Inimese alandamise lugu

Enn M?and

Mõlemad nimetavad ennast sõduriks… „Sõdur”: Kindral – Ain Lutsepp, Sõdur – Roman Baskin. ERVIN ÕUNAPUU

Inimese hingeseisundi halastamatu lahtimuukimisega on teatrilavadel ammustest aegadest tegeletud. Selles lahkamistöös on alati olnud oma meistrid ja oma õpipoisid. Kuidas meistrid sel alal töötavad, seda näeb R.A.A.A.M-i  egiidi ja Aleksander Eelmaa käe all lavastatud Mart Kivastiku  „Sõduris”.

Me näeme laval kahte inimest, kes mõlemad nimetavad ennast sõduriks. See semantiliselt militaarne sõna on teatavatel puhkudel ümbritsetud ülla oreooliga, näiteks sõdur-vabastaja, rahusõdur jne. Üldjuhul tähendab sõdur ikka seda, kes on kaevikus, võitleb elu ja surma peale. Sellises olukorras kattub sõduri kui võitleja nimi sangarlikkuse  aupaistega.

Kivastiku sõdurid on aga hoopis erakordsed tegelased. Üks on kindral (Ain Lutsepp), teise nimetamiseks  peab aluseks võtma tema tegevuse, mis laval igapidi ka selgeks saab. Vähemasti sõna „sõdur” (Roman Baskin)  saab tema puhul üpris tinglikult kasutada. Pigem on tegemist stalinliku ajastu NKVDsse kuulunud repressioonide punujaga, kelle ülesandeks oli andunult paljastada ja välja juurida Eesti haritlaskonda, sealhulgas kõrgemaid sõjaväelasi. Kivastikul on õnnestunud luua säärase tegelase tüüpportree.

Kindral piiratud vabaduse tingimustes ja punaste lõkmetega sõduripluusis küürakas sõdur-ülekuulaja on alustanud mängu, mis oma traagilisuses ei olegi mäng ega ka mitte debatt, sest jõudude vahekord on selgelt kindrali kahjuks. Kuid see vastasseis kätkeb endas ka keerukaid mõttemanöövreid, drastilisi episoode ja inimlikkuse mahatallamist. Otsese füüsilise vägivalla asemel on sõdur valinud äraproovitud meetodi: vaenlane tuleb nurka suruda tema enda ülestunnistuste jõhkra moonutamisega. Kindrali jutt oma tööst välismaal – seda täiendavad pikantselt elamis- ja olmetingimused – koorub sõduri kommentaaride kaudu välja hoopis teises plaanis: kindralist tehakse naerualune, tema mainekas tegevus rahvusvahelises organisatsioonis muutub sõduri suu ja ilme läbi mõttetuks enesekiituseks ning leiab küünilise hukkamõistu. Sõdurit närib kadeduseuss.

Laval põrkuvad tõde ja vale, kusjuures vale on osatud panna sellise katteloori alla, mis laseb valel paista õilsa ja hädavajaliku käitumisena. Sõduri sõnavara juhib ja suunab üksainus tegur – demagoogia. Seevastu kindral on säilitanud oma tavapärase käitumisjoone, mis sõduri silmis paistab naiivse ja mõttetuna. Kui kindral palub luba kohtuda oma naisega, siis vastuse asemel saab ta kaela hulga küünilist sõnavahtu koos pilkavate grimassidega. Nautides võimutäiust, on sõduri arsenalis terve hulk võtteid ja väljendusvahendeid, mis kindrali rööpast välja viivad või arusaamatusi tekitavad. Suletuna oma mõisatuppa, ei ole kindralile enam muud jäänud kui mõõk ja väljateenitud ordenid mundrikuuel. Nende kuulumine kindralile näib sõdurile ülima mõttetusena, seepärast ta lihtsalt rekvireerib need oma harjunud demagoogia abil. Kindrali südamehaigust ära kasutades kavandab sõdur aina uusi salavigureid ja aktsioone.

Roman Baskini sõdur on saanud riikliku koolituse ja heakskiidu oma tegevusele. Tema ettevalmistuses ei ole lünki ega härdameelsusele kallutavat käitumist. Tema töömeetodid on kaljukindlad, revolutsiooniaegadest peale äraproovitud. Baskini tegutsemine oma rollis on rafineeritud ja imetlusväärne. Suhetes kindraliga paistab ta kõige enam kartvat pingelangust. See võib võimaldada haritud ja suurte elukogemustega mehel, nagu kindral seda on, oma teesidega lagedale tulla ning hajutada  sõduri primitiivsed, ent julmad kavatsused. Sõdur ei lase juhiohje lõdvaks. Kui muud teha ei ole, siis ta lihtsalt ülbitseb või annab mõista midagi enneolematut, mis antud episoodi ei kuulugi. Kindrali ainus ja korduvalt esitatud palve oma naist näha on sõduri seisukohast täiesti tulutu ja mõttetu tegevus. „Palve…” ironiseerib sõdur, ja kehitab õlgu. Tema leksikonist sellist sõna ei leia, nagu paljusid teisigi kultuurrahva igapäevapruugis kasutusel väljendeid. Lavastuse üks  huvitavamaid episoode on kindrali naisele mõeldud kirja lugu, kuigi selle stseeni lõpplahendus on mõneti aimatav, ei vähenda see sõduri ettevõtlikkuse nutikust.

Lutsepa kindral on sõduriga võrreldes raskes olukorras, ja mitte ainult repressiivses mõttes. Laval hargneb tegevus kontrastide pinnal: on ründaja ja tema vastas taganeja, kes on käest ära andmas oma viimaseid positsioone. Algavat agooniat märgib mõõga ja ordeni kaotus: sõdur manipuleerib need lihtsalt endale. Südamehaige kindral nagu haihtuks laval valitseva despoodi kootud võrkudes. Vaataja silme ees kulgeb kunagise mõjuvõimsa sõjasangari ja riigimehe hävingu lugu.

„Sõduri” lavastus, ehkki esmapilgul vaid ühe inimese saatusedraama, kätkeb endas tolle aja ja olude laialdast üldistust. Kindrali kuju on vaid üks tuhandetest, kuid näidend räägib ka neist tuhandetest, kes punavõimu hammasrataste vahele kisti. Ordenite, mõõga ja naise kaotus on reaalne kaotus, samas kõrgub kõige selle üle kuritegeliku riigi enneolematu moraalitus ja vägivald. „Sõduri” lugu on ühtlasi ka meie riigi saatuse lugu, sest kindral sümboliseerib ju eelkõige Eestit ja selle hävingut okupatsiooni raudses haardes. Kindrali hüüe: „Milles mu naine süüdi on?” kõlab ju kurtidele kõrvadele. Sõduri loogika järgi oli ka kindrali naine kurjategija.

Ain Lutsepa kindral on loodud „pehmetes toonides”, tema tegevusväli on talle kätte mõõdetud ja ta peab oma sisetunde ja elukogemuse abiga (aga paljukest ta sellest tegelikult kasutada saab)  astuma samme, milleks valikuvabadus ju tegelikult puudub. Tõe ja vale debatis tuleb esimesel paraku kaotajaks jääda.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming