Inimeseks õppimise mõõdupuud

Eero Epner, Juhan Ulfsak ja Mart Kangro kutsuvad oma uue lavastusega „Workshop“ publiku elu elamise meistriklassi.

MARIE PULLERITS

„Workshop“ („Töötuba“), autorid ja esitajad Mart Kangro, Juhan Ulfsak ja Eero Epner, helikujundaja Artjom Astrov, valguskujundaja Oliver Kulpsoo. Esietendus 20.II Kanuti gildi saalis.

Teabest küllastunud infoajastu dikteerib väärtusena elamuste rohkuse ja info külluse. Teave üksi ei taga aga oskust luua selle varal hüve või selle toel oma elu paremini elada. Õppimine ja selle pinnalt tekkiv teadmine eeldab sünteesi, info töötlemist, seedimist, oskust seda lahutada, teistviisi ühendada, vajalikul hetkel taas meenutada ning, mis peamine, õigesti kasutada. „Elage mu õpetussõnade, mitte tegude järgi“ ei ole ilmaaegu tekkinud ütlus.

Eero Epner, Juhan Ulfsak ja Mart Kangro kutsuvad oma uue lavastusega „Workshop“ publiku elu elamise meistriklassi. Kokku on tulnud paljutõotav kolmik – dramaturg, näitleja-lavastaja ja tantsija-koreograaf –, kelle loominguga on (kokkusattumuslikult?) otsesel või kaudsel moel olnud seotud ka pedagoogika. Õpetamine ei ole ainult teadmise ja kogemuse edastamine. Ent kust see alguse saab, milleni laieneb ja kellel on õigus võtta õpetamise eest vastutus? Teisalt, kas õppijal on vastutus õpetatavat tingimata ellu viia, ja kuidas? Mida me üleüldse tänapäeva infokülluses õppima peaksime, lähtudes ideest, et inimeseks ei sünnita, vaid õpitakse?

„Workshop“ on ühisloome, kus lavastaja, dramaturg ja etendaja on igas autoris kolmainsusena esindatud, laval ollakse iseendina rolli ja maskita. Võib tõdeda, et iga autor on toonud protsessi oma oskuste paremiku. Teksti risoomne hargnemine, publikuga justkui äraolevalt, ent teadlikult tasakaalukas kontakti loomine ja tegevuslike stseenide detailirohke ülesehitus pakuvad äratuntavaid viiteid iga autori käekirjale eraldi, toetades ometi üksteist selles töös asendamatu tugipuuna. „Workshop“ ei ole loeng, praktikum ega didaktiline moraaliõpetus, ent hakkab publiku juuresolekul peenekoelise dramaturgiaga teemat sibula kombel kihiti koorima, kuni jõuab inimeseks olemise õppimise tuumani. Epner, Ulfsak ja Kangro räägivad laua ümber lonkides publikule kõige olulisemast – ka õige lauasaagimine võib mingis olukorras olla just see kõige tähtsam.

 

Publik astub saali kui joonestustöötuppa: selle keskel on pikk vineerplaatidest laud büroolampide, paberite, mõõteriistade ja puutöö toormaterjalidega. Meenuvad arhitektuuri- ja inseneritudengite auditooriumid kunsti- ja tehnikakõrgkoolides. Publik kutsutakse vabalt istuma laua ümber ja seina äärde, mõningasest ootusest hoolimata ise meisterdamiseni osalus siiski ei lähe. Tegelik oma elu ülesehitamine on alanud juba ammu enne Kanuti gildi saali jõudmist.

„Workshop“ algab Epneri loenguga, publikule on ta selles rollis teatri NO99 „Kunstikoolist“ tuttav. Elu vaatlemist kõrvutatakse kunsti vaatlemisega: motiivide märkamine tervikus, võime lahutada tervik detailideks ning üksikosadelt taas ülesehituseni jõuda. Publik saab keskse söödakonksu juba etenduse alguses: läbiva motiivina tuuakse sümboli ja metafoorina kohe sisse vertikaalne mõõde, olgu see laternaposti kujund Konrad Mäe maalidel, lipuvardad riigi juubelipidustuste aegu või hiidsekvoiad Hitchcocki „Vertigos“. On aimatav, milleni see viia võib, ent ajalikkuse ja kaduviku teema ei ole ka liiga läbinähtav või plakatlik. Õpetuste, faktide ja jutustuste vaheldusrikkus hoiavad uudishimu ülal. Tööriistade õige käsitsemise õpetus ja lauajuppide saagimine on haarav meelelahutuslik vaatepilt.

Kerge meelelahutus kulub siin ära, sest edasi viib lavastus meele koondamiseni. „Workshopis“ jagatakse õpetusi ning fakte, mis ootamatult ulatuvad banaalselt praktilis-olmelistest eksistentsiaalsete ja metafüüsilisteni. Kuna etendajad-autorid vaheldavad lektori kõnepruuki ja didaktilist retoorikat argise small-talk’iga, ei mõju see kordagi koolitunni või epistli lugemisena.

Pigem on vahepeal tunne, nagu poetaks vanad tuttavad möödaminnes eile kuuldud juhufakte või töövõtteid. Kontekstiga ühinematu faktiline info võib aga ootamatult kujuneda valusaks eluliseks teemaks, millele meelsamini iga päev otsa vaadata ei soovi. Sellega külma vett pangega ei lajatata: emotsionaalset intensiivsust vaheldatakse peenelt – kerglasest huumorist jõutakse vasaraga südame põhja löövate valusate hetkedeni.

Õpetamise kui teadmiste ja oskuste kogemuslikust edasiandmisest rääkides ei saa mööda vaadata selle antiikaja juurtest. Epner, Ulfsak ja Kangro mängivad sellega nii kujundina, tuues sisse Archimedese õpetuse või kruvi leiutamise Antiik-Kreekas, etenduse jooksul funktsiooni ja tähendust muutva toogaga ning ootamatult kõlava lüüramuusikaga (helikujundaja Artjom Astrov). Suuresti tuleb see aga esile nende kõneviisis ja publikuga suhtlemise maneeris. Õpetamise ja õppimise suhe on kahtlemata autoriteetne, halvemal juhul ka autoritaarne, ent peale õpetuse sisu on sama oluline või olulisemgi viis, kuidas seda edastatakse.

Antiik-Kreeka polise kultuur oli pigem suuline ning õpetuste keskmes oli retoorika, õige sõnastamise kunst. Sellega mängitakse ka „Workshopis“: kindlakäeline teemade (ning hetkiti täiesti seostamatute faktide) tüürimine ja intiimne etenduspind tekitavad kohalviibijates privilegeeritu tunde, ehkki publikul ei ole võimalust kaasa rääkida või oponeerida. Pigem jääb publikule vabadus valida, kas ja millist teavet väärtustada ning millest midagi õppida. Kord humoorikalt, kord tüütavalt mõjuv „Kas teadsite, et …?“ loob hetkiti infost küllastumise, teinekord aga annab vajaliku sõõmu värsket õhku ootamatult kõri nöörima hakanud pingele.

Ehkki nüüdisteatris ei ole enam ammu mõtet rääkida žanripiiridest, on „Workshop“ ootamatult (või Epneri osalust arvestades hoopis ootuspäraselt) sõnakeskne ja tekstirikas. Tekst oma didaktilise retoorikaga võib mõjuda vahepeal väsitavalt, kuid pinge peen vaheldamine teemade intensiivsuse ja huumoriga tuulutamise abil hoiab vaataja kaasaelamisvõime täpselt parajalt pingul. Dramaturgiat toetavad peaaegu märkamatult, ent sedavõrd tugevamalt heli ja eriti valgus (valguskunstnik Oliver Kulpsoo). Didaktilise retoorika ja poolfiktiivsete isiklike lugude vaheldumisel tehakse ka ruum hämaramaks, intiimsemaks ja pöördutakse seejärel järsult tagasi külma töövalgusse. Olemise- ja mõtteruum on sama, ent mis nurga alt ja millele julgeme valgust heita?

„Workshopi“ puhul on tarbetu täpselt kirjeldada dramaturgiliselt üksteisest väljakasvavaid teemasid ja tegevust. Kolmik mängib ülimalt peenelt kergete teemade ja elulise valu vaheldamisega, märkamatute üleminekutega, mistõttu võib emotsionaalne löök tabada publiku vastuvõtukanalit väga ootamatult. Tööriistade käsitsemise õpetus viib märkamatult karistamise ja vägivallani, praktilised trahheotoomia näpunäited annavad põhjust kasutada vanakreeka toogat surilinana. Sündi lahutab surmast habras joon, ellu tuleku ja siit lahkumise juurde kuuluvad praktilised meetmed võivad olla groteskselt sarnased.

Elu kui viiv ja selle kaduvus tulevad „Workshopis“ pinnale märkamatult ja lajatavad otsekui haamriga, ometi jätmata publikule mahalöödu tunnet. Hingetõmbehetked leevendavad pinget. „Pinge tuleb ju vabaks lasta, et ei oleks nii valus.“ Ei olegi. Hüüad või hingad selle endast välja, lahterdad oma mälusopid eri tubadesse või saed enese maandamiseks lipumaste. Kõike saadab vaikimisi vertikaal, olgu siis visuaalselt, kombatavalt või metafüüsilise mõõtmena, mis jaotab olemise kaheks – maapealsest kõrgema eesmärgini. Inimene on vaid nõelatorge maharaiutud hiidsekvoia aastaringil, ent nõela ots on suunatud vertikaalina üles.

Antiikfilosoofia ei seisnenud üksnes teadmistes, vaid õiges ja moraalses elamise viisis. Vana-Kreekas tähendas haridus eelkõige inimlikku suurust, au, õiglust ning alles seejärel teadmisi ja oskusi. Tänapäevane individualistlik ühiskond protestib valju häälega, kui tunneb, et teda ähvardatakse, et tahetakse midagi õpetama tulla. Jordan Petersoni masti nüüdisõpetlaste ümber käib äge vaidlus andunud järgijate ja vastaste vahel, teadjate ja teadjamate hulgad peavad sõnasõdu. Pooli valimata peegeldab mõttelahingute tulisus aga suure osa eksleva sootsiumi vajadust orientiiride ja juhiste järele.

Vertikaalne teibaväli töölaual paljastab süttivas valguses inimeseks õppimise mõõdupuude varjulise metsa. Elu kaduvik kestab, aga ikkagi õpime ja harjutame iga päev. „Workshopis“ ei tegelda õppimise ja õpetamise olemuslike küsimustega, teadmiste edasiandja võimupositsiooni või manipuleerimismängudega. See on peenelt üles ehitatud trööstiv jalutuskäik mõttemetsa vaatlemaks elu õppimisena. Faktid üksi ei paku veel teadmisi, mistõttu peab ka õppides säilitama kriitilise meele. Õpitu kasutamine on aga veel omaette meistriklass.