Inimest puua on uhke ja hää

Lavastust etendatakse Tapa-Loobu teeristis ning need kaks käskivas kõneviisis verbi raamivadki Wade’i sisemaailma: alguses tapab, siis loobub (peaaegu).

VEIKO MÄRKA

Rakvere teatri „Viimane võllamees“, autor Martin McDonagh, tõlkija Külli Seppa, lavastaja Üllar Saaremäe, kunstnik Teet Suur, kostüümikunstnik Piret Mildeberg, helilooja Siim Randla, valguskujundaja Arne Maasi. Mängivad Raivo E. Tamm, Indrek Apinis, Velvo Väli, Tiina Mälberg, Jaune Kimmel, Lisete Laisaar, Imre Õunapuu, Tarmo Tagamets, Eduard Salmistu, Margus Grosnõi, Tarvo Sõmer, Madis Mäeorg ja Toomas Suuman. Esietendus 15. VI Loodi kuivatis.

„Viimane võllamees“ („Hangmen“) on Eestis palju ja edukalt mängitud Suur­britannia-Iirimaa kaksikkodakondsusega dramaturgi Martin McDonaghi (sünd 1970) üsna värske (2015) ja varem tuttavatest näidenditest („Mägede iluduskuninganna“, „Inishmaani igerik“, „Üks pealuu Connemaras“ jt) erinev näidend. Iirlasliku valulisuse ja pidetuse asemel valitseb inglaslik must ja absurdihuumor. Läbivast poomisteemast hoolimata mõjub absurd isegi eredamalt. Nimelt ei huvita autorit eeskätt see, miks ja kuidas keegi puuakse, vaid millised emotsionaalsed ja intellektuaalsed protsessid kaasnevad selle toiminguga. See on märksa huvitavam.

Lavastus algab ülimalt konfliktselt. Surmaotsuste täideviija Harry Wade (Raivo E. Tamm) peab pooma autovargast psühhopaadi Hennessy (Indrek Apinis), kes muutub enne hukkamist väga särtsakaks ja trotslikuks. („Aga ma pole Norfolkis isegi käinud!“) Isegi timukaabilise Sydi (Velvo Väli) arukas lohutus „Oleks te katsunud maha rahuneda, oleksite ammu surnud“ ei kutsu mürgeldajat korrale. Publik usub, et Hennessy on tõesti süütu, aga midagi pole teha – ei temal ega timukal, seadus on seadus. („Ettekäänded ees ja vabandused taga! Egas see pole enam minu asi.“)

Proloog veenab vaatajat, et inimese – olgu ta süüdi või süütu – poomine võib olla mitte ainult traagiline, vaid ka jabur ja groteskne toiming. Selline paljulubav sissejuhatus võib tekitada vastakaid tundeid, ent kindlasti sünnitab edas­pidise suhtes huvi. Ehkki otsest märatsemist enam ette ei tule, juhtub üht-teist põnevat lõpuni. Surmanuhtlus kütab kirgi. Ikka leidub inimesi, kes arvavad, et võllast on kurjategijale veel vähe, neid, kelle arvates on sedagi liiga palju, ning ka Wade’i-suguseid, kes leiavad, et see on täpselt paras palk. McDonagh ei kalluta vaatajat ühegi variandi suunas. Ka Wade’i seisukoht, et ameeriklaste elektritool ja prantslaste giljotiin on ühe tubli inglise võllaga võrreldes äbarikud hukkamisvahendid, näitab pigem tema professionaalset kretinismi ega kõla kaaluka argumendina.

Raivo E. Tamme Harry Wade on lavastuses kompositsiooniliselt keskne tegelane. Psühholoogiliselt huvitav kuju on ka Velvo Väli Syd, Harry assistent, kelle ametieetika ja tegevus vastavad kutselise kretiini kuvandile.

Alan Proosa

„Kes ei teaks, et poomissurmaga kaasneb orgasm,“ kirjutab Andrei Hvostov romaanis „Šokolaadist prints“ (lk 26). Mina ei teadnud ja McDonagh vist ka ei teadnud, sest tema ohvrid ei ilmuta selle toiminguga seoses vähimatki entusiasmi.

Timuka eetikast annab „Võllamees“ sisuka ja sümpaatse ettekujutuse. Selgub, et hea timukas on sama väärikas ametimees nagu hea kokk. („Väärikus ja elementaarne inimlik lugupidamine oli kõik, mis me vaesele vennikesele sel kurval tunnil oleks pidanud pakkuma.“) Siiski on esimese töö vaheldusrikkam, sest kokk peab tegema kindlaid roogasid (kui ta just vabakutseline ei ole), töötab elutu materjaliga ning saab ainult vabal ajal ennast arendada. Timukale on hukatav iga kord uus. (Harryl on nende kohta täpne arvepidamine – 233.) Nii nagu oma ametioskustest lugu pidav kokk leiaks võimaluse kotlette praadida ka siis, kui see ära keelataks, leiab Wade võimaluse puua ka pärast seda, kui surmanuhtlus Inglismaal kaotatakse (1965).

Ametiuhkuse eredaim näide on Albert Pierrepointi (Toomas Suuman) ja Wade’i lahkarvamused selle üle, kas esimese käega pärast Teist maailmasõda hukatud sajad hitlerlikud sõjakurjategijad tuleb arvestada täisväärtuslike poodutena või mitte. („Albert lasi neid raipeid viisteist kuni kakskümmend tükki päevas käe alt läbi.“) Vaidlust ei põhjusta mitte poliitilised veendumused, vaid küsimus, kas hulgi poomist tohib võrdsustada individuaalsega.

Ühes asjas on Wade’il kindlasti õigus: kui hukatu ka enne poomist võib-olla midagi halba korda ei saatnud, siis pärast poomist ei tee ta seda kindlasti. Veel näitab „Võllamees“, et poomine ühendab, annab samasuguse kambavaimu ja organiseerituse tunde nagu korporatsiooni kuulumine. Syd, Pierrepoint ja Wade võiksid omavahelistest üpris tobedatest nääklustest hoolimata auga kanda samade värvidega teklit.

Näitlejate koosseis on lavastuses muljetavaldav. Raivo E. Tamme Harry Wade on lavastuses kompositsiooniliselt keskne tegelane. Mänguliselt ta nii väga ei domineerigi, piirdudes peamiselt lihtsa Põhja-Inglismaa kolkakõrtsi pidaja helgete tagasivaadetega rafineeritud eksekuutoriellu. Lavastust etendatakse Tapa-Loobu teeristis ning need kaks käskivas kõneviisis verbi* raamivadki Wade’i sisemaailma: alguses tapab, siis loobub (peaaegu).

Lisaks Apinise psühhopaadile särab Eduard Salmistu. Tema kohtlane vaegkuulja mõjub nii ehtsalt, nagu lämiseks ta laua taga kusagil Antsla või Tõrva pubis. (Näidendit läbiv Põhja-Inglismaa ja Londoni elustiili vastandus tuleks Eesti geograafia tingimustes pea peale pöörata.) Ka Tarmo Tagamets ja Imre Õunapuu tema kambameestena, „allakäinud kärssadena“ aitavad lisada muidu staatilisse ja traditsioonilisse pubikoloriiti sarmi ning teevad selle lähedasemaks.

Psühholoogiliselt huvitav kuju on Velvo Väli Syd, Harry assistent, kelle ameti­eetika ja tegevus vastavad kutselise kretiini kuvandile. (Või kuidas hinnata meest, kes tunneb ülemäärast huvi poodute suguelundite vastu?) Madis Mäeorg Peter Mooneyna oleks võinud olla pöörasem ja masohhistlikum (võib-olla ka naeruväärsem), sest lavastuse teises pooles on just see rollilahendus terviku suhtes määrav. Üldse: teises vaatuses hakkas pinge tasapisi alla käima – kuni Shirley väljailmumiseni, mis kõik vahepeal toimunu nagu noaga läbi lõikab.

Ansamblile paneb krooni pähe see, et ebaadekvaatset politseinikku kehastab teles sellele ampluaale pühendunud Tarvo Sõmer. Kuna tekst ja situatsiooni­koomika on vaimukad, ei mõju see enese­kordusena. Nii ränka ja ebaõiglast omakohut nagu George Fry ei laseks isegi Tiit Marvel oma silme all toime panna. (Samalaadse assotsiatsiooni tekitab ka Raivo E. Tamm baarimehe rollis.)

Rakvere väge täis meesraudvarale on vastukaaluks uued nimed: Jaune Kimmel või Lisete Laisaar Harry tütrena. Shirley (häbelik, kuid mitte mossitaja) on suurema osa ajast küll teadmata kadunud, aga see vähene aeg, millal ta end ilmutab, jääb meelde. Siiski on naisosad „Võllamehes“ dekooriks: nii hukkamisotsuste täideviimine kui ka külakõrtsis jobutamine on meeste pärusmaa.

Lavastuslikest võtetest jääb eriti meelde kõrgema poomistasandi ja madalama pubitasandi kontrast ehk siis vastuolu kadunud ilusate aegade ja mandumise vahel. Kui harilikult tekitavad teatrietendused mahajäetud hoonetes (kui need pole eluhooned) häiriva dissonantsi sisu ja vormi vahel, siis Loobus on see peaaegu olematu. Esiteks on kuivati inimlike mõõtmetega ja etniliselt ehe mõisaaegne ehitis, teiseks on näidendi väline vorm suhteliselt lihtne ja argine, nõnda et sära ja glamuur polegi nõutav. Kolmandaks on lähem ümbrus looduse ja inimese kätetöö harmoonia tõttu ilus ja armas.

Rakvere teatri traditsiooniline tugev külg on huvitavalt koostatud inforikas kava. Erandiks pole ka seekordne üllitis ning vaataja saab Briti kohtusüsteemi kõige kõmulisematest eksitustest põrutava pildi.

* Imperatiivi kasutamine ainsuse teises pöördes on Eesti kohanimedes üldse hämmastavalt sage. Sealsamas Lääne-Virumaal tegutseb bussiliin Piira-Näpi-Piira, kuid üldiselt jagub neid kõikidesse Eestimaa nurkadesse Sõrve säärest (Mässa) Venemaale jäänud setu aladeni (Keera). Tuleb pealegi arvestada, et mitmed neist nimedest esinevad kaks (Vääna, Põru, Tiri, Räägi, Puista, Roni jt) või koguni kolm korda (Kurista, Harju). Ilmselt on tegu topograafilise mälestusega pärisorjuse aegadest, kui valitsev klass ja nende kintsukaapijad talurahvaga peamiselt selles kõneviisis suhtlesidki. Kohanimed muutuvad ajas ju väga aeglaselt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming