Inimene, inimesem, inimesim?

Keiu Virro

Tiit Ojasoo lavakakursuse poisid kolmandat korda suurel laval. Teatri NO99 „samm lähemale”, idee autor ja lavastaja Mart Kangro (koostöös Thomas Lehmeniga), helikujundaja ja dramaturgiline abistaja Taavi Kerikmäe. Mängivad kõrgema lavakunstikooli XXVI lennu poisid Markus Dvinjaninov, Jörgen Liik, Roman Maksimuk, Veiko Porkanen, Reimo Sagor, Simeoni Sundja ja Ragnar Uustal. Esietendus 18. IV teatris NO99. XXVI lennu poisid, need Ojasoo omad, on suurel laval kolmandat korda. Neist võib vist juba rääkida küll, ei pea pelgama, et lavakatudengite arvustamine – see on nagu kiisupoja sabast sikutamine. Lavastus koosneb kahest osast. Esimese on lavastanud Thomas Lehmen, kes sõidab mootorrattaga mööda maailma ja teeb muudkui inimestele kingitusi. Selliseid kunstilisi. Alustada otsustas ta just nimelt Eestist ning tegi kingituse Mart Kangrole ja teatritudengitele. Kingitus, muide, seisneb selles, et poisid teevad omakorda üksteisele kingitusi. Kinkimise viisis, nii Lehmenilt näitlejatele kui ka näitlejalt näitlejale, on midagi tohutult romantilist. Nad loovad üksteisele olukordi: vaimukaid, kurbi, ilusaid, teravaid. Nad tahavad, viitsivad ja suudavad teise inimesse süveneda. Muide, aset ei leia see mitte saalis, vaid kahe saali vahel, Tõnis Saadoja laemaali all. Eks omamoodi kingitus seegi. Teine vaatus toimub suures saalis. Suur saal, toolid on ühes reas nelja seina ääres, põgeneda pole kuhugi. Poisid paluvad inimesi tantsule. Vahepeal on show ja vahepeal on tühi ruum, mis ei ole tühi. Tähenduslik tühjus.

Aga hüppan korraks ajas edasi. Õhtu, istun veinibaaris. Jutt läheb lavastusele „samm lähemale”. Üks neiu seltskonnast küsib, miks on nii, et selle etenduse puhul kardame, et meid tantsule võetakse, kuigi omal ajal klassiõhtutel ootasid tüdrukud pingsalt, et neid tantsima kutsutaks. Võib-olla kõik ei oodanud, aga mina küll ootasin. Mul olid isegi oma nipid, näiteks üks hoolikalt viimistletud tantsuliigutus, mis oleks pidanud korrapealt ükskõik kelle võluma. See seisnes selles, et tammusin ühe koha peal ja liigutasin üht kätt. Tagantjärele kirjelduste kohaselt nägin välja umbes nagu tragikoomiline versioon haavatud zombie’st. Samal ajal kissitasin silmi nagu unine hiinlane. See oli mu võrgutuspilk. Ma ei tea siiamaani, miks mind tantsima ei võetud …

Aga ikkagi, miks oleks kunagi ka juhuslik tantsupartner tundunud loto peavõiduna, aga nüüd, karismaatiliste lavakapoiste puhul, eelistaksin, et nad oleksid publikuga lähedased kuskil minust võimalikult kaugel? Miks mõnes olukorras tundub objektistamine täiesti suurepärane mõte, aga teises tahaks luba jääda subjektiks kuskil võimalikult pimedas nurgas?

„samm lähemale” tutvustab noori näitlejaid publikule ilmselt rohkem kui eelnevad lavastused. Siin on soolosid, nii füüsilisi kui ka verbaalseid. Ükskõik, kui tähtsusetu ei tunduks esmapilgul näiteks see, kuidas näitleja suhtub oma kehasse, lihastesse või kuidas talle meeldib tasakaal, tehku ta, mida tahes, tundub see nende näitlejate esituses eluliselt tähtsana. Ja just see väheolulise ja eluliselt olulise vastuolu teeb need stseenid tõeliselt huvitavaks.

Veel mõned meeldejäävamad hetked. Näiteks Simeoni Sundja on juba eelmistest lavastustest jäänud silma teatava arrogantse võlu poolest. Ta justkui julgeb kõike, tahab kõike, ei karda tulla esiplaanile, mõnikord tükib esiplaanile peaaegu et vägisi … Tema kõrghetk selles lavastuses viib ta otseses mõttes kõrgustesse – köiega lae alla. Stseen on võimas ja ilus. Aga tema (koomilist ja traagilist, tragikoomilist) näitlejapotentsiaali ilmestab paremini hoopis stseeni algus, kus ta ennast puldi abil vaikselt-vaikselt lae alla hakkab tõstma. Ühel hetkel ei ulatu ta enam puldini käega, järgmisel isegi mitte varbaotsaga. Nii vähesest võib välja lugeda kas või terve maailmaloomismüüdi, kui huvi peaks olema.

Silma jäi ka Reimo Sagor, kes jutustab esimeses vaatuses häälitsuste ja käeliigutuste abil muinasjutu. Muide, tasemelt täiesti võrreldava Elina Reinoldi palju kiidetud küünla ärapuhumise monoloogiga „Antigones” (lavastaja Homayun Ghanizadeh).

Lavastuse näitlejate rivist puudub Jarmo Reha, kes etendustest kuuldavasti tervislikel põhjustel kõrvale pidi jääma. Kahju, tema on neist poistest kõige plastilisemana meelde jäänud, ühtlasi näib, et temas on mingisugust harvaesinevat lavalist ausust, mida nõuab just see lavastus. Peaks vist uuesti teatrisse minema, aga siit ma jõuan ringiga selleni, et ei julge nagu hästi saali istuda …

Kui isiklikud hirmud kõrvale jätta, näen aga seda, et tegelikult on näitlejad selles lavastuses tõepoolest sammu publikule lähemale astunud ja füüsiline lähedus ei ole seejuures sugugi peamine. Nad on empaatilised ja delikaatsed, nad on päris inimesed. Ausad selles, mida teevad. Teatraalsust pole tarvis, lavasituatsioon loob juba niigi teistsuguse vastuvõtu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming