Inimnäoline sotsialism või hoopis kapitalism?

Margot Visnap

Tom Stoppard lahkab okupatsiooni teravamalt kui meie siin. „Rock’n’roll”: Esme (vanem) – Piret Laurimaa, Max – Jaan Rekkor. ANTS LIIGUS

Vene tankid sõitsid Tšehhoslovakkiasse 1968. aasta kevadel. Meile (ja ka  neile, tšehhidele) tähendas see veel üht okupeerimist, Prahasse sisenenud Nõukogude ja Varssavi pakti liikmesmaade tankid tähistasid justkui topeltokupatsiooni, kinnitust N Liidu vääramatule jõupoliitikale nii siin kui seal. Tšehhi päritolu maailmakuulus inglise näitekirjanik Tom Stoppard (Tomáš Straussler, sünd 1937. a Tšehhis) ei pidanud N Liidu ülekohut taluma: perekond emigreerus Tšehhist Läände 1939, muidugi teise okupeerija-diktaatori, Hitleri eest. Aga Stoppardil on seekord, rohkem kui Hitleri kuriteod, südamel olnud  N Liidu okupatsioon. Mistap, kummaline küll, mõjub Stoppardi näidend meie kaasaegse dramaturgia kontekstis julgelt ja teravalt. Eesti näitekirjanikud pigem mängitsevad valusa okupeerimise teemaga, justkui proovides säilitada poliitilist korrektsust à la oli halb, aga lõbus-veider ikka ka (Kivirähk, Kivastik jt). Jaan Kruusvalli „Pilvede värvid” ja „Vaikuse vallamaja”  (esietendusid ENSV Riiklikus Akadeemilises Draamateatris 1983. ja 1987. a) ongi jäänud paradoksaalsel moel kõige julgemaks okupeerimise ja okupatsiooniaja käsitluseks. Võib-olla mõjuvad needki näidendid tänases kontekstis juba lineaarsena, ometigi olid Kruusvalli draamad omas ajas ülimalt teravad, dramaatilised. Ajasid n-ö tee lahti järeltulevatele näitekirjanikele, nende vabale iseolemisele.  Aga sellisesse teravusse pole järeltulijad söandanud laskuda. 

Stoppardil on üks trump, milleni Andrus Kivirähk vahest küünib oma Gustav Naani käsitlusega. Stoppard kirjutab julgelt oma näidendi peategelaseks Cambridge’i ülikooli kommunismimeelse õppejõu Maxi, kes üritas Teise maailmasõja järgses ajas Karl Marxi (ju vist ka Lenini) teooriatega maailma paika panna, seda paremaks muuta – kapitalismi vastu vihaselt võideldes.  Max (või ikkagi Marx?) on veendunud kommunismiteoreetik, kelles võiks kaude ära tunda John Banville’i romaani „Puutumatu” peategelase Victor Maskelli. Tolle prototüübiks oli Suurbritannia skandaalne topeltagent Anthony Blunt (töötas 1934. aastast Vene luure heaks). Nagu Banville’i romaani peategelane, nii viitab ka Stoppardi näidendi tegelaskuju Max Suurbritannia XX sajandi ühele suuremale spiooniskandaalile, Cambridge’i afäärile, kus osalesid inglise koorekihti kuulunud andekad noored mehed, kes Teise maailmasõja eel, ajal ja järel nõukogude Venemaale teeneid osutasid.

Max on veendunud kapitalismikriitik, kes oma elu lõpul avastab, et elu ja inimsuhteid ei saa mõõta ainult ühiskonnateooriatega, olgu need marksistlikud, sotsialistlikud, reformistlikud või millised tahes…

Muuseas, huvitav, et senises lavastuse retseptsioonis pole ükski arvustaja viidanud Cambridge’i afäärile, mis toob oma ajalooliste paralleelidega Tom Stoppardi näidendi meile tegelikult vägagi lähedale (Max kui nn reformikommunist on justkui hingesugulane Eesti tulihingeliste, idealistlike, kapitalismivihast haaratud kommunistidega nii eelmise sajandi algusest kui keskpaigast). Vähe sellest, Veiko Märka räägib veendunult Eesti Ekspressis ilmunud arvustuses (EE 13. II 2008) hoopis Oxfordi (sic!) professorist Maxist ja asetab sündmused toimuma geograafilisel teljel Praha – Oxford. Huvitav küll, mis näidendit Märka luges või mis lavastust vaatas?  Tom Stoppard on oma draama üles ehitanud ju ikkagi teljele Cambridge – Praha? Stoppardi üks võimalikest alter ego’dest – Jan (aga võib-olla hoopis Max?) asetub Tšehhi sündmuste kontekstis näidendikaardile kolmnurgas Praha – Cambridge – Moskva.

Heiti Paku tõlgenduses kujuneb just Maxi (Jaan Rekkor) kommunismi plusside ja miinuste dilemma olulisemaks kui Praha kevade osaliste lugu. Lavastuses jääb pigem domineerima Cambridge’is kui Prahas toimuv. Kuigi meile siin peaks rohkem korda minema ju Nõukogude tankide sissesõit Tšehhoslovakkiasse, N Liidu okupeeriv diktaat. Ometigi jõuab Cambridge’i ülikooli õppejõu perekonnalugu veenvamalt üle rambi. Tšehhi sündmuste osa mõjub pigem noorte vihaste meeste jauramisena. Kas mõjusid naeruväärsena grotesklikud, hipiajastut markeerivad parukad, mis Andres Noormetsa (Jan) ja Tiit Palu (Ferdinand) kui vastupanuliikumise suundi kehastavate tegelaskujude pähe olid surutud, või oli ikka tegu näitlejate ebakindlusega?  Muuseas, nii parukad, soovitavad kujunduselemendid, viited tegelastele kui ka lavastust raamiva muusika black-out’ides (Bob Dylan, Rolling Stones, Doors, Velvet Underground, The Plastic People of the Universe, Pink Floyd, The Beach Boys, U2 jt) on Stoppard näidendi remarkides peensusteni ette kirjutanud (lavastajale tänuväärne abimaterjal). Näitekirjanik Stoppard on pakkunud ennast kaaslavastajaks, kuid tema täpsustavad märkused on pigem mõeldud innustama lavastaja fantaasialendu.

Muidugi võib otsida vabandusi, et nähtud etenduse (15. V) ja eelmise mängukorra vahele jäi terve kuu. Aga millegipärast ei olnud etenduste vahele jäänud paus teisi näitlejatöid mõjutanud. Mistap Endla lavastajatel Noormetsal ja Palul, kes olid seekord näitlejarollis, tuleks enne järgmist etendust mõtlemispaus võtta: ei saa näitlejana lavale minna teksti meelde tuletama!

Seda enam, et Jaan Rekkor ja Piret Laurimaa (Eleanor ja Esme)  vedasid Cambridge’i liini vägagi jõuliselt, mängides kahe intellektuaali keerulise kooselu ja -vaimsuse vägagi adutavaks, köitvaks. Kui Noormetsa ja Palu filosoofilised okupatsiooniteemalised arutelud, mis võinuksid Eesti vaatajale rohkemgi korda minna, põrkusid Endla Küüni seintelt tagasi kui pingpongipallid, siis Rekkori ja Laurimaa tegelased panid pingsalt jälgima inglise õpetlaste perekonnalugu. Aga võib-olla oligi see üks Stoppardi eesmärk: kirjutada Tšehhi sündmuste varjus lahti oma perekonnaängid?

Ehkki pealkirjale mõeldes peaks keskmes olema ikkagi Tšehhi vastupanuliikumine oma avaldustes. Ühel pool seisab Cambridge’ist 1968. aasta sügisel Vene tankidest anastatud kodumaale sinisilmselt naasev Jan, kes usub inimnäolise sotsialismi võimalikkusesse, võideldes hiljem kommunistliku/nõukoguliku režiimi vastu rokkmuusikaga – Jan leiab, et vastupanuliikumise õige tee seisneb muusikas, mida lõi ja mängis tšehhi underground-bänd The Plastic People of the Universe. Ferdinand, olgugi et samuti lillelapselik rokifänn, üritab valitsevat režiimi õõnestada mõistusega, eesmärgiks kodanikuühiskonna, demokraatia ja õigusriigi taastamine – allkirjade kogumine igasugustele petitsioonidele. Viide neist olulisimale, Harta 77 protokollile tekitab siin ja praegu Stoppardi näidendit vaadates kummalisi assotsiatsioone: Harta 77 tähistas põhimõttelist, kuid omamoodi moraalset revolutsiooni, viies kodanikuühiskonna alge tekkimiseni. Me oleksime justkui tänases Eestis aastal 2008 jõudnud allkirjade kogumise ja aktsioonidega samasse seisu, uskudes inimnäolise kapitalismi võimalikkusesse? Seega, kuigi sel etendusel Jani ja Ferdinandi kehastanud lavastajad Noormets ja Palu seekord oma tegelastele laval alla jäid, oli Stoppardi „Rock’n’roll” vägagi kohal, haakis Eesti mineviku ja oleviku näidendi mõtteruumi.

Lavastajast debütanti Heiti Pakku ja Endlat tuleb vaid kiita, et julgeti Stoppard mängida-lavastada võtta ja suudeti inglase näidend kõlama saada. Stoppard ise ei oska vist aimatagi, kui ambivalentselt kõlab tema näidend tänases Eestis.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming