Jääkuubik soojas soos

Rait Avestik

Kamp noori inimesi tegi teatrit selle (peaaegu) parimas tähenduses – tegeleti teatriga spetsiifiliselt.

Suure osa suvel tehtava teatriga kaasneb potentsiaalsele vaatajale alati mingi häda või jama. Kas kunstinõudlik ei näe kunsti, kas rahvas peab jälle kuidagi kuhugi “karuperse” saama-sõitma, kas kunst tuli kätte siiski liiga kallilt, kas “kunst” tuli kätte siiski liiga kallilt jne. Veel kimbutavad inimesi meeleheitehood “kuidas küll jõuaks igale poole” ja “kas küsin piletiraha tagasi ja jätan online-lehes kommimata või ei küsi tagasi ja kommin ropult”. Ilmselt pole kerge ka tegijatel, kes rähmlevad higis, üritades konkurente “enneolematu” võtte, teksti või paigaga üle trumbata, üritades massidelt välja pigistada viimanegi…, üritades põgeneda või end kaitsta vihase pealtvaataja eest jne. Ja mille nimel? Aga rahvas on ka rumal – no kes see läheb vabasse õhku võsa sisse või tiigi taha teatrielamust saama?! Mingi elamuse saab, aga no mis see teater siia puutub. Teatri(elamuse)ks on vaja ruumi, vähemalt tugevat fooni, mis ei lase näitlejal ära kaduda või joosta ning vaataja silmal ja kõrval segaseks minna. Võrdlusmomente ja näiteid võiks tuua ju palju. Laulda ja pilli võib mängida probleemideta karjamaal ja mäe otsas, mitte näidelda-näidata.

Tänavuse suve teatri(hulluse)maastikul toimuva taustal mõjub mõni ettevõtmine paratamatult sümpaatsemalt. Suvel rõõmsalt ja rahulikult kahe teatrikorraga piirdununa valdab mind ennastki mõnevõrra imestama panev rahulolu selle teise korra üle. Ehk suurema kisa-kärata vaatajateni jõudnud ja Eesti Teatriliidu majas Tallinnas Uuel tänaval esitatud Lauri Lagle lavastuse “Portselansuits” üle. Ilmselt tuli siin mängu ka ootushorisont, mis “Portselansuitsu” puhul oli pea olematu ehk ei lubatud midagi (ennekuulmatut) ja ega ei osanud oodata ka (pigem oli meeleolu valdavalt skeptiline nagu ikka). Olulisim on aga see, et lavastus ei tekitanud rahulolu mitte ainult metatasandil – võsateater versus ruumiteater –, ka ei tundunud lavastus teistest “normaalsem” skaalal tunne-oma-kodumaad-teater – kodu-on-lähedal-teater, vaid see, et kamp noori inimesi tegi teatrit selle (peaaegu) parimas tähenduses – tegeleti teatriga spetsiifiliselt.

Kui märgiliseks üks mängupaik olevikus või tulevikus üldse muutuda võib, aga esiteks on lavastusgrupp valinud teatriloomeks ilmselgelt innustavalt mõjuva ruumi. Või, mis ruumi – ikka terve maja, ja mitte ka ainult maja, vaid assotsiatsioonide ja teatrilooni välja. Kuhu teatritegu veel paremini sobiks kui teatreid, näitlejaid, lavastajaid, teatritöölisi, teatrikriitikuid jt ühendavasse liitu (olgu selle liidu postiaadressiks kas või mingi Lasnamäe ühiselamu)… Siiski jäi lavastuse “tootja” Eesti Draamateater (kuigi teatri nimi on siinsel juhul täiesti tähtsusetu) õnnelikku seisu, kuna teatriliidul on just selline maja just sellise alumise saali ja välishooviga. Lavastusse laskumata mõjus teater teatriliidu majas otsekui noorte ja vihaste teatraalide tungimine jalahoopidest lahti paiskunud uksest otse väärikasse “troonisaali”. Ja teistmoodi poleks see mõeldavgi.

Ma ei ole kindel, kas väljend “algaja õnn” ka teatris käibel on, aga Draamateatri näitleja Lauri Lagle esimest lavastust võiks ju küünilisemal suhtumise korral nii märgistada küll. Siiski võib selletaolisi väljendeid rohkem kuulda õnnestunud teo puhul võistlejatelt või konkurentidelt ning seega jätan targu teooria “kobina peale tehtud lavastustest” teistele, pealegi pole ma selle lavastuse kontekstis nimetatud “teooria” pooldaja. Pigem ei õhku nähtust mitte niivõrd tead(us)likku ja näiteks postmodernismi mõistete kohast käitumist, kui just süütu lavastaja klaari ja kohati geniaalset leidlikkust, tunnetust ja maitsekust konkreetses ruumis ja eelkõige – konkreetse teksti puhul. Lavastaja, näitlejate, autori kui ka kunstniku mõttekaaslus on ilmselt üks võtmesõnu.

Jim Ashilevi näidend meenutas eelmisel aastal VAT-teatris lavastatud Amelie Nothombi näitemängu “Vaenlase kosmeetika”. Mõlemas näidendis kohtume tegelikult tavaliste (tänapäevases mõttes) inimeste ja nende kollidega, kes istuvad neil peas kinni. Kas “Portselansuits” on autorist “välja tunginud” tänu noore natuuri tundlikkusele maailmaasjade vastu või “noormehest sirgub mees”-perioodi tõttu, aga mingit intiim-metafüüsilist ohet on tunda küll. Kuigi võitluses armastuse ja armastatu eest ning võitluses endaga avaldavad tegelased Ike (Kristo Viiding), Kioko (Maarja Mitt) ning Kassini (Sten Karpov) huvitavaid mõtteid ning lauseid, on siiski seda tugeva narratiivi tekkeks vähe. Ilmselt polnud see ka näitekirjaniku eesmärk, sest pigem koorus kirjapandud tekstist välja mingi seisundi või tunde jäädvustuse püüe. Paraku tundus Ashilevi tekst lugedes toekam kui lavastuses, sest mõni tekstijupp pole lihtsalt kõlamiseks loodud.

Olen nõus Kristi Eberhartiga, kes kirjutas Eesti Päevalehes (11.VIII 2007): “Ashilevi napp, tundlik ja poeetiline dialoog vaheldub eksistentsiaalsete mõtisklustega, kus autor ei pelga kasutada suulises ettekandes kohmakaks osutuvaid võõrsõnu, poeetilisi kujundeid ega põim- ja rindlauseid. Ei tahaks siinkohal ahvatleda noort autorit lihtsuse ja argikeelsuse populaarsele teele, küll aga julgustaks otsingutele, kuidas metafüüsilisi ja filosoofilisi mõttekäike dramaturgia vahenditega edasi anda nõnda, et mõtlemisest sünniks mängurõõm ja kaasamõtleja maailmatajus nihe.” Samamoodi jagan Merit Kase arvamust Postimehes (3. VIII 2007): “Visuaalse mõjuvõim oli seda suurem, et Ashilevi keele valik pani korduvalt jahmatusest käega vastu laupa lööma. Sõnaliselt küll ülimalt täpne, aga sellevõrra ka ülepingutatud ja kunstlik. Kahe lähedase inimese vestlustes peituvat potentsiaalset ilusat loomulikkust lõhkus kohatu võõrsõnade ja ülearu kirjanduslike väljendite arsenal.”

Kuigi jätsin esietendusel oma lauba ja muud kehaosad puutumata, avastasin end küll liiga tihti mõtlemast, et miks küll lavastaja ei julgenud või tahtnud teksti “toimetada”. Pean silmas just neid “(suitsetav) elevant portselanipoes”-väljendeid ja mõttekäike, mis ilmselt autorile endale väga armsad ja peaksid eksponeerima mingit erudeeritust. Küllap nii ongi, aga paraku kujunes osa verbaalsust lihtsalt tekstiks teksti pärast. Võib-olla oli lavastaja kaval ka: lastes kohati kõlada piinlikult mõjuval väljendil või monoloogil, tahtis ta hoopis rõhutada teksti sekundaarsust teatris, mis on ju õige suhtumine ja mis meenutab kunagisi Artaud’ unelmaid. Teksti naeruvääristamine teksti abil on juba kõrgem klass!

Mis on aga Ashilevi näidendi tugevus: tekst käivitas või avas näitlejal sellised kanalid, mille tulemusel sai (kas või korraks) näitlejast Lauri Laglest lavastaja Lauri Lagle. See on üks selliseid lavastusi, millest on üsna keeruline midagi arusaadavalt ja arusaadavat kirjutada (eks see ole ka kirjutaja probleem). Näidendi tugevus on ka see, et “materjal jättis palju vabadust ja lähenemisvõimalusi”, nagu on kinnitanud lavastaja kusagil intervjuus. Ja see vabadus on formeerunud eelkõige nii, et remargivaesest ja tegelikult ka tegevusevaesest näidendist oli saanud visuaalne, mänguline, isegi tehniline (kuid mitte eriti tugeva kontseptsiooniga) lavastus, mille pretensioonikus ei jäänud alla (loodetavasti) lavastaja omale. Rõhutada tuleks veel seda, et Ashilevi näidendiga annaks ka kergelt libastuda, kui vormida sellest mingi olmeline laud-tool-kapp-draama. Kuna lavaline tegevus kulges vabalt ja kergelt, siis jäigi mulje, et kõik läks nii, nagu kaasaegne lavastaja oli tahtnud või lootnud. Lavastuses polnudki tekst või sõnad olulised, primaarsed väljendusvahendid, esmaseks kujunes kolme näitleja ennastsalgav (ja samas ennast hästi näitav) tegutsemine mingis etteantud seisundis, käies samaaegselt raskusteta ringi mitmete kombitavate abivahenditega, mattudes ikka ja jälle kord muusikasse, vihma, vette, suitsu, lõhna. Ei tahaks nüüd muljet jätta, et algaja lavastaja kogus väiksesse ruumi kokku palju kola, lasi trummi ja postmodernismi peksta ja et see ongi tore. Ei – näitejuhi töö näitlejatega või näitlejate töö endaga tõestas veenvalt, et ilma näitlejateta oleks teatris igav. Nagu ka ilma kunstnikuteta.

Tegelikult on jutt ju väiksest, peaaegu koolitöölaadsest teatrikatsetusest, mille taolisi maailmas sünnib iga päev sadu. Ja lavastusele võiks ette heita seda, et “ei ole midagi uut siin päikese all” (küll aga teatriliidus). Võib-olla tasuks siinse rahulolu väljenduse ilmestamiseks viidata jääkuubiku metafoorile või hoopis tuntud mõttearendusele “ühe maailma sees on teine maailm, mis on sellest esimesest märksa suurem”…

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming