Internatsionaalselt. Eesti moodi

Maris Peters

 

“Romeo ja Julia”: Kristjan Kasearu Romeo

 (keskel) armastab raamatu järgi.

 

Armastusest räägitakse ja armastatakse raamatu järgi.

 

“Romeo ja Julia” William Shakespeare’i ainetel. Libreto autor ja lavastaja Andres Dvinjaninov, muusika ja laulusõnade autorid Emar Liitmaa ja Jaagup Kreem, lava- ja valguskujundaja Iir Hermeliin, koreograaf Jüri Nael, kostüümikunstnik Kersti Varrak, lauluseadja Kaire Vilgats.  Osades Hele Kõre või Liisi Koikson, Kristjan Kasearu, Kaire Vilgats, Tõnu Kilgas, Riho Rosberg, Liivika Hanstin, Jaagup Kreem, Taavi Tõnisson, Tiina Tõnis, Andres Roosileht, Laura Nõlvak jt.  Ansambli Terminaator laiendatud koosseis. Esietendus nukuteatri siseõues 25. VIII.

 

Nukuteatri vastne lavastus “Romeo ja Julia” on äärmiselt mitmes suunas liikuv lugu, millel on midagi öelda nii neile, kes teavad Shakespeare’i “Romeot ja Juliat” vaid üldjootes, kui ka neile, kellel seda lavastust vaadates jookseb peas see teine, käesoleva lavastuse aluseks olnud näidend. Jääb ilmselt kindlaks tegemata, kumb on tänuväärsem publik, sest lugu uuel kujul peaks meeldima mõlemale. Neil, kes loodavad sellest lavastusest abi kohustusliku kirjanduse lugemisel, ei tasuks olla liiga lootusrikas. Tegemist ei ole Shakespeare’i näidendi, vaid ühe grupi inimeste tõlgendusega. Katki pole sellest muidugi midagi: pealegi, tänapäeval on tavaline, et diskussioonid selle üle, kus on originaali ja tõlgenduse piir, tekivad üha ja uuesti. Ja ilmselt on ka see piir ise mõnevõrra nihkuv ajas ja ruumis. Kuid leppigem siiski kokku, et seekordne tõlgendus (kui originaali sõnumit edastatakse piisava täpsusega) ei pruugi olla kehvem, vaid lihtsalt teistsugune (jupike autorsuse problemaatikast kavalehes pani küll kukalt sügama). Arusaadavam? Või lihtsalt kohalikku koloriiti ja kultuurikonteksti arvestav?

Kaasaega toodud tegevusele (miks kasutati kaasajastatud lavastuse puhul maali detaile jäi natuke segaseks – rõhutamaks kultuuride konflikti analoogina perekondade konflikti? või lihtsalt austusavaldusena originaalile?) on koloriidi lisamiseks külge poogitud nii kohalikku konteksti (Romeo vanaisa on võidelnud Sinimägede all ja pere on Siberist läbi käinud, koduse lugemisvarana tulevad arvesse “Tõde ja õigus” ning “Kevade”) kui ka detaile, millel on rahvusvahelist kõlapinda. Nii Riverdance’ilik tantsunumber kui ruudulised kostüümidetailid on pigem Shakespeare’i sünnimaa kui kohaliku ainese hulka kuuluvad detailid. Võib muidugi väita, et muusikali puhul, kus suur roll ongi muusikal, peab kogu lugu ise olema võimalikult lihtsustatud ja skemaatiline (must-valge? rahvusvaheliselt müüdav?) ning detailide virvarr on mõeldud loole eluvaimu sissepuhumiseks. Kõik peab olema ühtaegu kauge ja lähedane. On tegelikult vägagi tore end neist erinevatest detailidest läbi närida, et “millised tunnen ära ja millised mitte ja millele need viitavad ning kust tulevad”. Ometi oleks ehk oodanud pisut süsteemsemat lähenemist detailidele, seda enam, et enamik neist näib siiski tahtvat väita, et tegevus toimub Eestis.

Kuid mõnedest nüanssidest. Huvitava efekti andis Shakespeare’i kogutud teoste tuttavliku valge-oranži köite kohalolek laval. Valeproloogist peale kuni üsna lõpuni välja saadab originaalnäidend varjuna lavastuses ja laval toimuvat. Sellest kogutud teoste köitest sai paljude tegelaste jaoks strateegilistel hetkedel omamoodi mäluvärskendus ja mitte ainult “Romeo ja Julia”, vaid ka teiste Shake­speare’i näidendite tsitaate ja viiteid neile võis tähelepanelik kuulaja ära tunda. Uue tähenduse sai väide, et armastusest räägitakse ja armastatakse raamatu järgi. Ei tahaks uskuda, et tänapäeva armastus on sedavõrd proosalisem ja sõnaahtram, et ilma klassikuid tsiteerimata ei saa. Kuid selline lähenemine kordab antud lavastuses üha uuesti ka küsimust, kas Romeo ja Julia lugu on a priori kurva lõpuga, sõltumata ajast ja oludest. Millal lakkavad Romeo ja Julia olemast originaali tsiteerivad noored ning neist saavad ettemääratud lõpu poole liikuvad Romeo ja Julia.

Kuid iseloomulikult selletaolistele lavastustele esitab ka käesolev  tõlgendus väljakutse publikule. Põigetel teistesse Shakespeare’i näidenditesse on selgi korral laiem kultuuriline tähendus. Hoopis omamoodi seose meie viimase aja Shakespeare’i lavastamise kultuuriruumis lõi näiteks esimese vaatuse lõpupoole Andres Dvinjaninovi häälel kõlanud näidendist “Nagu teile meeldib” laenatud Jaquesi kõne. Kes ära tundis, sai ahaa-elamuse osaliseks. Seega – kuulata ja tähele panna on selles lavastuses muudki kui vaid kaasakiskuvat muusikat.

Lisaks noortele kenadele armastajatele, kellest Julia (Hele Kõre) tundus ehk pisut küpsem ja vanem kui Romeo (Kristjan Kasearu) – loo aluseks olnud näidendis on ju tegelikult vastupidi –, sai rahvas nautida mitmete oma lemmikute ülesastumisi. Originaali suhteliselt kahvatust Parisest oli saanud koloriitne ja värvikas tegelane, keda lavale ilmumise hetkest peale ei olnud võimalik mitte märgata. Paris (Tõnu Kilgas) on just selline vastik, hüsteeriliselt naerev rikkur, kes arvab, et raha eest saab kõike. Ka armastust. Eriti kui abiks võtta Shakespeare, kelle loomingut võib paremate jahitulemuste saavutamise nimel ette kanda (kuigi on siiski pisut ebausutav, et säherdune tüüp Shakespeare’ist midagi kuulnud oleks või tema teostes piisavalt orienteeruks neid tsiteerimaks).

Päris kindlasti jääb meelde ka Amps (Kaire Vilgats), kes saabub lavale poodlemisjärgse heatujulisuse pilves. See õhin ja entusiasm hoovab ka lavalt publiku hulka. Kuigi jääb natuke segaseks, mis rolli ta Cappide majapidamises täidab. Võiks arvata, et tegemist on miskit sorti kaugema või lähema sugulasega, kes kuulub lihtsalt kodakondsete hulka. Originaali koguka ja koomilise amme asendamine sellise värvika daamiga on igatahes kindlasti väärt leid.

Vanematest on ilmselt rohkem väljavaateid meelde jääda Romeo vanematel: ema kotletiküpsetamine ja elektrikust isa heietused tekitavad kindlasti paremini ettekujutuse kolmemõõtmelisest isiksusest kui Julia rikkuritest vanemate suhteliselt kahvatu kohalolek ja ühemõõtmeline tegutsemine (et mitte öelda “olemine”). Viimast – kahvatust nimelt – rõhutavad ka Cappide riided. Nad on “valge laik”, miski tundmatu ja tähendusetu. Ja loomulikult ei määri nendesugused käsi ega tee tööd. On kaunis ja muidugi mõneti ootuspärane näha Julia võõrandumist sellest seebiooperlikust kahvatust vegeteerimisest.

Kui rääkida vaid mõnedest tasakaalumuudatustest, siis oli originaaliga võrreldes Romeole antud ka palju tasakaalustatum sõprade ring. Laval on Rosalind (käesolevas lavastuses Roosa), kellesse Romeo on originaalis nii jäägitult armunud, kuid keda me iialgi ei kohta, ja ka tema kahele sõbrale antud sõbratarid. Tajutav on grupiidentiteet, miski, mida me tänapäeval noorte puhul ikka rõhutame.

Pisut kurvaks tegi  Tybalt (Tarmo Männard), kelle asemele on tekkinud hüsteeriline ja labiilse närvikavaga Julia vend, kes ilmub ei-tea-kust ja ajab ei-tea-mis-asju. Lein tema surma puhul jääb sama mittemidagiütlevaks kui tema lavaline eksistents. Paraku.

Kui millestki tõeliselt kahju on, siis ehk sellest, et algselt lubatud rahvustevaheline konflikt ära jäi. Juba teine kord mu meelest üsna lühikese aja jooksul. Ja ikka sama näidendi puhul. Huvitav kokkusattumus? Omamoodi meenutuseks sellest, mis oleks olla võinud, tundus olevat “Külakoerte” laulu- ja tantsunumber. Olgem siiski ausad, lavale jõudnud versiooni atraktiivsust see lähenemisnurga muudatus kuidagi ei kahanda ning ootuspõnevust teemal, kuidas üks või teine originaali “aegunud” koht on lahendatud, pakub lavastus vaatajale-kuulajale kuhjaga.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming