Impro liikumise seisunditele

Riina Oruaas

“Pilvealused kuukoerad” ei ole teatrivõidujooksulavastus.  

“Pilvealused kuukoerad” avangardses Võru teatriateljees. TAAGO TUBIN

 

“Pilvealused kuukoerad. Impro liikumise häältele”. Lavastaja Tarmo Tagamets,

muusika Peeter Pai, koreograafia konsultant Karl Saks. Esitajad: Lauli Otsar, Agu Trolla või Tarmo Tagamets, Eleri Jürisaar, Peeter Pai ja Andres Jukk. Võru teatriateljee.

Esietendus 25. I.

 

Juba mõnda aega tegutseb Eesti ühes kõige kaugemas ja väiksemas linnas Võru teatriateljee, ilmselt üks meie kõige avangardsemaid teatreid. Tarmo Tagametsa kummalise pealkirjaga lavastust “Pilvealused kuukoerad” nimetatakse improks liikumise häältele, kuid seda võiks ka nimetada improks seisunditele. Laval on kaks pikajuukselist poissi, pilvealust kuukoera (Eleri Jürisaar ja Agu Trolla), kes elavad alati viie kilomeetri kaugusel raudteejaamast, ja ilus valges riides tüdruk viiuliga (Lauli Otsar), jutustaja, kes räägib muinasjutte turbulentsist. Ainult et kuukoerad ei tea, mis on turbulents, ja muinasjutud pole ka nagu päris juttude moodi. Ideestik on abstraktne, selle ülesehitus on eklektiline ja heterogeenne, kõneldakse iseäralikus argipoeetilises keeles väikestest lihtsatest asjadest, mis mõnikord on suured.

“Pilvealustes” on mingi raskesti defineeritav boreaalsus, mida võiks kirjeldada kui hetke tajumist ruumis, hetke kinnipüüdmist, see on mingi aja emotsionaalne situatsioon. Kujutluspilt lumeväljast külmal talvehommikul, rongidest ja (mineku)ootamisest on väga täpne. Kuigi kindlamalt määratletud kohta ei ole antud, ei näidatud ega kirjeldatud, st ei ole maja, millel oleks uks ja aken ja hoov, on “Pilvealuste” ruumiline konkreetsus väga tajutav. “Viie kilomeetri kaugusel raudteejaamast” on vist küll eelkõige kõnekas vaatajale, kelle ühendus välismaailmaga on sõltunud suures osas rongidest. Seal ollakse eraldi, omaette, kuid kusagil lähedal on raudtee, mis viib maailma. See ei ole maailma lõpp, päris pärapõrgu, vaid kuskil maailma servas, nagu nurga taga. Seal on väga palju üksindust ja vaikust, kuid raudtee toob kõik lähemale – aga ainult siis, kui rong tuleb.

Mängitakse ühe vana külmkapi, reketite, sulgedega, plastmassist nukkudega, mida müüdi poes kunagi kaheksakümnendatel, väikeste igapäevaste asjadega, ja nendest kasvatatakse kummalisi vabade assotsiatsioonide ridu. Sulg-pall tähendabki sulega mängimist. Kummuli keeratud külmkapil tehakse nukuteatrit, esitatakse perekonnamänge, mis on ülbelt irvitavad ja kohutavalt, õõvastavalt naljakad. Subtiilne, isegi habras, ja irooniline on kõik samal ajal. Lavastus on hell, aga mitte lääge. Irooniline, aga mitte lammutav. Mänguline, aga tõsine. Kui Tagametsa Juhan Jaigi juttude järgi tehtud “Painajale” heideti ette liiga ühes registris olemist, siis “Pilvealuste” tugevaim külg on just, määratlematus.

“Pilvealused kuukoerad” on “lugu neile, kes usuvad teelolemisse. Kuni lõpuni” – selles teelolemise tundes, mitte kunagi lõpuni, lahenduseni, mingi punktini jõudmises, on oma võlu. Lõpuni uskumine lõpetamatusse. Päriselt lõpust, maksimaalsusest, joone allatõmbamisest on keeldutud. Laval on jalgpall, mida kordagi päriselt ei lööda: kõik jõulised jalahoobid selle suunas jäävad pooleli, jäetakse pooleli. Sest seda pole vaja. Siiski, löök tuleb, kuid nagu kõrvalt, sihtimata, ja pall veereb pehmelt ühelt poisilt teisele, sellele, kes on haige. Liigutus on nagu möödaminnes, just-nagu-salaja, aga väga täpne.

Lavastus on füüsiliselt aktiivne, kuid siiski kammerlik, aga mitte selle sõna tavapärases tähenduses. Kuigi näitlejad tõestavad oma kehalisi võimeid, lavalise liikumise kergust ja vabadust piisavalt hästi, siis ometi ei ole siin pingutust, maksimumitaotlust, vaid lõdvestus ja mäng. Rabav kontrast tekib võrdlusest nädal varem esietendunud Mart Kangro ja Christina Ciupke lavastusega “longer than expected” Kanuti gildi saalis, kus otsiti inimvõimete füüsilisi piire, maksimaalset keskendatust ühele asjale, lõpunimineku võimalikkust. Kuigi see töö oli tehniliselt meisterlik ja filigraanne, jäi sellest mingi lootusetuse tunne, tühjus, sest ei edasiminekut ega ka kirgastumiseni jõudvat maksimumi ei olnud.

Kuukoerad mängivad võimlemisrõngastega, aga nad mängivad ka kõige sellega, mis kuulub spordisaaliatribuutika juurde, ja tühistavad selle naerdes. Võiks ju saada ja saavutada, kuid selleks pole vajadust. Mängitakse saavutamist ja tuntakse sellest siiralt mõnu. Pilvealused hullavad lae all ja ahvivad “Töölise ja kolhoositari” võidukat poosi.

Ja ometi ei ole see lõpuniminematus, igavene teelolek ilma lõputa. Lõpus on ainult üks: surm. Kohalejõudmine on ilmajäämine. Kui üks sõpradest jõuab kohale, siis teine jääb temast ilma. Ka sõprus on lõplik, ja sõprus on ainult siis, kui ausus on lõplik. Kui see endale teadvustada, siis jääb lahenduseks vaid kulgemine, eesmärgistatud eesmärgipäratus. Kindla sihita, kuid mõtestatud.

“Pilvealused” ei ole teatrivõidujooksu­lavastus aina paremate kunstiliste saavutuste nimel, aga ka mitte protestilavastus. Ka sõna “vastuvoolu” pole päris õige, pigem isevoolu. Pilvealustel kuukoertel on alati aega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming