Inimene, kelle mõtlemine on viskunud lõpmatusse

Ülo Tonts

Margus Ansu / PM / SCANPIX Eesti teatrikunsti uuenemisel oli teisigi noori eestvedajaid, aga tagasivaates paistab küll, et kõige mõjuvama sõna ütles selles asjas oma lavastustega kunagi just Jaan Tooming. Just niisuguse pealkirja all olen Jaan Toomingast kui teatriloojast, näitlejast ja lavastajast, korra juba kirjutanud. Tegin seda oma teatrilukku vaatavas raamatus „Kolmkümmend aastat teatriehitamist” (2006), kus jutustatakse Vanemuisest kui sõnateatrist aastatel 1955–1986. Tolle ehitamise arhitekt ja eestöötegija oli teatrijuht Kaarel Ird. Aastal 1969, aasta pärast lavakunstikooli lõpetamist liitus Vanemuisega noor näitleja Jaan Tooming. Näitlejana tõusis Tooming Vanemuises ja üldse eesti teatris üsna kohe hästi nähtavale, talle pakuti väga erilaadseid ja nõudlikke ülesandeid ning ta ei vedanud kunagi alt. Eesti teatrile laiemaltki tuntust toonud kordaminek oli näiteks Luciferi roll Imre Madáchi „Inimese tragöödias” (Epp Kaidu lavastus, 1971). 1975. aastal esimest korda välja antud Ants Lauteri nimelise noore näitleja preemia sai Tooming Fajunini rolli eest Leonid Leonovi „Vallutusretke” lavastuses. Kes mäletab tolleaegset teatrit, sellele tuleb küllap tuttav ette, et Toomingale ei pandud ei laval ega ka saalis pahaks, kui ta mängis oma rolle ansamblist irdu ja teistmoodi. Näitlejalooming jäi tal mahult napiks, lõputähiseks Andres Paas, keda tahaks küll nimetada kulunud sõnaga „monumentaalseks” (Ago-Endrik Kerge lavastus „Aeg tulla, aeg minna”, 1986). Oma lavastajatöö varju jääma kippuvat näitlejaloomingut on Tooming kommenteerinud 2007. aastast pärit usutluses: „Jah, tõesti – ma loen ennast ametilt näitlejaks, olen näitleja, lavastav näitleja”. Samas kinnitab ta, et ei ole kunagi pidanud näitlemist ja lavastamist tööks: „Need on olnud mulle alati rõõmu allikaks, kus saab astuda argipäevast välja teisele tasandile. Ma pole kunagi mänginud loomulikul, argirealistlikul tasandil. Need on tõstnud mind, isegi kõige realistlikumad osad, on ikka tõstnud mind tasandile, kus ma järsku tunnen, et olen mingis imelikus joovastuses, teises seisundis.” (Jaan Tooming, „Religioossed motiivid minu loomingus”, 2011, lk 124).

Tolle noore näitleja pea oli juba Tartusse tulles lavastamismõtteid täis. Lavastaja Toomingal kulus enese kogumiseks ja leidmiseks küll omajagu aega, aga teatrijuht Ird uskus noore mehe andesse (väesse, kui pidada etemaks toomingalikku keelepruuki). Ird oli nõus ootama ja tal ei tulnud pettuda. Seitsmekümnendate aastate teisel poolel ja kaheksakümnendate algul valmisid Vanemuises ja seejärel ka Ugalas lavastused, mida vaatajad tahtsid näha ja arvustajad kiitsid kõrgele. Tähele pandi neid ka eesti keelepiirist kaugemal. Eesti teatrikunsti uuenemisel, millest tollal palju kõneldi ja kirjutati, oli teisigi noori eestvedajaid (Evald Hermaküla, Kaarin Raid), aga tagasivaates paistab küll, eriti kui pidada oluliseks vaataja kaasatulemist, et kõige mõjuvama sõna ütles selles asjas oma lavastustega kunagi just Jaan Tooming.

Tagasivaates on Tooming rohkem kui korra eitanud soovi ja kavatsust oma loominguga eesti teatrit uuendada. Eesti teatrikunsti muutmine ja rikastamine on aga midagi, mida paljud vaatajad kogesid ja mäletavad. Ei puudu ka teatrimehe enda tunnistus selles asjas: „Tõeliseks uuenduseks oma loomingus ja eesti teatris pean ma tagantjärele vaadates järgmisi lavastusi: „Põrgupõhja uus Vanapagan”, „Veli Joonatan”, „Tuhk ja teemant” (1976, Vanemuises), „Rahva sõda ehk Valge laev” (1981, Ugalas). Kõik mu eelmised lavastused olid vaid astmed minu kui lavastaja arenguteel” („Evald Hermakülast, endast ja muust”, Sirp 8. II 2002).

Tasemeliseks murdepunktiks tõuseb siis 1976. aasta jaanuaris lavale tulnud „Põrgupõhja uus Vanapagan” – sobib hästi sellega, kuidas vaatajad ja hindajad on Toominga teatri arengule kaasa elanud. Tolle rikka ja rõõmsa teatriaja ühe kaasaegsena tunnen soovi lavastaja pakutud valikut täiendada. Vaataja emotsionaalne mälu pakub lavastaja enda nimetatutele lisaks „Kauka jumalat” (1977) ning „Tõde ja õigust” (1978) Vanemuises, Ugala mängukavast aga veel „Jõgi voolab” (Jaan Kruusvalli näidend) ja „Kihnu Jõnni” (mõlemad 1980). Hilisemates teatriaastates on lavastaja Toomingal oma tipud ja kordaminekud, mille kätteleidmine ja põhjendamine oleks üksjagu raskem.

Aga mispärast on sellel sõnavõtul ikkagi niisugune, nagu peidetud tähendusega pealkiri, ja pealegi veel kordusena? Leidsin selle toda Vanemuise raamatut kirjutades ühest Toominga enda tekstist. Tundub, et nende sõnade tähendus ega maht ei ole vahepealses ajas kadunud ega kahanenud, pigem vastupidi. Mõistmiseks on muidugi oluline kontekst, nagu Tooming ise selle „Põrgupõhja uue Vanapagana” lavastamise aegu kirja pani: „Teater on mööduv nähtus, mis tegeleb igaveste nähtustega. Oletan, et teater saab taas kunstiks, kui vaimsus saab peamiseks, kui psühholoogitsemine asendub arenenud ja sügava isiksuse psühholoogiaga, kelle maailm ei piirdu inimestevaheliste suhetega, vaid tema mõtlemine on viskunud lõpmatusse nagu näitleja pöördumine iseendasse. „Iseduse” ja „lõpmatuse” vahelised suhted määravad teatri taassünni. Kirgastav elamus on seeme, millest võrsub kunsti lõhnav õis” („Religioossed motiivid minu loomingus”, lk 150).

Niiviisi mõtles ja kirjutas Jaan Tooming 1976. aastal, mida peame oluliseks nii tema lavastajaloomingus kui ka eesti teatriloos. Kas essee „Natuke teatrist”, kust need mõtted võetud, on Toominga kirjatööde seas enesepeegeldusena kõige sisukam? Toominga alles üsna värsket raamatut „Religioossed motiivid minu loomingus” võib kõikidele teatrihuvilistele soovitada, selle haare on tublisti avaram, kui võib järeldada pealkirjast. Tiheda sissevaate Toominga teatrisse pakub ka Jaak Rähesoo äsja ilmunud mahukas ülevaade „Eesti teater I”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming