Inimene, kellele inimese määratlemine on elukutse

Kunstiline juht Aare Toikka: „VATi lavastused on loopõhised, füüsiliselt nõudlikud, mõttelt kiired ja kujundlikud.“

TAMBET KAUGEMA

VAT-teatri 30. sünnipäevaks ja Eesti Vabariigi läheneva 100. sünnipäeva puhul jõudis eile vaatajate ette Eesti Rahvusraamatukogu, VAT-teatri ja labürintteatriühenduse G9 ühine lavastus „Sirgu Eesti“, mille üks autoritest ja lavastaja on VATi kunstiline juht Aare Toikka.

Sirgu Eesti“ algab publikurännakuga läbi rahvusraamatukogu salasoppide. Mida põnevat pakub lavastajale teatrivorm, mille puhul vaatajad ei istu saalis paigal, vaid rändavad ühest etendamispaigast teise?

Igasugune vorm on iseenesest tühine, üksnes mündi üks pool. Vorm peab olema idee teenistuses või muidu ei ole mõtet sellest rääkida. Ükski teatritegemise vorm pole teistest parem ega halvem.

„Sirgu Eesti“ on kolmeosaline lavastus: rännak läbi rahvusraamatukogu, näitus näitusesaalis ja ajaloodraama suures saalis. Rännak kestab 40 minutit, näituse külastamiseks on aega pool tundi ja draama saalis vältab ligi kaks tundi. Rännak on labürintteatriühenduse G9 looming, mis tõukub draamast, ja näituski täiendab kolmandat osa. Kolmeosaline lavastus moodustab terviku.

Mis sa arvad, kas „Sirgu Eesti“ ajalooline peategelane, vabadussõjalaste juht Artur Sirk hüppas 1937. aastal Luksemburgis Echternachis ise või ta tõugati aknast alla?

Mina lavastasin „Sirgu Eesti“ kui poliitilise mõrva loo. Olen töötanud läbi kättesaadavad ajaloomaterjalid, käinud oma kujutluses loogiliselt läbi tegelaskujude võimalikud motiivid ning konsulteerinud ajaloolase Jaak Valgega. Kõigest sellest on mul kujunenud oma arvamus, mille pinnalt kirjutasime koos dramaturg Mihkel Seedriga selle näidendi. Aga nagu ikka – sellest ei pääse ükski teatritegija –, kui räägitakse ajaloolistest tegelastest, siis tehakse tahes-tahtmata juttu iseendast ja tänapäevast. Selles ongi teatri võlu.

Aare Toikka: „Mida rohkem kultuuritegijad omavahel kisklevad, seda lõbusam on parteikuke­kestel kireda.“

Piia Ruber

Lõpetasid 1987. aastal lavastajana Tallinna pedagoogilise instituudi ehk peda, praeguse Tallinna ülikooli. Tänapäeval on täiesti tavaline, et teatrikooli lõpetajad asutavad oma teatri, siis see nii aga polnud. Mis viis VATi loomiseni?

Selles, et oma teatri loomine tundub tänapäeval tavapärane, näen osalt ka VATi teenet. Ehkki see on väga igav vastus, siis mulle tundub, et suuresti oli selle taga juhuste kokkulangemine. Meie kursusele, mida juhendasid Härmo Saarm ja Inna Taarna, oli sattunud erisuguses vanuses inimesi: osa tuli otse koolipingist nagu mina, aga oli ka elukogenumaid. Kursusel sai kokku värvikas seltskond, tekkis sünergia ja juba esimesel õppeaastal tulime oma lavastusega „Charlotte koob võrku“ vaatajate ette. Kui hakkasime kooli lõpetama, oli meil oma teatri tegemise mõte juba peas olemas. Eestvedajaks oli meie tollane kursusevanem Peeter Jalakas.

Samal ajal tegid Roman Baskin ja Aleksander Eelmaa Vanalinnastuudio juures õppestuudiot, kus käisid Marika Vaarik, Inga Uibos, Peep Raun jt. Pedakoolist läksid lavaka XIII lendu Elmo Nüganen, Andres ja Allan Noormets. Tallinna peale lahti lastud noorel teatri­huvilisel vasikakarjal oli palju oma­vahelist läbi­käimist ning õhus oli tunda teatritegemise vaimu. 1. oktoobril 1987, kui oli VATi asutamiskoosolek, tundus, et kõik on kohal, oli korralik rahvakogunemine. Ka ühiskonnas oli juba tunda ootust, võis haista, et midagi hakkab muutuma.

Seega, VATi asutamise põhjusteks olid: inimesed, keda kannustas loomusund teha teatrit, ajastu ja juhus. Alustasime hoogsalt üheskoos, hiljem tekkisid loomulikud lagunemised ning nüüdseks on sellest kulgemisest jäänud Eesti teatrimaastikule pidama kaks teatrit, Von Krahli teater ja VAT, ning suur hulk loomeisiksusi eri elualadel: teatris, filmikunstis, muusikas, kunstis, äris.

Milliseks on nende 30 aastaga kujunenud VATi nägu ja teatrikeel?

Võiks arvata, et igasugune määratlemine on liivale kirjutamine, ent määratlus talletub kirjasõnas, mõjutades omakorda lugejate kujutlust ja sealtkaudu nende emotsionaalset mälu. Emotsionaalne mälu on aga inimlike valikute tegemise instrument. Lootus surevat viimasena, aga ehk sureb viimasena hoopis mälu, sest mäluta pole inimest.

VATi iseloomustab mänguline laad, tihti „teater teatris“ võti, kasutame lavastustes füüsilist partituuri, mille poolest eristume Eestis valitsevast läbielamisteatrist. Esikohal on lugu, lavastused on füüsiliselt nõudlikud, mõttelt kiired ja kujundlikud. Seejuures tehakse meil väga erisugust teatrit. See on teadlik valik, mis tuleneb meie teatri liikmete erisugustest loometaotlustest.

Teatris käivitab mu alusmõte, et inimene tuleb ajas aina uuesti määratleda. Teater on kõige vanem kunst ning kunst on ainus, mis suudab maailma piisava veenvusega seletada, sest kunst pole võimalik ilma veata. Kuivõrd iga maailmaseletus on tahes-tahtmata vigane, siis saab ainult loomuldasa viga sisaldava kunsti maailmakäsitlus olla täiuslik just seetõttu, et ta on vigane. Ebatäiuslik inimene leiab endale vigases kunstis kohase peegli. Üheskoos – vigane kunst ja ebatäiuslik vaataja – moodustatakse harmooniline tervik.

XX sajandi kunstivooludest on mind kõige rohkem mõjutanud vene sümbolism ja saksa ekspressionism, muusikast imponeerib Philip Glassi looming – võib-olla sealtki on aimatav mingi side.

Kas VATi senises teekonnas saab välja tuua etapid ja tähtsamad verstapostid?

Saab ikka. Esimene etapp oli Peeter Jalaka ja stuudioteatri aeg. VATi stuudios on õppinud näiteks varalahkunud poeet Sven Kuntu ja praegune Vanemuise näitleja Riho Kütsar. Aastatel 1992–1997 oli ringirändava lasteteatri periood. Ilmselt oli see omas ajas nii värvikas ja tõusis esile, et tookord külge saadud märki kanname tänaseni. Olen Brechtiga päri, et teater on õppeasutus – seda ei tule häbeneda, vaid selle üle uhke olla. 1997. aastast algas Rein Aguri ja Merle Karusoo töödega külalislavastajate aeg. Alates 2004. aastast, kui ma enam nii väle mees polnud, algas Toikka aeg. Praegu on trupi aeg, sest trupil on oma keel ning see kooslus on võimeline tooma tervikliku lõpetatud lavastuse välja ka ilma lavastajata, kuigi lavastajaga koos on tunduvalt lihtsam. Teatris lavastavad viimastel aegadel järjekindlalt Tanel Saar ja Margo Teder. Eks Toikka, Saar ja Teder olegi praegu see triumviraat, kes annab teatri repertuaarile ilme. Aga ka külalistel on VATis kindel koht, olen väga rõõmus jõuliste noorte tegijate nagu näiteks Helen Rekkori üle. Oluliseks verstapostiks teatri kulgemisel oli rahvusraamatukogu teatrisaali kolimine sajandivahetusel.

Missuguste muredega tuleb VATil praegu rinda pista?

Rahvusraamatukogu, kus asub meie kodulava, on hoonena sellises seisus, et vihmaga ei tasu kohviku mõnes lauas istuda, võib märjaks saada, ning kui see maja kuulutatakse varisemisohtlikuks, siis oleme taas kodutud. Ometi on meil raamatukoguga plaanid tehtud, kuidas teatritegevust veelgi edendada. Mis peaasi, inimesed käivad, nii noored kui ka vanad. Viimasel aruandmisel kultuuriministeeriumis küsiti minu ja teatrijuht Tiina Rebase käest, mis nipiga õnnestus meil ka eelmisel aastal omatulu kasvatada? Rebase vastus oli, et me teeme tööd.

Meie väike teatrisaal on jäänud meile kitsaks. Tornisaali eskiisprojekt on ammu valmis, kõik seisab aga lihtsalt kalevi all. VATi tegevus rahvusraamatukogus on minu meelest end ammu õigustanud, aga kõik veereb ikka sedapidi, et riik eelisarendab riigiteatreid. Ma tõesti arvan, et Eesti teater on rikas oma liigirohkuses, aga närv läheb mustaks. Raamatukogu sõltub täielikult poliitikute suvast, aga neil on vist tõesti suva. Nokk kinni ja saba lahti.

Kas VAT on saavutanud praeguseks optimaalse suuruse – 13 inimest palgal, kellest näitlejaid on neli – või oleks hädasti töötajaid juurde vaja?

Ei ole saavutanud optimaalset suurust, kaugel sellest. Raamid ja mudel, milles ja mille järgi oleme aastaid töötanud, vajab hädasti ülevaatamist, tarvis on uut. Teatri toimimismudel koosneb paljudest tahkudest: rahastamine, etendustegevus, repertuaar, trupi koosseis, haridustegevus jm. Kogu see skeem peab omavahel klappima. VATil on kunstiline tase, millest allapoole me ei lange – kõikumisi tuleb ikka ette, aga pigem on lootust hüpata ülespoole. On olemas lojaalne publik ja selle järelkasv. Mängime statsionaaris ja anname külalisetendusi. Küsimus on selles, kuidas panna teater praeguse isikkoosseisuga toimima nii, et saaks seda kõike teha? Niigi teevad VATis kõik töötajad mitut asja korraga – võin teha koolituse neile, kes riigiteatris on harjunud töötama palju lõdvema tempoga. Väiketeater ei saa seda endale lubada, ent meiegi peame täitma seadust ja arvestama inimeste töötunde. Kohe peaksime juurde palkama vähemalt kaks näitlejat ja kaks lavameistrit-tehnikut.

Milline on VAT 20 aasta pärast, kui saab täis pool sajandit tegutsemist?

Ma ei tea, eks elu näita. 2040. aastal tuleb välja Samuel Becketti „Krappi viimane lint“ Tanel Saare esituses. See on lubatud järg lavastusele „… viimane lint / Saare esimene lint“, mis salvestati 2010. aastal ning on praegu teatri- ja muusikamuuseumis hoiul. See tuleb igal juhul, 23 aasta pärast. Mis juhtub kolm aastat enne seda? Küllap ellujäänud tähistavad VATi 50. sünnipäeva. Ju me taome sama rauda ikka edasi.

Eile esietendus kolmeosaline lavastus „Sirgu Eesti“, mille esimese osa moodustab 40minutiline rännak nii rahvusraamatukogu sees kui ka väljaspool seda.

Siim Vahur

Kuidas tundub, mis suunas liigub kogu Eesti teater? Kas Eesti vanima tegutseva erateatri kunstilise juhina ennustad erateatrite ja -truppide osakaalu kasvu?

Eesti teatri kohta oskan praegu öelda napilt ja seda põhjusel, et viimasel ajal pole ma palju teiste töid vaatama jõudnud. Isegi „Draama“ festival jäi mul sellel aastal vahele, kuigi VAT oli seal esindatud koguni kahe lavastusega. Minu arusaamist mööda on Eesti teater praegu heas seisus: siinne teatrimaastik on kirju, aga rikas, ning see liigirikkus, vormiküllus ja mitmekesisus on suur väärtus. Tarvis on nii suuri teatreid kui ka väiketruppe – Eesti teater on tervik ja sellisena tuleb seda ka vaadata.

Mina teen oma teatrit ning olen ammu loobunud end kellegagi kõrvutamast, võrdlemast, mul pole selleks ei aega ega energiat. Küsimused, kas riigi- või erateatrid, kogu see populistlik vastandamine, on masendav. Ehkki paljud seda ilmselt sooviksid, pole lihtsaid vastuseid küsimustele, kas peaks teatrite rahastamise ümber vaatama, teatrite arvu vähendama, riigi- või erateatreid kinni panema. Ei ole võluvitsa, mis kõik paika raputaks.

Küsida tuleks hoopis teistsuguseid küsimusi. Ent nende teistsuguste küsimuste juurküsimus on, miks väheneb kultuurivaldkonna eelarve osakaal riigieelarves? Sellele juurküsimusele vastamata pole mõtet küsida ka järgmisi küsimusi. Miks on alates 2012. aastast lugematu hulk parteibroilereid riigi toetusel? Miks saab ainult viis kirjanikku kirjanikupalka? Miks Eesti Filmi Sihtasutus on piinlikult alarahastatud? Miks peab teater Varius tegema oma kultuuriloolisi lavastusi vaid teatrijuhi entusiasmi pealt? Miks on aastaid torpedeeritud rahvusraamatukogu tornisaali ehitust? Kas rahvusraamatukogu kokkuvarisemine kapitaalremondi ootuses on Eesti riigi kultuuripoliitika?

Mida rohkem kultuuritegijad omavahel kisklevad, seda lõbusam on parteikuke­kestel kireda. Kultuuritegijad peaksid hoopis ühinema ja koos küsima, missugust riiki saab teha nõnda, et kultuuri mõistetakse ainult meelelahutuse või propaganda tähenduses?

Milline teatrikunst läheb sulle korda?

Teatrikunst, mis vapustab. Lavastajana püüdlen ka ise selle poole, et pakkuda vapustust. Korda läheb teatrikunst, mis suudab panna mind unustama, et olen lavastaja. Seda juhtub harva, aga vahel ikka. Need on hetked, kui – kasutan siin Mati Undi väljendit – muutun teatrisaalis taas ürglapseks.

Kes on lavastaja?

Lavastaja on demiurg, maailma looja. Ta pole mingi brikolöör või žonglöör. Lavastaja on inimene, kellele inimese määratlemine on elukutse.

Oled ERRi kultuuriportaali videointervjuude sarjas „Koolon“ Erni Kasele öelnud, et lavastajatöö on vastik amet, mis vaevalt saab kellelegi meelida. On see sul mööduv või pidev tundmus oma ametist?

See oli öeldud kontekstis. Ma ei ole masohhist, pigem viitasin sellele, et lavastaja on keeruline elukutse, mis nõuab suurt stressitaluvust ja enesepiitsutamist. Tundmatute ja muutujate määr on lavastades nii suur, et tuleb suuta säilitada teravdatud kontsentratsioon. Tarvis on endas välja arendada oma strateegiline mõtlemine.

Mustade mõtete vastu tuleb ehitada kilp. Pean lavastamiseks minema sfääridesse, mida inimesena väldiksin. Pean vaatama endasse ja nägema seal seda, mida ma näha ei ihka. Pean ennast lammutama selleks, et lavastada. Pean ära kandma selle voo, mille näitlejad minust proovis läbi lasevad. Pean pildid kinni püüdma ja harmoonia looma. Lavastamine on töö inimeste ja energeetikaga, peab olema psühholoog ja vahel tundub, et ka psühhiaater. Tihti tuleb olla kuri mees, kuigi olen loomult leebe, ehkki vastuoluline, jonnakas ja murdumatu. Sisemiselt püüdlen tasakaalu ja harmoonia poole, ent tean ette, et lavastades lükkan ennast taas kaosesse. Kardan ja ühtlasi armastan seda kirglikku protsessi.

Kui Raadioteatri tööd sisse arvata, siis oled teinud umbes sadakond lavastust. Kuidas valid oma lavastustele alusmaterjali?

Olen kiire mõtlemisega ja piisava lugemusega mees – lugemine ja vanade raamatutega jahmerdamine ongi üks mu peamisi hobisid. Lavastamine pole mulle väljakutse, see on elukutse. Materjali valin loomukohaselt. Mõni lugu ripub pikalt mõttes, teine saab teoks hetkelise tahte ajel, mõni jääb üldse lavastamata. Mõni tekst ongi niisugune mõistatus, et lihtsalt ei suuda koodi lahti murda, ehkki väga tahaks seda teha. Kõige aluseks peab olema võimas jah-elamus: see lugu käivitas mu, tahan seda lavastada ja lavastangi. Kui ei käivita, kui ma ei näe, kuidas lugu omaks teha, siis pole mõtet ennast petta, hakata võltsima.

Elu, ka lavastaja elu, on siiski ennekõike rännak. Valin teema pärast, tegelaskuju pärast, näitleja pärast – toimivad erisugused mõjurid. Loo pean professionaalina ikka omaks tegema ning oma närvikavast ja tunnetusaparatuurist läbi laskma. Lavastamisprotsessi kõige huvitavam osa ongi esmalt selle fantaasiafilmi oma peas äravaatamine, enne ma näitlejate ette ei lähe. Kogu ihu ja hingega tuleb kõike teha niikuinii.

Kui vabalt võib lavastaja klassikalise teatritekstiga ümber käia? Millal saab sellest lavastus autori ainetel?

Kõik on kinni tunnetuses. Mis üldse on klassikaline teatritekst? See on tunnetuslik kokkulepe. Klassikateoste nimekiri ju pidevalt täieneb ja sealt lendab neid ka välja. Teater kunstina kuulub suulisesse kultuuri ja iga kirjapandud teatritekst ise on juba tõlge. Puutun lavastajana alatihti kokku sellega, et tõlgin mõne näitekirjaniku teose dramaturgia keelde. Kui aga vaadata, kes on nende n-ö klassikaliste teatritekstide loojad, siis suurelt jaolt on tegu teatrimeestega, praktikutega. Nii Goethel kui ka Shakespeare’il on tekstide aluseks varasemad lood, nende klassikasse kuuluvad tekstid on olemuslikult tõlgendused. Cervantes, kelle loomingut olen käsitlenud, oli ise näitekirjanik. Olen lavale kandnud filmistsenaariume, töödelnud Platoni tekste draamateoseks.

Loon siin ja praegu terviku oma lavastuse tarvis ning selles mängus on kõik lubatud, sest lavastus on minu autorilooming. Kust läheb interpretatsiooni ja autorsuse piir, on tihti tunnetuslik. Vahel nimetan end dramatiseerijaks, vahel autoriks. Vahe on selles, kas ma olen loonud uue mõttestruktuuri või interpreteerinud teise autori mõtet. Mina ise saan vahest klaarilt aru ja saavad ka teised, kui võtavad ette tekste võrrelda. Näiteks minu lavastatud „Fausti“ tekst on kohandatud Goethelt ja Murnault, aga ma räägin sõltumatu loo.

Kuidas sa töötad proovisaalis? Kas oled pigem sekkuja, kipud näitlejaid suunama ja neile ette mängima, või lased neil rohkem omaette nokitseda ja ise õiged teeotsad üles leida?

Töötan proovisaalis vastavalt vajadusele, ideele, taotlusele, trupile, asjaoludele. Ei ole vahet, mis otsast hakata jalgratast ehitama, lenkstang ja sadul tuleb ikka külge panna. Kuigi, eks mulgi on oma rutiin ja rituaalid.

Iga lavastaja on isemoodi. Kui mõni lendab improviseerides peale, et vaatame, mis välja kukub, siis mulle on põhjalik ettevalmistus tähtis. Iseasi, et proovides pööran kõik selle pea peale. Kogemusega on tulnud arusaamine, et mida vähem õnnestub mul sekkuda, seda parem. Panen lavastajana rööpad maha ja loon meeleolu ning hoian silma peal sellel, mida näitlejad teevad. Jälgin mõtteid, mis nende mängust läbi käivad, ning seda, kui kaugele nad on omadega jõudnud. Vahel suunan, et ärge sinna minge, minge hoopis selles suunas.

Kui näitlejate mängust on koorunud elemendid, mida tahtsin kätte saada, ning on tulnud robinal ka üllatusi, siis teen kokkuvõtte. Selle kokkuvõtte pealt võtan endale väikese mõttepausi, et saada aru, kas lavastusest on veel midagi puudu. Seejärel hakkan kogunenud materjali töötlema, seda struktureerima. Viimane etapp proovisaalis enne tulede ja vilede lisamist on lavastuse puhastamine. Nii see protsess käib.

On tulnud ette sedagi, et annan näitlejatele suuna kätte, aga hiljem saan aru, et panime võssa, siit pole mõtet edasi minna. Proovipotsess katki, mõttepaus vahele ja siis uuesti. Vahel harva on jäänud proovid ka üldse pooleli.

Millised puudused – kui sul neid on – on sind lavastajatöös kõige rohkem seganud?

Ikka on, miski inimlik pole mulle võõras. Algaja lavastajana segas mind enesekindluse puudumine. Kärsitusest, vanast jeekimist, ei ole õnnestunud vabaneda: mõtlen kiiresti ja tüdinen ruttu ära, ei viitsi ühe asjaga kaua jännata. Stressitaluvus on tugevasti paranenud. Olen õppinud suu kinni hoidma ja märkusi ajastama. Ette näitama tormata ei saa ma asjaoludel, mis ei sõltu minust. Ega need puudused otseselt sega, olen nagu olen. Muidugi tahaksin olla talendikam ja mõtterikkam, ka distsiplineeritum – kõik need kaunid unistused.

Kas lavastus saab olla lavastajast targem?

Lavastus peabki olema lavastajast targem ja on seda niikuinii. Lavastaja lükkab protsessi käima: tal tuleb olla antenn, idee- ja kujundifilter, ta peab ära nägema ja üht või teist välja kutsuma.

Neli ja pool aastat tagasi küsis näitleja Mari-Liis Lill riigikogus peetud kõnes, mis on pildil valesti, mõne nädala eest rääkis Jaak Prints sealsamas, et poliitikud ei tohiks õhutada ühiskonnas hirmu ega konverteerida seda siis valimistel häälteks. Mis teeb sind praeguses Eestis murelikuks? Kas teatriinimesed peaksid tooma oma arvamuse kõvahäälsemalt kuuldavale?

Mind teeb murelikuks valelikkus ja mõõdutundetu lühinägelik võimuiha, ülbe sildistamine. Praegu, enne valimisi, pole mõtet mõistlikku juttu üldse oodatagi, sest kõik tegelevad oma toolist kinnihoidmise või tooli vallutamisega. Ainus eesmärk on hoida võimu, saada võimule, olla võimul. Võimu nimel aetakse uskumatut lollust suust välja. See on skisofreeniline ja talumatu. Üldse ei hoolita, mis on kasulik sellele maale ja rahvale – see ei huvita mitte kedagi. Huvitab üksnes võim.

Mari-Liis Lille aktsioonile elasin kaasa, Jaak Printsi etteaste mõjus nagu selle vilets järjefilm. Ei olnud veenev. Minu meelest on küüniline külvata hirmu jutukesega sellest, kuidas keegi kuskil kardab. Mina ei karda. Demagoogilist õigust minu nimel rääkida kodanik Printsil ei ole. Meievormis esitatud kõne polnud pädev ja tekitas protesti – minavormis olnuks kõik korras. Pealegi nimetati kõnepidajat millegipärast näitlejaks. Kas ta oli siis esinedes näitleja, teiste mõtete esitaja, või oli ta kodanik Prints, kellel on oma poliitilised vaated? Kui ta oli näitleja, kes kõneles meievormis, siis minu eest ta küll ei kõnelnud. Aga kes olid need meie, kelle nimel kõnet peeti? Kui sotsid, siis oleks tulnud nii öeldagi. Minu meelest on riigikogu kõnetooli segadust külvama ronimine vähemasti vastutustundetu, et mitte ütelda hullemini. Aga soovunelmate ja tegelikkuse segiminek on saatnud Eesti erakondi läbi aegade. Lavastuse „Sirgu Eesti“ taustal vaatan, et ajalugu kordub. Tahaks loota, et ei kordu tragöödia. Seetõttu kraaksatan: „Elagu farss!“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming