Inimesed meie ümber

Anne-Ly Sova

Tavalised inimesed on kaasaegses teatris (taas) olulised.

Festival „Spielart” pakub tõesti igasugust teatrit: traditsioonilist ja uudset, igavat ja huvitavat, piire nihutavat ja paigal seisvat. Kuid pea kõik festivali põhiprogrammis nähtud etendused võiks kokku võtta kolme märksõnaga: dokumendid, pihtimused ja mälestused.

 

Dokumendid ja kangelased

Stefan Kaegi ja Lola Ariase dokumentaallavastuse „SOKO São Paulo” publikule jagatakse kõigepealt kätte mängujuhend. Vana kontorihoone kahel korrusel kohtuvad külastajad pooleteise tunni jooksul näost näkku või video vahendusel paariteistkümne politseinikuga São Paulost ning Münchenist: esimene on maailma kriminaalseim paik, teine Euroopa turvalisim. Nagu iga vaataja saab valida, millistesse tubadesse siseneda, mida vaadata ja kellega rääkida, nii on ka iga korravalvur oma etenduse-esit(l)use ise kokku pannud. Mõned lihtsalt istuvad laua taga ja vastavad küsimustele, mõned esitavad stseene oma tööst, mõned peavad loenguvormis ettekandeid või kommenteerivad toaseintele paigutatud dokumente ja fotosid. „SOKO São Paulo” ei ole traditsiooniline teater, vaid installatsioon, elav muuseum, mille külastajatele avaneb toast-tuppa käies pilt lihtsate inimeste keerulisest elust. Siin on noor Saksa politseinik, kelle tööks näitlemine: ta õpetab noorpolitseinikele, kuidas lahendada igapäevatöös ette tulevaid olukordi, näiteks rahustada kõrtsikaklejaid või veenda ümber enesetapja. Siin on endine Brasiilia fotomodell, kes vastab häirekeskuses iga päev ligi kuuesajale hädakõnele ja õhtuti oma tööstressi sambakoolis välja tantsib. Ta  lihtsalt istub, räägib oma elust ning tantsib seejärel minuti oma lemmiktantsu, öeldes lõpetuseks: „Ärge kartke, operatiivauto on juba teie poole teel.” Just minuti kestab üks keskmine hädakõne. Siin  on mõlema riigi politseinikud lasketiirudes: kui brasiillaste treeningul täidavad kurjategijate rolle papile joonistatud figuurid, siis sakslased õpivad häid ja pahasid eristama ülimoodsas videolasketiirus. Siin räägib videoekraanil noor brasiillane, et tema esimene tulevahetus tööpostil lõppes kurjategija surmaga ning et ta ei saa Saksamaale sõita, vaid peab mõrva eest karistust kandma, kuna põgenes tookord sündmuspaigalt…

Siis aga kõlavad politseisireenid ning publik juhatatakse allkorrusele, kus toimub saalijalgpallimatš nüüd juba tuttava(ma)ks saanud politseinike vahel. Ja seda kommenteerib Günter Koch – Saksamaa Toomas Uba, kes suudab publiku oma kangelastele nii kaasa elama panna, et on peaaegu tunda, kuidas saalilagi vaatajate hõisete peale vappub.

Kas võtta nähtut poliitilise seisukohavõtu või sotsiaalse pildistusena, sõltub iga vaataja valikust etenduse ajal ja pärast seda. Kaegi ja Arias eelistavad vastustele küsimusi ning loodavad õigustatult, et järelduste tegemiseks piisab näitlejate-politseinikega kohtumisest.

 

Lapsed ja pihtimused

„Te toidate meid, te panete meid riidesse, te laulate meile, te valvate meie und, te lubate meile asju ja arvate, et me ei mäleta teie lubadusi, te räägite meile, mis on armastus, te sosistate omavahel, kui arvate, et me ei kuule, te keelate meile asju, mida ise teete, te seletate, et päevale järgneb öö…”

Briti lavastaja Tim Etchells ja Belgia trupp Victoria toovad oma lavastuses „That Night Follows Day” lavale kuusteist 8–14-aastast last, kes eeslaval reas seistes kooris või kordamööda publikusse räägivad. Räägivad sellest, mismoodi nemad, lapsed, meid, täiskasvanuid, näevad, õigemini – mida nad täiskasvanutelt kuulevad. Nad räägivad teie-vormis. Lihtsad tõed ja faktide konstateerimine vahelduvad peaaegu-süüdistustega, nende hääled varieeruvad sosinatest karjeteni, neis on nii sõnulseletamatut kurbust kui kavalat kelmikust. Nad mõistavad palju rohkemat, kui me arvame, nad asetavad meie ette peegli ja näevad meist läbi. Ja meie tunneme ennast ära, häbeneme, oleme uhked ja  rõõmsad nende üle ja teame, et neil on õigus, kui nad lõpetavad sõnadega: „Te ütlete: kõik läheb hästi!”

See kõik võiks mõjuda ülimalt banaalse tõdede väljapaiskamisena, kuid tänu detailideni täpsele lavastusele ja noorte näitlejate professionaalsele esitusele on „That Night Follows Day” loomulik ja eluline hea teater.

 

Pojad ja mälestused

Alvis Hermanise lavastuses „Väter” jutustab kolm eri rahvusest meest lugusid oma isast – peaaegu tühjal laval, mille tagaseinas vahelduvad fotorealistlikud maalid. Sakslane ja lätlane on näitlejad, nende isad vastavalt liikluspolitseinik ja tunnustatud artist. Kolmas, venelane, on endine kunstnik ja praegune võltsinguspetsialist, kelle isa oli aristokraadisuguvõsast pärit poliitvang. Nad jutustavad kordamööda, monoloogidena: ühe mehe loost kasvab välja teise oma, teise omast kolmanda mälestus… Monoloogide vahel grimeeritakse näitlejaid järk-järgult vanemaks ning ühel hetkel muutub ka nende positsioon – kui enne räägiti isadest tema-vormis, siis ühtäkki on laval kolm vana meest, kes räägivad mina-vormis, kuigi ikka veel oma isast.

Ja kuigi erinevad, on neil lugudel midagi ühist: kolme tunni jooksul jutustatavatest eluseikadest, anekdootidest ja seiklustest kasvab välja üldistus kolmest rahvast, kes ajalootuultes on jäänud sama masina hammasrataste vahele ning kes on õppinud nende hammasrataste vahel elama, toime tulema ja seda ka oma lastele õpetanud.

Tundub, et teema „tavalised inimesed meie ümber” on kaasaegses teatris (taas) oluliseks muutumas.  Ükskõik, kas seda tehakse professionaalsete näitlejate esituses või neidsamu tavalisi inimesi teatriraamidesse asetades – argipäevarutiin ja igapäevaigavus tuuakse lavale ülistamata, äärmustesse kaldumata, lihtsate kirjeldustena, mis annavad vaatajatele-osalejatele võimaluse näha oma elu suurust.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming