha­kojad. Varemetes õigeusu kirikute avastamine tabude mängumaal“, mis kätkes mõningaid soovitusi mahajäetud kirikuhoonete kasutuselevõtuks, või Anu Saagi­mi arvamusavaldus pärast Madonna kontserdi järelpidu EELK Tallinna Püha Vaimu kirikus: „Kirik pole püha lehm ega midagi üleloomulikku. Samasugune nagu mõni seltsimaja!“2

Ühelt poolt kinnitavad kõik need ettevõtmised, et performatiivne pööre pole jätnud puudutamata ka kirikuelu ning selle suhteid kunsti- ja ühiskonnaeluga, teiselt poolt on aga tajuda, et nende teemade puhul on endiselt õhus justkui kergelt kihistama ajav kihelus, tunne, et tegeldakse millegi provokatiivse või tabulisega. Paides näis, et sellelt eelduselt oli sündinud ka arutelu- ja lavastuseidee.

Seda enam oli meeldiv, et väitluses püüti mitmeid eelarvamusi kummutada. Kai Valtna tõi esile teemapüstituse mõningase kunstlikkuse, öeldes, et enamasti ei tantsita ka näiteks bensiinijaamas ja kaubanduskeskuses, ilma et sellisel puhul tekiks otsest tabutundlikkust. Ain Riistan osutas, et kui soov olnukski pelgalt provotseerida, oli luteri kiriku etenduspaigaks valimine suhteliselt lahtisest uksest sissemurdmine, teistsugused oleksid tulemused õigeusu kiriku puhul. Kuid ta tõi välja ka asjaolu, et kiriku ja kunsti kokkupuutepunkti ei reguleeri mitte pelgalt argimoraal, vaid laiem pühaduse loogika tajumine. Avo Üprus luteri vaimulikuna vaid kinnitas kiriku suhtelist avatust, lisades aga lõppu, et sakraalse rituaali põhinemine traditsioonil ja korduvusel ei tähenda, et selle kaudu saavutatav elamus ei oleks pidevalt uudne.

Kadri Sireli ettevõtmine on siiras: ta tungib küll kirikusse ja hakkab seal tantsima, kuid tema esialgne egoism taandub järk-järgult.

Urmas Roos

Niisiis võib resümeerida apostel Pauluse sõnadega: „„Mulle on kõik lubatud!“ – Siiski kõigest ei ole kasu“ (1Kr 6:12). Ühtpidi on protestantide pahameel näiteks kirikuruumis peetud disko üle arusaadav, teistpidi võiks ju targutada, et ise te alustasite, kui viisite reformatsiooni käigus pühapildid kirikust välja. Kuigi Kristus ütles Pilaatusele „Minu kuningriik ei ole sellest maailmast“ (Jh 18:36), siis eri konfessioonid käsitlevad püha ja profaanse maailma piire mõnevõrra eri moodi ning seal ei ole küsimus kuigivõrd ühiskondlikus kitsarinnalisuses. Tihtipeale ei peegelda n-ö poriste kalossidega kirikusse marssimine mitte teadlikku profaneerimisprovokatsiooni, vaid lihtsalt kuulumist „teise maailma“. Ka kiriku flirt poliitikaga (ja vastupidi) ei lähtu alati vaimulikest sihtidest.

Pühasse ruumi saab tungida mitmel moel. Ma ei taha hästi nõustuda Ain Riistani Paides öeldud arvamusega, et ansambli Pussy Riot punkpalvus oli pelgalt poliitiline protest, mispuhul bändiliikmed ei teadvustanud endale sakraalse ruumi olemust. Kipun arvama, et sellisel juhul ei oleks ühiskondlik resonants teole olnud kaugeltki nii mitmekihiline ning ühese hinnangu kujundamine sellele olnuks palju lihtsam. Küsimus pole tõepoolest ainult argimoraalis. Meenub kaheteist aasta tagune juhtum EELK Vigala Maarja kirikus, kus vaimulike ja koguduse initsiatiivil üle värvitud altar põhjustas muinsuskaitseameti pahameele. Väitmata, kellel täpselt oli lõplikult õigus, iseloomustab seegi konflikt asjaolu, et inimesed liiguvad ruumis eri moodi: see, mis ühele on elava Jumala teenimise paik, on teisele lihtsalt muuseum.

Kui õigeusu kirik suhtub erisugustesse esteetilistesse avaldustesse oma ruumides konservatiivsemalt kui näiteks luteri kirik, siis ei tähenda see mitte kitsarinnalist kunstivaenulikkust, vaid soovi jätta igale ilmingule alles tema ruum. Kirikuruumis mitte lihtsalt ei „tõlgendata“ piiblit, vaid saadakse osa pühast pärimusest, mis (nagu Avo Üpruski Paides osutas) ei tähenda konserveeritud rituaali. Ortodoksi teoloog Georgi Frolovski sõnutsi: „Pärimus on vaimu tunnistus, lakkamatu ilmutus ja lakkamatu rõõmusõnumite kuulutamine … Pärimuse vastuvõtmiseks ja mõistmiseks peame me elama Kirikus, me peame olema teadlikud Issanda kohalolu eluandvast armust, me peame tundma seal Püha Vaimu hingust … Pärimus ei ole kaitsev ja säilitav põhimõte; see on põhiolemuselt kasvamise ja uuenemise põhimõte … Pärimus ei ole ainult sõnaline mälu, vaid ta on Vaimu igavene koda“.3 Küsimus pole lihtsalt moraaliotsustuses selle üle, kas kellegi arvates on kirik nagu seltsimaja või mitte. Ka kirikuvaremed võivad pühitsetud ruumina anda tunnistust ja kanda pärimust, nende justkui ratsionaalne uuskasutus ei tarvitse tähendada „tabude mängumaa“ sihtotstarbelisemat rakendamist.

Nii „Ruumile alistumise“ kui ka „Ja peaksin sada surma ma …“ puhul võis paljude kunstispetsiifiliste aspektide kõrval jälgida just seda, kuidas suhestub sakraalse ruumiga etendaja ajalik ja ihuline maailm. Nagu juba öeldud, kummalgi juhul ei ole tegemist tabuületusega: nii Paide kui ka Hageri pühakoda on mõlemad rõõmuga oma uksed avanud ning koostöö põhjus ei ole pelgalt ruumi akustika vms tehnilist laadi omadus (mis on sageli protestantlikest kirikutest teinud enamasti jõuluperioodil populaarsed kontserdipaigad ka popmuusikutele), vaid kontseptuaalne kokkupuutepunkt.

„Ruumile alistumine“ on esmapilgul provokatiivsem, arvamusfestivali kontekstis sugeneb sellele barokse kiriku sakraalse ruumi piiride katsumise mõõde, ehkki, nagu juba öeldud, on nende piiride suletus mitmegi konfessiooni puhul pigem eelarvamuslik. Vennastekoguduse äratusliikumine on aga juba oma olemuselt olnud n-ö demokraatlik, lubades kõigil oma koguduses jutlustada ning ka prohvetinägemusi esitada. Nõnda ei ole ka regilauludega põimitud ekstaatiline lavakeel pelk vormimäng, vaid sisuliselt põhjendatud performatiivne vahend, et teha sõna meeleliselt tajutavaks. Võiks öelda, üsna vennastekoguduse looja Nikolaus Ludwig von Zinzendorfi võitluse vaimus „keskendumiseta Sõna lugemise vastu“, „armsa Piibliga hingede surnuks jutlustamise vastu“, „huulte lobisemise, plära vastu“).4 See kaks ja pool tundi palvemaja kõvadel seljatugedeta pinkidel oli ka publikule keskendatuse proov, omamoodi vaimu vabastav ihulik katsumus, mis pani ühtlasi mõtlema ka prohvetiambitsioonis peituvatele ohtudele: „See kaldumine äärmusse ja liialdusse oli osalt tingitud usulisest, vaimlisest, ihulisest ülepingutusest, piiri kaotanud fantaasiast ja tundelikkusest, haiglasest hingelisest meeleolust. Epigoonide juures võisid sellega siis ühineda ka mõned egoistlikud motiivid ja kunstlikud järelaitamise võtted prohvetiks saamiseks.“5

Selles mõttes on Kadri Sireli ettevõtmine siiras. Ta tungib küll kirikusse ja hakkab seal tantsima, kuid tema esialgne egoism taandub järk-järgult. Ta ei püüa jutlustada ega olla ka epigoonlik prohvet, vaid liigub talle tundmatus ruumis. Nähes, et see ruum on tema isiklikust ruumist palju suurem, jääb ta seda kuulama, endast läbi laskma, kuni lõpuks „alistubki ruumile“. Püüus täita luteri kiriku igavikulistest pühapiltidest tühjad valged seinad ihuliku nahapooride projektsiooniga ning kehtestada end ulakavõitu esitatud „Püha ööga“ ei sünni ehk etendaja ja ruumi teineteist rikastavat sünergiat, küll aga teatav alandlikkus.

Lavakatudengite suhe oma materjaliga on aktiivsem ja ekspressiivsem. Regilaul oma intensiivsuses ja üleisikulisuses on ühelt poolt tõhus vahend enda avamiseks lauldud-kõneldud sõna tähendusele ning selle vahendamiseks kogudusele. Ent ekstaas kätkeb ka ohtu just egosse klammerduda ja hakata epigoonina valesõnumeid edastama.

On oluline, et mõlema lavastuse puhul kompavad seda kahe ruumi piiri just noored etendajad. Kunstniku üks ülesanne on tuua prohvetisõnumeid ka siis, kui tema aines ei ole otseselt religioosne. Tundub, et olematute tabude murdmine on tänapäeva kunstnikule natuke liiga lihtne sõnum. See ei võimalda tal olla prohvet, sest sellena tegutsevad niikuinii kõik, sh poliitikud, ning see ei nõua erilist annet. Hageri lavastuses kuuleme Johannes Matvei Kaarepi hoiatust jääda oma pattude pärast ilma oma riigist. Üks kunstniku prohvetirolle võikski seisneda selles, et aidata inimesel tajuda end osana millestki suuremast, mida ei peaks oma kätega hävitama, olgu see riik või terve planeet.

1 https://www.arvamusfestival.ee/tanavusel-arvamusfestivalil-kusitakse-miks-kirikus-ei-tantsita/

2 Pühakojas pralletanud Anu Saagim: kirik on nagu seltsimaja! – Õhtuleht 18. VIII 2009.

3 Stefanus, Pilguheit õigeusku. Tallinn 2011, lk 17.

4 Voldemar Ilja, Vennastekoguduse (herrnhutluse) ajalugu Eestimaal (Põhja-Eesti), 1730–1743. 1995, lk 213.

5 Olaf Sild, Üksikasju taevakäijate liikumisest mõningate säilinud kohtuaktide valgustusel. Usuteadusline ajakiri, 1935, VII vihik, lk 118.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming