Inimene oma vigadega

Eero Epner

Märkmeid näitleja Marika Vaarikust Juubeliõnnitlused* on humanistlikus plaanis huvitav kirjanduslik žanr, sest neis kirjeldatakse „inimest ilma vigadeta”. Nende lühijuttude peategelased manatakse meie silme ette kangelastena, kellel pole defekte, kõlbelisi probleeme ja loomingulisi madalseise, mistõttu nendest kõnelemise toon on parimal juhul ülistav, halvimal juhul harras. Reeglina lõpevad need peategelase tapmisega: inimesele tõmmatakse joon alla, tänatakse viisakalt ja antakse ühtlasi mõista, et see püss on paukunud. Pärast seda on kangelasest oma austajate suhtes peaaegu et ebaviisakas, kui ta otsustab areenilt mitte lahkuda. Mäletan, kuidas Marika Vaarik rääkis kord ühest noorest lavastajast, kes oli saanud ajalehes ülistava arvustuse osaliseks. Ta tundis lavastajale kaasa: „Kuidas on üldse võimalik nüüd edasi tegutseda? Mis näoga ta teistele otsa vaatab? Mis näoga ta endale otsa vaatab?” Ent juubeliõnnitlused on veelgi halastamatumad, neis keeldutakse tunnistamast, et ka nende peategelasel on halbu päevi, ebaõnnestunud improvisatsioone, igapäevaseid olmelisi eksimusi ja moraalselt kaheldavaid valikuid, lõigates nii ühtlasi ära kunsti ühe võimaliku toiteallika. Kui kunstnik tunnistatakse eksimatuks, siis miks ta üldse veel lavale peaks minema? Millest ta kõneleb, mida ta näitab ja kehastab? Kuid need küsimused – kas püüda olla laval tehniliselt perfektne, kuid kiretu, kas näidata ennast või lavastust, kas olla ümar või olla eksiv, kas lätteallikaks on õnnestumine või puudujääk? – tunduvad just Marika Vaarikust kõneledes eriti olulised.

Maastik

On kõnekas, et Vaarik on viimased paarkümmend aastat mänginud vaid teatrites, mida on harjutud pidama institutsionaalseks perifeeriaks: VA T-teatris, Rakvere teatris, nüüd siis neli ja pool aastat ning 16 „rolli” teatris NO99 (vahepeale jääb veel vabakutselise periood). Need teatrid on suhteliselt intiimsetes mänguruumides tegutsevad väikesed ja mobiilsed trupid ning sääraste teatrite kultuurilise tähenduse kirjeldamisel on sageli kasutatud labori kujundit, mida on püütud vastandada establishment’ile ehk suurtele repertuaariteatritele teljel eksperiment-professionaalsus. Kuigi see vastandus on vaid poolpädev, kuna institutsionaalne formaat võib küll soodustada mingite kunstiliste nähtuste teket, ent pole tingimata ja paratamatult nende eeldus, siis Vaariku puhul on labori mõistet kohane kasutada. Alates VAT-teatri algusaegadel ööni kestnud eksperimentaalsetest harjutustest Barba jt järgi kuni lavalist ausust otsivate psühholoogiliste ja kehaliste väljakutseteni Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo, aga ka Lauri Lagle või Veiko Õunpuu lavastustes, on Vaarik osutunud radikaalseks näitlejaks.

Radikaalsus on midagi muud kui kõrge tööeetika või kompromissitu intensiivsus (mis peavad kunstnikul niikuinii olema) – radikaalsus tähendab teatud julgust kunstilistes otsingutes, kartmatust piinlikkuse ja häbitunde ees, valmisolekut ning tahet sirutuda pidevalt inimese kõige vastuolulisemate külgede poole, et näidata emotsionaalsete meeleseisundite ja intellektuaalsete maailmavaadete kõige otsmisemaid ääri. Eksperimendid (kasutagem seda sõna tinglikult, aga siiski absoluutsena), millesse Vaarik ennast ikka ja jälle usaldab, eeldavadki radikaalsust, ja sealhulgas (ning ennekõike) ka radikaalsust iseenese vastu, iseenda pidevat küsimärgi alla seadmist, olgu põhjuseks kas tüdimus ja väsimus, mida „mina” pidev kohalolu tekitab, või poeetilisem igatsus kargema seisundi järele, kus keel vakatab ning lavastuse ja saali vahel tekib osadustunne ja seeläbi tuleb ka lepitus elu paratamatu traagikaga.

Selles radikaalsuses kannab Vaarik huvitaval kombel mingit põlvkondlikku hoiakut. Rääkisin hiljuti ühe noorema põlve silmatorkava lavastajaga ning küsisin, kas ta oma – suhteliselt „eksperimentaalsete” – lavastuste puhul mõtleb truppi valides pigem nooremate või vanemate kolleegide peale. Bioloogilise loogika vastaselt ütles too lavastaja, et kummalisel moel tahab ta pigem töötada koos mõningate 50-60aastaste näitlejatega, kuna nooremates põlvkondades on tunduvalt rohkem märgata leigust ja pehmust kunstiliste väljendusvahendite radikaalsuse ja nüüdisaegsuse suhtes. See noorte inimeste künism erineb Vaariku ja mõne tema põlvkonnakaaslasest näitleja suhtumisest (mõelgem kas või Kaie Mihkelsoni peale), kes kunsti ja elu vastandamata (sest võitja oleks ette teada) ning otseselt isiklikuks minemata (sest isiklik saab olla ka isiklikkuseta) on valmis mängima radikaalselt, see tähendab mitte tabusid murdvalt, vaid usuga, et poole jõuga pole mõtet teatrit teha ning et kunstiline tõde libiseb pidevalt eest, ent on ometi mõnedel hetkedel saavutatav.

Ma ei tea, kas see hoiak on tingitud vaid inimese vaimu eripäradest või ka ajastuloolisest kontekstist, kus näiteks Vaarik oma näitlejateed alustas: 1980. aastate lõpul ja 1990. aastate algul langesid kunstilised ja ühiskondlikud eksperimendid sünkrooni, teatris loodud kujunditel oli ka teatud poliitiline maik ja need mõjusid mingil moel reaalsemalt kui vaid „kunst kunsti pärast” tehtud laboratoorsed katsetused. Võib-olla just seetõttu on mõne tolle põlvkonna esindaja tänaseni kestev radikaalsus nii tihedalt seotud ka idealismiga: usuga, et kunstilistel katsetustel on nii ühiskonnale kui ka kunstnikule ja teda nägevale inimesele laiem tähendus. See on niivõrd erinev tänapäeval üha enam levivast ükskõiksusest, mis meenutab põlgust triikimise vastu: milleks triikida, kui niikuinii kohe jälle kõik kortsu läheb? Säärase idealismiga haakumine tähendab ka enesele minaüleste eesmärkide seadmist. Võib-olla just seetõttu mängivad need inimesed mõningaid järjest defitsiitsemaks muutuvaid põhimõtteid silmas pidades: esiplaanile ei tule mängida mitte iseennast, vaid lavastus; mitte kõhuga publikusse, vaid silmadega partnerisse; mitte publikult tähelepanu otsides, vaid võimalikult ausaid lavalisi olekuid katsudes; mitte publikule, vaid publiku ees.

Viga

Viimasel kümnendil on nii ühiskonnas kui ka kunstis üha rohkem räägitud vajadusest olla professionaalne. Vahel mõistetakse seda kui vahendite täpsust, vahel kui emotsionaalset eksimatust, vahel kui käsitööoskuse ülevalhoidmist. Kõik need on vajalikud kategooriad ja põlgus professionaalsuse suhtes on kohatu. Kuid kultuuripoliitilisena on professionaalsus hakanud tähendama ka publiku nimetamist kliendiks ning kliendi vajaduste ennetamist tema minapildi kinnitamise näol. Vaariku teeb laval huvitavaks aga vastupidine suund: otsides (nii ma oletan) samamoodi harmooniat nagu kõik teisedki, pole tema vahendiks mitte täielik kooskõla, vaid katkestuse otsimine. Mitte see ei ole ilus ja poeetiline, kui inimestel õnnestub omavahel sajaprotsendiline klapp, vaid see, kui suhtluses tekib mingi viga. Muide, võib-olla just see on ka põhjus, miks me oleme harjunud Vaarikut pidama sedavõrd tugeva koomilise närviga näitlejaks: ka koomika sünnib reeglina ju mingi olmelise või miks mitte ka eksistentsiaalse vea tajumisest ja selle musikaalsest võimendamisest.

Vaarik mitte ei loobu leitud veast, vaid mängib selle välja. On lavastusi, kus kogu tema roll või laiemalt – kogu tema lavaline olek – on põhinenud inimlikkuse haavade ja puudujääkide halastamatul, seejuures aga empaatilisel näitamisel. Kategooriad nagu „piinlikkus” ja „häbi” kuuluvad lahutamatult siia juurde, kui tahta näidata inimest mitte kõrvalt (rollina), vaid kui tuua häbi ka lavalisse olekusse enesesse. Kui näitleja teeb laval asju, mida „professionaalne” näitleja mitte kunagi ei teeks, eriti kui tema ja teatri suhe on näinud juba hõbepulmigi, siis ei puuduta meid mitte ainult inimene, keda mängitakse, see näitleja suur Teine, vaid meid puudutab ka näitleja enese vigade poeesia.

Ma ei hakka neid rolle nimetama, sest Vaarik tembeldaks need kohe läbikukkumisteks (praegugi kumiseb kõrvus Vaariku tavapärane, rahulikult lausutud: „See polnud ju veel midagi. Kas peab sellest rääkima?”), kuid vaadates kas või lavastajaid, kellega ta viimase nelja-viie aasta jooksul on koostööd teinud, näeme režissööre, kes järjepidevalt uurivad inimlikkuse mahasalatumat ja haiget tegevat poolt, kuid seda mitte sadistliku mõnu pärast, vaid et ulatada käsi nurkaaetud inimesele. Ei ole imestada, et käesirutajana on nad sedavõrd sageli näinud just Vaarikut, näitlejat, kes on laval „inimene oma vigadega”.

Keele ja keha vahel

Meelis Oidsalu tõi hiljuti Uku Uusbergist kõneldes huvitavalt välja umbusu sõnade vastu laval. Käsitledes seda nähtust kultuurilises kontekstis, võiks siia juurde lisada ka Vaariku keelelise vakatamise kui küsimise aususe järele, seeläbi aga küsimise teatud keele-eelse seisundi järele, kus keelevägivalla kehtestatud konventsioonid pole enam jõus. Vaarik on laval ikkagi improvisatsiooniline rock’n’-roll, mitte noodist mängitav kammermuusika. Seetõttu on kippumine keele taga asuva konventsioonidevaba ruumi poole tema lavaoleku üks kõige jõulisem tunnusjoon, kusjuures see ei tähenda sugugi mitte alati keelest loobumist. Vastupidi, teatud rollides (kuid jälle peame neist „vaikima”) on Vaarik käinud keelega ringi eepiliselt, tema tegelaskuju räägib teksti, kus iga sõna on mõõdetud ja keel asub meist korrus kõrgemal: need tegelased ei mulise, nad laulavad. Sääraseid rolle on kirjutatud palju, kuid vaid musikaalne keeletaju, ent veelgi enam mingi tumedusest ja sellele tumedusele silma vaatavast julgusest tõusev keelekäsitlus on Vaariku muutnud laval korduvalt sedavõrd eepiliseks, et paneb ainult imestama, kuivõrd väikestesse saalidesse on ta ennast oma „karjääri” jooksul mänginud.

Kuivõrd vähe on tänapäeval suure lava lavastajaid! Ja kuivõrd vähe suure lava näitlejaid! Vaarik võiks seda kahtlemata olla, ja ongi, ent võib-olla joonistuvad tema lavaoleku teised ääred välja ikkagi kõige paremini laborites. Sest Vaarik mängib alati kehaga, keeleline või ka vaikiv impulss otsib alati teed läbi Vaariku keha, mis on nüüdisaegses kõnelev-intellektuaalses tammumisteatris üha harvem omadus. Sealt on pärit ka Vaariku mängulisuse lätted, tema plahvatuslikkus, kuid ennekõike – tema ausus. Võitlus teatrivale vastu algab Vaariku puhul keha kaudu, kuna seal on intellektuaalse kontrolli kaotamine kergem kui keele puhul. Häbi ja piinlikkus, vea ja puudujäägi leidmine kehaliselt saavad osaks Mihhail Tšehhovi sõnastatud ülesandest mängida ainult seda, millest mõistus pole veel aru saanud.

Lehitsen „Pedagoogilise poeemi” ajal tehtud märkmeid. Ühes proovis ütleb Marika: „Aga teeks nii, nagu Stanislavski kõige labasemalt ütles – ma lasen selle endast läbi, mis ma ütlesin, ja annan edasi. Siis ei ole lihtsalt luuletus. Siis ei jää luuleteksti kinni, vaid sellesse emotsiooni, mida ma esitan. Emotsioon rändab kogu aeg.”

* Marika Vaarik tähistas oktoobris oma 50. sünnipäeva.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming