Inglite sekkumisest kultuurimudelina

Meelis Oidsalu

Uku Uusbergi võim eesti teatri üle on kui lapse võim armastavate vanemate üle. Uku Uusbergi autoriteater on kahtlemata üks huvitavamaid nähtusi praeguses eesti teatris. Pärast tema Eesti Draamateatris etendunud lavastuse „Kuni inglid sekkuvad” nägemist jõudsin veendumusele, et Uusberg ei ole huvitav mitte eeskätt teatrikunstiliselt, esteetiliselt. Väidan, et Uusbergi autoriteatri veenvus ja menu on seletatav eelkõige sellega, et tema lavastused on rõhutatult, jõuliselt truud eesti teatrile nii omasele romantilisele kunstikäsitusele. Uusbergi võim eesti teatri üle on kui lapse võim armastavate vanemate üle. Ebakultuurne sõna Romantismile kohaselt kuulutab Uusbergi autoriteater sõna jõuetust ja musikaalse elutunnetuse võimu. „Inimesed võiksid kogu aeg püüelda selle poole, et kokku kõlada, et elada oma elu musikaalsemalt,” unistab Uusberg Postimehele antud intervjuus.1 Uusbergi autoriteater, mis vääristab sõnastamata, musikaalset elutunnetust ning harmoonilist, leplikku, loogikavaba osadust maailmaga, on elav näide igatsusest kultuurilähedasema kunsti järele. Uusbergi näidendites on sõna selle proosalises, informatiivses, loogilises, teadmisele orienteeritud kasutuses kõlbmatu, vahetut maailmatunnetust reostav, suisa eksitav nähtus. „Töötan suhteliselt otseühenduses südamega,” on Uusberg rääkinud ühes teises intervjuus, „kasutan ka aju täpselt nii palju, et südant avada, aga ma ei püüa ajuga raginat tekitada.”2 Aju toodab „raginat”, mõtted on müra, segav faktor. Romaanikirjanik Väino sedastab „Inglites”: „tänased inimesed teavad liiga palju ebavajalikku [...] inimesed on täis „modru”” ja et „muusika on siin maailmas veel midagi sellist, kus inimene tunnetab seda kõrgemat, kus inimene tunneb, et on midagi suuremat kui modru”.

„Inglites” nimetatakse seda musikaalse ülenduse ootust Beckettit parafraseerides „pasunaootuseks”. Loogika ja muusika vastandusele Uusbergi lavastusis on kriitika korduvalt tähelepanu juhtinud. Viimati kirjutas Margus Mikomägi Uusbergi seni viimase töö, Vanemuises etenduva „Karjääri” kohta nõnda: „Lugu, mille ennenägematult ärgas Vanemuise trupp meile mängib, on sellest, et me elame maailmas, mis on üles ehitatud loogiliselt. Loogiline maailm seisab ja püsib koos inimeste kehtestatud seadustel ja reeglitel. Paradoks on aga, et inimene ise ei ole loogiline. Kui inimene oleks loogiline, oleks ta robot ja maailm oleks teine. Küsimus on, kas me tahame olla ja elada robotiilmas. […] Lava on varjatud valgete palakatega, laval on saladus. Siis kõlab Pjotr Tšaikovski Klaverikontsert nr 1 b-moll, teate küll, see võimas, romantiline, lausa hümni ehk avamängu moodi. Selline sissejuhatus ellu.”

Nii nagu mitmes teises autorilavastuses, on ka „Inglites” apoteoos muusikaline: pianist esitab tiibklaveril Bachi ja Rahmaninovi, lavale marsib (ingli)pasunakoor. Rääkimist peetakse „Inglites” ebakultuurseks nähtuseks, arutlemist osatatakse: „PAUL naerdes: Aga tõesti, mingu kõik korraks metsa. Mingu ja vaadaku alt üles, vaadaku mistahes puu minekut, niimoodi juurest ladvani, niimoodi maast taevani, niimoodi … Vaadaku ja olgu lihtsalt vait ja vaadaku! Paus. PAUL: Aga ei, kaevame selle puu ikka välja. Siis näeb seda juurt ikka lähemalt. Näeme niimoodi päriselt. Niimoodi hästi lähedalt. Ja oh rõõmu, oh rõõmu, siis saab sellest kõigest rääkida!” Käsikirjalises versioonis on sellele lisatud repliik „Õnneks on see sõna meie keeles seotud prääksumisega”.

„Inglites” idealiseeritud ellusuhtumist iseloomustab hästi salm vene romantiku Fjodor Tjuttševi luuletusest „Silentium!”: „Как сердцу высказать себя? / Другому как понять тебя? / Поймет ли он, чем ты живешь? / Мысль изреченная есть ложь.” „Kord öelduna valeks saab mõte” – kõneldud, sõnastatud mõte on vale ainuüksi seetõttu, et see on sõnastatud. Tõde ja tõetunnetus jäävad väljapoole sõnastatavuse ja arukuse võimupiire. „Kõike seda, mida saab sõnastada, viin teadlikult errorisse,” tunnistas Uusberg ühel hiljutisel, „Inglite” etendusele eelnenud arutelul.3

Sõnatuse võim

Järeldus, et sõna jõuetusest ja ebatäpsusest tulenevalt on maailma sõnastamata jätmine väärtuslikum kui kõnelemine, on end ilmutanud kultuurispektri eri otstes rahvatarkusest (rääkimine hõbe, vaikimine kuld) analüütilise filosoofiani (millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida). Kultuuri laia definitsiooni kohaselt on see mingis kogukonnas (olgu siis rahvuse, sookaaslaste, riigi, religiooni, professiooni vms esindajate hulgas) levinud iseenesestmõistetavate hoiakute, väärtuste, tavade, kokkulepete kogum. Oluline on siinkohal mõiste „iseenesestmõistetav”: kultuursed hoiakud, väärtused, tavad ja normid „mõistavad end ise”, neid ei pea keegi teine mõistma, et need kehtiksid. Nende mõistmine, nende arukas sõnastamine ja nende üle arutlemine ei ole nende kehtivuse eeldus. Pigem vastupidi: väitmaks, et mingi nähtus on kultuuri osa, kultuuris juurdunud, peab see ilmnema üksikisikute vahel jagatud automaatsuse, teadvustamatusena, robotlikkusena. Kultuur on otseselt seotud üksikisiku kuuluvusvajaduse rahuldamisega, kogukondliku identiteedi ülekinnitamisega. Just vaikimist, mingite nähtuste kokkuleppelist sõnastama jätmist kasutab üksikisik „rahana” kultuurilises tehingus, mille käigus inimene loovutab osa oma sõnastamis- ja arutlusvabadusest ja -vajadusest, et saada vastu kultuuriline identiteet ning rahuldada kuulumisvajadust osadust kinnitavates rituaalides.

Romaanikirjanik Väino annab „Inglites” edasi ühe prantslase mõtteid „pasunaootuse” kohta: „See prantslane kirjutas sellest, et vertikaalseid väärtusi, et r e l i g i o o n i enam läänemaailmas ei ole, eriti meil siin Euroopas […] See prantslane väitis, et täna oleme me seisus, kus modru tekitab sellist lärmi, et taevased jõud peavad õppima pasunaid puhuma, sest muidu neid ei kuulda. […] See prantslane oli ise noorena trompetit õppinud ning teadis öelda, et kui trompet mängib üksi, siis on see kõle ja külm ja julm. Ta ütles, et iga vaskpill puhub selleks, et keegi teda saadaks, et vaskpill vajab saatepilli, millele peale mängida, ta vajab saadet” (minu rõhutus – M. O.). „Pasunaootuse” tagant kumab kuuluvusinstinkt, orkestriihalus.

Romantiline kunstikäsitus taandab kunsti kultuurile ja seetõttu tasustab teadvustamatust, kõne kriitilist funktsiooni pärssivat poeetilist kõnet ja „sügavat”, kultuurset vaikimist ning peab sõna kasutust loogilise ja avaliku arutluse vahendina ebakultuurseks, ebapuhtaks ja sellest tulenevalt ka mittekunstiliseks nähtuseks. Seda, mis kultuuri toimimise tulemusena tekib, nimetab leedu filosoof Leonidas Donskis mütologiseeritud teadvuseks. Mütologiseeritud teadvus on „sotsiaalseid, poliitilisi ja ideoloogilisi müüte loov ja neid igasuguse verifikatsioonita (kriitilise kontrollimiseta, loogilise revisjonita) omaks võttev ühiskondlik või individuaalne teadvus”.4 Poeetiline väljendumine ja vaikimine, rituaalne ja muusikaline väljendumine on teadvuse mütologiseerimise, kultuurilise tehingu ülekinnitamise meetod.

Enne „Inglite” algust lastakse vaatajal saalis kuulda kaarnate kraaksumist. Lavastuse juhatavad sisse realistlikult sähviv äike ja kõmisev kõu. Keset esimest vaatust kuuleme kaugeid kirikukelli, lavastuse lõpus astub lavale pasunakoor. Kõik see tuli tuttav ette ühest hiljuti loetud piibliõpikust, kus kujutatakse kultuurilist tehingut iisraeli rahva ja tema jumala vahel: „Siinai mäel sõlmiti Jahve ja iisraeli rahva vahel esialgu suuline leping. Mooses kui rahva juht tutvus esimesena lepingu tingimustega ja oli vahendajaks Jumala sõna ja inimeste vahel. Ta selgitas rahvale liturgilisi ettekirjutusi ja seadusi, mis pidid reguleerima iisraellaste ühisliitu. Pilvest, pasunahelidest, piksest ja välgust vapustatud rahvas nõustus innukalt püha lepingut täitma”. Kõik need lavastuse alguses antud vertikaalse, sõnastamatuse valda kuuluva võimu sümbolid tuletavad meelde „horisontaalse” inimese lepingulist sidet „vertikaalse” kultuuriga. Need rõhutavad olemise kultuursemat, vertikaalset mõõdet, meenutades seda, et kultuurilise tehingu kehtivuse toimimiseks tuleb hoida üht-teist sõnastatavuse ja arutletavuse ulatusest väljas, et on midagi, millest sobib kõnelda ainult rituaalide keeles, olgu selleks rituaaliks jumalateenistus, laulupidu või valimised.

Hoolimata muljest, et Uusberg on lapselikult õrn, haavatav ja siiras loojanatuur, kes ei suuda kärbselegi liiga teha, on ta osav kultuurilise võimumehhanismi, „pasunaootuse” ekspluateerija. Lavastuse lõpu eel, otse enne pasunakoori võidukat lavaletulekut, sõidetakse (protagonistist ingel-taksojuhi sõnu kasutades) „modruga oma horisontaali kinni müürunud” tegelastest üle suisa tiibklaveri ja Rahmaninoviga.

Vaimsus ja hügieen

Kuigi Uusbergi autoriteatrit peetakse vaimseks, sakraalsekski, võib selle toimemehhanismi iseloomustada ka märksa maisema „kultuurse hügieeni” mõistest lähtudes. „Inglites” näidatakse poolteist vaatust laval igasugu veidraid tegelasi, kes oma eluga kas hakkama ei saa või siis liiga hästi hakkama saavad (aga on jõmmid ja tropid). Neid halenaljakaid olevusi ühendab üks omadus: nad muudkui kõnelevad, sõnastavad, siplevad „ebavajalikes teadmistes”. Kõike seda jälgib (enamasti vaikides) lavastuse protagonist, taksojuht Neeme Nimi, kes lavastuse lõpus osutub ingliks, valgustajaks, tõekuulutajaks filosoofiks. Taksojuht Nimi pole filosoof mitte seetõttu, et ta oskaks teistest paremini arutleda, et ta sõnastaks midagi paremini kui teised, vaid et samal ajal, kui autor laseb ülejäänud halenaljakatel tegelastel modrumörti vajuda, kõrgub tema vaikuse kaljul. Tema tarkus ja autoriteet on vaikiva filosoofi omad, need toituvad teiste tegelaste läminast, nende elu ebatäiuslikkusest, ebapuhtusest. Ja siis järsku – pahh! – nagu vesternis: vaikiv kangelane tõuseb lauast, kergitab kübaraserva ja, ennäe, osutub ingliks, kel on otseside jumalaga (jumal helistab talle võõrastemaja telefonile) ning kes teab tõde ja õpetab teisi, kuidas elada tuleb.

Kaarel Oja on sõnastanud selle valgustumismehhanismi tabavalt oma pihtimuslikus arvustuses: „valgustus ja pääsemine saavadki toimuda vaid ebameeldivast, ebaloogilisest ja ebaesteetilisest keskkonnast”.5 Otsustuspsühholoogidki kinnitavad, et kui suuta luua piisavalt ebameeldiv olukord või keskkond, võib osutuda valgustuslikuks esimene vähegi sobiv teejuhatus. Ses mõttes toimib „Inglid” nagu seebireklaam: alguses näidatakse poolteist vaatust halenaljakat bakterite pilve ning siis teeb laval seni vaikinud heledapäine kangelane suu lahti ja räägib seebist, sellest, kuidas elada sõnastamata, kultuurses, puhtas, hügieenilises osaduses maailmaga, nii et elu ei oleks „ebavajalikest teadmistest” määritud. Seebireklaamile vertikaalse sügavuse andmiseks mängib päris pianist tiibklaveril päris Rahmaninovi.

Kultuurilisele hügieenile, puhtale, vahendamata osadusele ja harmooniale suunatud kunstielamuses ei pruugi olla midagi, mis Maslow’ vajaduste püramiidis liigituks kõige ülemise – eneseteostusvajaduse – lahtrisse. Suur osa kultuurist emantsipeerumata kunstist (milleks ma ka Uusbergi autoriteatrit pean) rahuldab eelkõige inimese armastus- ja kuuluvusvajadust ning turvavajadust, mitte vajadust valgustuse või tõe järele, nagu millegipärast tihti arvatakse. Neilt tasemeilt pärinevad ka mitmed kultuurilised väärtusterminid. Levinuim on füsioloogilise hügieeni valdkonnast pärinev vaimse „puhtuse” ja „mustuse” vastandus: „Inglites” võrreldakse modru saiaga, kõneldakse selle madalast toiteväärtusest.

Kultuuri ja arutlemisvõime ebasõbraliku suhte avaldumisest „Inglites” ja selle seosest kuuluvusvajadusega oli eelnevalt juba juttu. Üks oluline baasvajadus, mille rahuldamist Uusbergi tegelased taotlevad ja saavutavad, on turvatunne: tema lavastusis väärtustatakse probleemi- ja konfliktivaba osadust teistega, siirast, vahetut, harmoonilist kontakti maailma ja inimestega. Lavastuses „Pea vahetus” unistas peategelane, et võiks teise inimesega pea ära vahetada ja viibida seeläbi teisega vahetus, harmoonilises mõistmises. „Inglites” on selline vahetuseseisund esitatud negatiivis: liigsed teadmised ja proosaline elu sõnastamise vajadus on filtriks inimese ja tegelikkuse vahel ning inimesel on valida, kas olla eksistentsiaalselt (nagu lavastuses öeldakse) „õigel teel või Filtri teel”. Vahetu ja harmooniline meelteseisund on eelkõige ohutuse seisund, harmoonia on turvalisuse-elamus. Vaataja annab end kunsti meelevalda, loobub arukusest, laseb oma meeled „kokku panna” ja saab selle eest osaduse-tasu, kultuursuse (ja sh kuuluvus-, turva- ja hügieenitunde) osaliseks.

Kultuur ja tõde

Olen ise ja on teisedki Uusbergi autoriteatrit (uus)siiruse fenomeniga sidunud. Siirus, filtreerimata ja vahetu olek, on Uusbergi kangelaste rännaku sihtpunkt. Uusbergi seostamist siirusega on kritiseeritud kui Uusbergi teatri lihtsustatud käsitlust, sest siirus olevat selle kirjeldamiseks liiga lihtne nähtus. Ent siirus on, vastupidi, just väga keeruline kultuuriline fenomen. Üks olulisi eksitusi, mille romantiline kunstikäsitus on edukalt tavateadvusse juurutanud, on kultuuris ja kunstis end ilmutava representatiivsuse, osadusetunde samastamine tõega (seda nimetatakse suureliselt „kunstitõeks”), siiruse samastamine aususega.

Kuigi igapäevakeeles kasutatakse sõnu „siiras” ja „aus” enam-vähem samas tähenduses, on neil suur vahe. „Ausa” esimeseks tähenduseks annab EKSS „oma suhtumises, käitumises, tegevuses jne tõest ja õiglusest juhinduv, ebaõiglust, pettust mittesalliv”, „siiras” tähendab aga „avameelset, otsekohest, ehtsat, puhtsüdamlikku, võltsimatut”. Seega, kui keegi on siiras, siis on ta eelkõige avameelne, ehtne, otsekohene. Nagu öeldud: siirust vääristav suhtlusmudel rahuldab turvalisuse ja kuuluvuse baasvajaduse. Siiras inimene ei peta, tema motivatsioonid ja ajendid on „nähtaval”, teda saab usaldada, temani jõudmiseks ei pea ebausaldusväärses modrus sumpama, temaga saab olla osaduses, harmoonias. Siirus on igati kultuurne nähtus. „Ausus” võib olla aga kõike muud kui kultuurne. Aus inimene juhindub „oma suhtumises, käitumises, tegevuses jne tõest”. Tõde on aga „tegelik(ud) asjaolu(d), asjade tegelik seis, see, mis vastab tegelikkusele ja on tõsi”. Tõel ei ole midagi pistmist suhtlussituatsiooni turvalisusega, millegi tõesus ei sõltu mitte kuidagi sellest, kas „asjade tegelik seis” vastab sellele, kuidas tõe avaldaja arvab selle olevat või tunneb end seda teadvat. Inimene võib olla siiras, rääkida seda, mida ta tegelikult mõtleb, aga mitte rääkida tõde, sest ta jutt on ebaadekvaatne, s.t kõneldu ei vasta „asjade tegelikule seisule”. Kui siirus on harmooniline seisund, siis ausus, vastupidiselt siirusele, eeldab enese ja maailmaga kooskõlast loobumist, harmoonilise seisundi ületamist, mugavustsoonist väljumist, disharmoonias orienteerumise oskust. Siira inimese tõde on mugavustõde. Siiras ei otsi tõde, ta leiab kultuuris identiteedi, maailmaga suhestumise viisi ja kuulutab selle tõeks. Siiras inimene kuulutab leitud tõdesid, aus inimene aga otsib tõde, isegi kui see tähendab disharmooniat omaenese kultuuri, identiteediga. Siirus on vastupandamatu, tõhus ja mõjus, sest lahendab lisaks turvalisus- ja kuuluvusvajadusele ka tähendusvajaduse – ja seda ilma et peaks tõe otsimiseks vaeva nägema. Siirus säilitab oma väärtuse ka siis, kui see, mida siiralt räägitakse, on loogiliselt või moraalselt täiesti ebaadekvaatne ega vasta tõele. Ausus on märksa kergemini „riknev” kaup, sest ausus allub kultuurist, mütologiseeritud teadvusest erinevalt verifitseerimisele, avalikule kriitikale, ja on seega haavatav, siira inimese „tõe” kritiseerimist tuleb aga juba definitsiooni kohaselt pidada rünnakuks tema kultuuri, tema identiteedi, tema olemisõiguse vastu, mis teeb tema ründamise ebamugavaks ja tulutuks.

Üks huvitav aspekt, mille Uusbergi autoriteater romantilises kunstikäsituses avab, on see, milline on romantilise kunsti tõestrateegia, kuidas sünnib kultuurilembeses kunstis „tõde”. „Inglites” võib kohata kaht kultuurile laiemalt omast tõestrateegiat: ilmutust ja narratiivi. Taksojuht Neeme Nimi ilmutab lavastuse lõpus tõde, kirjeldab seiku võõrastemaja töötaja Pauli elust, millest mitte keegi peale Pauli enese midagi teada ei tohiks. Hotelli juhataja Paul pärib Neeme Nimilt, et kust kurat ta seda kõike teab, kust ta teab tõde, s.t asjade tegelikku seisu. Paul vastust ei saa, aga vaatajale saab selgeks, et taksojuht Neeme Nimi teab tõde, et tal on otseühendus Jumalaga. Seda stseeni vaadates meenus mulle kuuldud raadiointervjuu tunnustatud eesti poeediga, kes kõneles hardal häälel, kuidas luule ilmutatakse talle kusagilt ülevalt ja kuidas ta selles ilmutuse vastuvõtu perioodil olevat peaaegu et idiootses, abitus seisundis. Neeme Nimigi on laval enamasti abitu ja kohtlane. Kunstitõeni jõudmine ei eelda arukust, täiskasvanulikkust. Kunstitõde antakse sellele, kes on avanud oma hinge ja on valmis olema kultuurilises osaduses. Samal moel kui Mooses saab käsulauad, on ka „Inglite” tõde saadud, ilmutatud, mitte otsitud tõde.

Neeme Nimi kutsub lavakaaslasi vaatama elu nagu filmi, „sest inimene ise on ka film. […] Sa koged – sjäuh – mõtled – sjäuh – otsustad – sjäuh – järeldad – sjäuh – koged uut – sjäuh – mõtled – juba koged jälle – sjäuh – ei jõua lõpuni mõelda – sjäuh – ja uus mõte – sjäuh – eelmine mõte – sjäuh – sisened vanasse mõttesse – sjäuh – detail tulevast tundest – sjäuh – üle-eelmine mõte – sjäuh – see tunne tuligi – sjäuh – tunne suureneb – eelmine mõte pluss uus tunne – sjäuh – ja uus muutuja – sjäuh – …” Ingel-taksojuht kutsub mõtestama elu narratiivselt, üksteisele järgnevate hetkede, situatsioonide keskselt. Ent igal narratiivil on oma pealesurutud terviklikkus, sel on algus, keskpaik ja lõpp, sel on kompositsioon, mis ei hooli niivõrd tunnetuse kvaliteedist, argumentide põhistatusest ja põhjalikkusest, samuti mitte mõtete lõpetatusest, vaid loo huvitavusest, dramaatikast (koged-sjäuh-mõtled-sjäuh-otsustad-sjäuh-järeldad-sjäuh), crescendo’dest ja diminuendo’dest. Situatsioonide paatos, mõttekäikude efektsus, veenvuse, tähelepanu ohjamise vajadus võib lookeskses mõtlemises süüa ära loogilise terviklikkuse, lugu allutab loogika enda teenistusse, sündmuste emotsionaalne järgnevus saab „tõendatuse” tootmisel määravamaks kui terviklik läbimõeldus ning (võimalik, et) monotoonne, töömahukas ja köetud ootusi mitte täitva tulemuseni viiv argumentatsioon. „Situatsiooniloogika” on oksüümoron, millest on narratiivse kunsti „tõde” tehtud. Situatsioon on loogika, ratio vaenlane. Romantilise kunsti „tõde” on oma ülesehituselt, tekkepõhimõttelt hetketõde, sünnib ja kehtib tõehetkele eelnevate ja järgnevate elamuste jadas ja seetõttu saab seda (siin ja praegu) kogeda, mitte selle üle arutleda.

Nii nagu tõde on ükskõikne kultuuri suhtes, nii ei hooli kultuur tõest. Ausus eeldab tihti kultuursusest loobumist.

Kultuuriteadlikkus ja humanism

Romantiline arusaam kunsti ja kultuuri samasusest on Eestis jätkuvalt elujõuline. Selle väite tõestuseks on tekstid, kus püütakse defineerida „head” või „kõrget” kunsti. Kärt Hellerma on kirjutanud Eesti Päevalehes: „Üks hea kirjanduse tunnus näib siiski olevat üleüldine. Heas kirjanduses tunned iseenda ära. Ta ütleb sulle midagi, mida sa justkui teadsid, aga ei ole osanud ise sõnastada. See on võimas äratundmine, mis lubab jõuda jälile kogemustele, mis on kõigile ühised.”6 Kunsti headuse mõõdupuuna määratletakse tema representatiivsust, kunstilt oodatakse seda, et ta kinnitaks publiku identiteeti. Ent see, mis ilmutab end kunstis igavikulise tõena, ei ole tõde, vaid identiteet, miski, mis „tuntakse ära”, s.t miski, mis on olemas juba enne otsimist, miski, mida oodatakse. Kultuurist emantsipeerunud, kultuurikriitilist kunsti tajutakse seetõttu (sageli põhjendatult) võõrana, ebahügieenilisena („purkisittumisena”).

Kultuuris on püsiv nõudlus „inimloomusele vastava” kunsti järele.7 Ja see ei ole iseenesest halb. Kunst ei pea olema ilmtingimata kultuurikriitiline, nagu ei pea ta olema ilmutuslik. Halb on see, kui kunst on kultuuri teenistuses või kultuurikriitiline ebateadlikult, kui eesmärk on olla ainult representatiivne ja kui ei huvituta tõest, kui kunst taandub selleks, mida Leonidas Donskis nimetab massiteadvuseks: amorfseks ja struktuurituks nähtuseks, mille väljendajaks võivad olla ühtviisi nii intellektuaalid kui ka lumpen, mille „tuumaks on alati suuri inimrühmi ja -masse ühendavad kired ja emotsioonid ning mis oma ühemõõtmelisuses, kriitikavabaduses toodab ühemõõtmelisi inimesi”. Kunstil on oluline roll inimese emotsionaalse intelligentsuse ja empaatia arendamisel ning kultuurilise identiteedi kujundamisel, aga see ei tohiks toimuda tervemõistuslikkuse dehumaniseerimise hinnaga, romantilise antivalgustuse vaimus.

Madis Kolk kirjutab „Ingleid” arvustades, et „idee tasandil söandaksid vähesed vaidlustada „Inglite” teema vajalikkust ja väärtuslikkust praeguses „horisontaalses” ilmas”.8 Arvan vastupidiselt, et praegune ilm on liigagi „vertikaalne”, toetub liialt kultuurile, sh identiteedikesksele autokommunikatsioonile. Eesti ühiskond on osadusühiskond, kus kõneleja kõne taandub tema kultuurilisele, rahvuslikule, parteilisele või esteetilisele kuuluvusele, kus siirust, rituaale ja laulupidusid eelistatakse arutelule, aususele ja arukusele ning disharmooniat, kooskõla puudumist peetakse kriisiks. Tõde vääristav ausus eeldab disharmoonias olemise oskust, oskust elada sõnastatuse ja igapäevaste mõtete modrus inimväärikust ja vastastikust austust kaotamata. Oskust säilitada väärikus ka siis, kui tõe väljaütlemine tähendab identiteedist lahtiütlemist, kultuurilise tehingu tühistamist.

Uusbergi autoriteatrit on tervitatud kui humanistlikku, elu püsiväärtuste ja vertikaalse mõõtme au sisse tõstmist, postmodernistliku kõike nivelleeriva ilkumise ületamist. Esiteks, see polnud sugugi postmodernism, mis tühistas kunstis kõrge ja madala, kõrg- ja massikultuuri eristuse. See oli romantism, mis tegi kunstilisest meisterlikkusest massiteadvuse, kirgede ja emotsioonide tööriista, mis valgustusajastule vastandudes õhutas seda, millest Immanuel Kant hoiduma kutsus – omasüülist alaealisust, võimetust kasutada oma aru kellegi teise juhatuseta, avaliku arutelu kohustuse täitmata jätmist, mõistuse alavääristamist laisa ja mõnusa tundlemise arvel. Kõike seda, mille tõttu ka Eesti poliitilisest elust on 20 aasta jooksul osalusdemokraatia asemel kasvanud etendusdemokraatia, kusjuures ühiskond jaguneb demokraatia etendajateks ja indlevaks publikuks.

Teiseks, Uusbergi kangelased ei armasta inimest, vaid kultuuri. „Inglite” protagonist, taksojuht Neeme Nimi palub Müüritüki tänava võõrastemajja saabudes dispetšerit: „Jäta mind sisse, aga lülita mind välja.” See on vastuvõturežiimile lülitamise palve: lülita mu kõnelemise vajadus välja, et ma võiksin ilmas toimuvat vaadata ja kuulata, seda vastu võtta ja seeläbi sellega vahetus, rikkumata, siiras osaduses viibida. Uusbergi autoriteatri kangelaste häda on selles, et nad on oma elu tummad vaatajad. Nad on kohal, aga passiivsed. Nad ei ole vabad, sest on vaimselt alaealised, võimetud kasutama oma aru kellegi teise juhatuseta, võimetud tegema vahet siirusel ja aususel, harmoonial ja tõel, oma kultuuril ja iseendal. Ja nende ainuke lootus paremale elule seisneb selles, et ehk juhtub ime ja võõrastemaja kohviku pianist mängib üleüldise lämina vahele törtsu Rahmaninovi.

Kultuur iseeneses ei ole halb ega hea, ent kultuur ei huvitu tõest ega headusest. Selleks, et kunst ei taastoodaks „omasüülist alaealisust”, et kunstil oleks ka mingi universaalne humanistlik programm, võiks kunst eelkõige olla kultuuriteadlik. Nii kunstnikud kui ka kriitikud võiksid teadvustada ja aidata ka vaatajal teadvustada kultuuris-olekut: asjaolu, et kultuur tegeleb massiteadvuse mütologiseerimisega ja et mitte miski pole tõene või hea seetõttu, et see on kultuurne. Alles kultuuriteadlikkus eristab kunsti religioossetest osadusrituaalidest ja võimaldab üksikisikul saada tõeliselt vabaks, välja arendada kultuurilisele kogukondlikule identiteedile lisaks individuaalse, kultuuriteadliku, mütologiseeritud massiteadvusest emantsipeerunud subjektsuse. Kunst algab sealt, kus ollakse vajadusel valmis loobuma äratundmiselamuste pakkumisest, identiteedi kinnistamisest. Vastasel juhul on tegu kriitikavaba ning eneseavamisele panustava ja baasvajaduste rahuldamisele orienteeritud mõnukultuuriga, mida eksitavalt sildistatakse „vaimsuse”, „tõe”, „igavikulise” ja muude õilsate nähtustena.

P.S. Et mind valesti ei mõistetaks: Uusbergi autoriteater meeldib mulle. Vaatamata sellele, et see pole vormiliselt just kõige küpsem (mõnikord taban end mõttelt, et Uusberg on leidnud viisi, kuidas kooliteatrit „päris” kunsti pähe serveerida), olen kogenud tema etendusi vaadates kultuuri- ja keelemõnu ja soovin talle jõudu oma asja ajamisel. Meeldivuse – maitse – üle teadupärast aga ei vaielda, sest maitse on sügavalt kultuuriline nähtus, maitse on kultuuri meel. Uusbergi autoriteater on tüüpiline näide ebateadlikust kultuuris-olemisest, kus lapseliku õhinaga avastatakse kultuurilisi mõnumehhanisme, avatakse kultuuris-olemise mõnu. Seda lapselikku õhinat on (nagu lapse mängu ikka) armas vaadata. Seda enam arvan, et teatrikriitika peaks üle saama oma vanemlikest instinktidest, et kriitiku paitustest ja laitustest peaks paistma kätte suurem kultuuriteadlikkus, et kriitika ei piirduks laisa indlemisega kultuurimõnu voogudes.

1 Uku Uusberg armastab inimesi, meeletuseni kirglikult. (Intervjuu Heili Sibritsale.) – Postimees 16. XII 2011.
2 Uku Uusberg: kuskil peab toimuma mingi plahvatus. (Intervjuu Tiiu Laksile.) – Eesti Päevaleht 18. IX 2010.
3 Link: Kuni inglid sekkuvad. Avalik arutelu 21. IX 2012 Eesti Draamateatris.
4 Leonidas Donskis. Armastus, vihkamine ja vastuseis: uurimusi filosoofiast, poliitikast ja kirjandusest. TLU Press, 2010, lk 95.
5 Kaarel Oja, Avalik kiri Uku Uusbergile. – Sirp 22. XII 2011.
6 Kärt Hellerma, Kirjanduse mitu universumit. – Eesti Päevaleht 15. X 2012.
7 Vt Mikk Salu, Purkisittujate tulevik. – Postimehe nädalalõpulisa AK 13. X 2012.
8 Madis Kolk, Sõnastatud Nimi Müüritüki tänaval. – Sirp 22. XII 2011.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming